Avaleht
 Taustinformatsioon
 Tervitus
 Meist
 Info
 Liikmed
 Dokumendid
 Kirjutavad meist
 Puhkealad
 Külaturism
 Maarja - Magdaleena
  - seeniortantsring
  - line-tantsuring
  - käsitöö õpiring
  - külateater
  - meesansambel
  - segakoor
  - Piirkonna külad ja inimesed
  - Muistne MMg kihelkond
 Projektid
 Maarja rahvamaja
 Club Extra
 Külalisteraamat
 Fotoalbumid
 Sisukord
 
 
  Kassema
 

Kassemalased kodus ja võõrsil

Kassema küla kodudest on aegade jooksul mindud väga paljudesse kohtadesse üle Eesti ja isegi üle mere. Aeg on näidanud, et minejad otsivad kodurajad ikka ja jälle üles. Selles tasase maaga külas Tabivere valla ühes ääres, mille piir jookseb kokku naabervaldade Saare ja Palamusega, kipub elu jääma aina vaiksemaks, nagu Eestimaa külades mujalgi.

Kassema küla kohta leidub andmeid väga kaugetest aegadest. Esimesed koguni Tartu piiskopkonna ajast 1420. Sellest umbes sajandi jagu hiljem arvatakse olnud Kassemal koguni 120-200 elanikku. Praegu elab kahel pool Palamuse - Kudina maanteed asuvas Kassema külas kokku vaid üle 30 inimese, kellest kaheksa on mõne kilomeetri kaugusele jäävas Maarja koolis käivad lapsed.


Kassema kuulsaim poeg

Kustase talus Kassemal sündis 19. detsembril 1900. aastal hilisem tuntud keeleteadlane ja filoloogiadoktor Julius Mägiste, kelle isa Kustav oli Kassema taluperemees ning ema, keeleteadlase Johannes Voldemar Veski õde Emilia pärines naaberkülast Vaidaverest. Viisteist aastat, kuni kodumaalt lahkumiseni 1944. aastal, oli Kustase talu perepoeg Tartu Ülikoolis läänemeresoome keelte professor, hiljem pikka aega Lundi Ülikoolis soomeugri keelte dotsent. Ta on koostanud omal ajal ka soome-eesti sõnaraamatu ja avaldanud arvukalt uurimistöid. Elutööks aga loetakse siiski tema Eesti etümoloogilist tuletussõnaraamatut. Ühtlasi peetakse Julius Mägistet üheks möödunud sajandi suurimaks soomeugri keelte uurijaks. On veel üks raamat, mis just Kassema rahvale eriti oluline - mälestusteraamat "Noorusaja tallermaa ja külarahvas". See kõneleb autori noorusaegade Kassemast ja siinsetest inimestest.

Kassemal elav endine Maarja kooli direktor ja mitmete siitkandi kodu ja ajalugu puudutavate trükiste koostaja Ülo Sepp teab rääkida, et mälestusteraamatu käsikiri olevat ilmsiks tulnud pärast Mägiste surma ning hiljem Soomes ära trükitud. 1999. aastal käis Ülo Sepal Rootsist külas Julius Mägiste poeg Juhan, kes tõi kingiks ka selle mälestusteraamatu. Ülo Sepp andis raamatu hiljem omakorda Tabivere vallamuuseumile ning õige mitu peatükki ilmus sellest ka Tabivere valla ajalehes.

"Johannes Voldemar Veski tütar Asta käis meil tihti külas. Tema tõigi Juhan Mägiste seekord siia. Juhan lubas tulla Kassemale ka järgmisel aastal, kui avasime tema isa 100. sünniaastapäevaks mälestuskivi, aga kahjuks jäi see käik ta abikaasa haiguse pärast ära," räägib Ülo Sepp. Juhan Mägiste olnud vaimustatud sellest, et tema isast on nii hästi kirjutatud ning ta mälestust hoitakse.

Mälestuskivi avamise aegu sai moodustatud ka Julius Mägiste fond ning tänavusel emakeelepäeval 14. märtsil anti juba Julius Mägiste sihtkapitali auhinnad välja Tabivere ja Maarja Keskkooli õpilastele parimate loometööde eest. Veel on ette nähtud kinkida selle sihtkapitali summadest igal aastal kõikidele Kassema küla lastele raamat.


Koolimees on puhkusel

Teenekas koolimees Ülo Sepp, Maarja kooli direktor aastatel 1963-1994 on praegu pensionil. Tema pedagoogist abikaasa Endla kutsuti aga alates läinud sügisest kooli tagasi. Praegu on ta õppealajuhataja ning lisaks sellele annab ka ainetunde. Elutöö on mõlemad Sepad teinud Maarja Keskkoolis. Pedagoogide kolm poega on kodust ammu väljas ning elavad Eestimaa eri paigus, aga vanemate ameti jätkajaid pole neist saanud. Kui nad nüüd oma peredega Kassemale vanematekoju tulevad, on kokku 14 suurt ja väikest Seppa. "Igal jõululaupäeval oleme kindlasti kõik siin koos," ütleb Ülo aimatava uhkusega hääles. Kuue lapselapse üle tunnevad Endla ja Ülo eriti rõõmu. Pärnus elava vanima poja Aivari tütred on juba suured. Kadri õpib põllumajandusülikoolis ning saabus hiljuti Portugalist, kus ta tudengitevahetuse korras õppis. Noorim lapselaps on Mardi viieaastane poeg Karl Kristjan. Tema on viie tüdruku kõrval ainus poiss.

Järjekindlalt on Ülo Sepp kogunud ja uurinud ümbruskonna ajalugu, eriti seda, mis puudutab kunagist Maarja-Magdaleena kihelkonda ja Maarja Keskkooli. Materjali kogumise eesmärgil on ta käinud ka arhiivides. Kui ta oma viimatise trükise materjalid Tartu Ülikooli kirjastusse viis, leitud seal koguni, et nii süsteemikindlalt koostatud asjast peaksid isegi ülikooli professorid eeskuju võtma.


Diplomeeritud raamatupidajast koristusfirma juhiks

Kai ja Uno Vaidla elavad põlises Kooli talus. "Eks Kassemal on olnud kunagi kool, see näitab, et külaelu on aktiivne olnud," leiab Kooli talu perenaine Kai. "Mina olen Nuustakult, aga siit talust on mitmendat põlve pärit mu mehe suguvõsa." Toimekas ja rõõmsameelne Kai teab suguvõsade uurimistest mõndagi, sest oma emapoolse suguvõsa Otepää kandist on ta kindlaks teinud juba seitsme põlvkonna jagu, isapoolset on jõudnud uurida pisut vähem. Koos Ülo Sepaga võtsid nad mõni aasta tagasi kätte ja korraldasid Kassema küla päeva. "Vahva pidu oli, eriti spordiüritused. Rahvast oli palju. Kõik tulid, kes vähegi tulla said, kelle juured siit pärit, isegi need, kelle majadest enam ammu midagi järel pole," tunneb Kai heameelt.

Kai abikaasa Uno on kogu ümbruskonnas tuntud kui nutikas meistrimees ja temast paremat elektriasjanduse ning tehnika tundjat naljalt ei leidu. Kai on omaaegse EPA haridusega raamatupidaja ning siitkandi kolhoosides seda ametit pidanud üle kolmekümne aasta. Mõnda aega on ta olnud ka Maarja kooli raamatupidaja ning praegu aitab raamatupidajakätt soojana hoida ühiskondlikus korras Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi raamatupidamisasjade korraldamine. Maarja koolis tegutseb aga koristusfirma - FIE Kai Vaidla. "Mul on koguni kuus alluvat - kütjad, majahoidja ja kolm koristajat," tunnistab Kai. Koristusfirmas on peale Kai veel teinegi Kassema külast pärit EPA diplomiga inimene, nimelt zootehnikuharidusega Väino Tali. Neid spetsialiste maal enam ei vajata. Juhiameti kui sellise kohta on Kail oma arvamine. "Minule see ei istuks. Juhiks peab inimene sündima, seda elus juurde ei õpi. Tõelisi juhte on vähe, Villu Kottisse näiteks. Paneb ennast kuulama ja arvestama, isegi kui ta väga vaikselt räägib. Teist sellist tean ma õpetajate hulgast - Endla Sepp Maarja koolist," leiab Kai.

"Koduste asjadega on ikka nii, et liigud päev otsa ja teed midagi, aga mingit jälge pole järel," naerab Kai ning paneb reha seina äärde. Suur aed on juba peaaegu talverisust puhas ja krookused pistavad peanupud mulla seest välja. Loomapidamist ütleb ta olevat nende majapidamises vaid sedavõrd, et piima, liha ja mune oleks ikka omast käest võtta ja poegade peredele kaasa anda.


Küla noorim pere

Lapsi on Kassemal kolmes peres - Lipingutel kolm, Talidel kaks ja Annamaadel kolm. Noorim neist on praegu üheksaaastane Annamaa pere Maris. Marisel on 12-aastane õde Kaidi ja 14-aastane vend Kaimo. "Mina olen selle küla täiskasvanutest kõige noorem," ütleb laste ema, 33-aastane Piret. Pereisa Kalle on üks vähestest Maarja Keskkooli lõpetanutest, kes praegu elab oma kodukülas. Töökoht on saekaatris ehk OÜs Erisisu (endine Aramea). Piret töötab Maarja lasteaias kasvataja abina.

Maanteelt jääb Annamaade koduni kilomeetri jagu maad. Pärast nende kodu saab tee praktiliselt otsa, kui mitte arvestada tühjaksjäänud naabermaja. Seal lõpeb ühtlasi ka Tabivere vald ja Kassema küla. Üksiku maja ostis Annamaa noorpere endale üksteist aastat tagasi, Kalle vanematekodu jääb küla teise otsa. "Alguses oli siia ainult kitsas teerada läbi nõgeste," ütleb Piret. Eraldatud elamisel on tema sõnul nii plusse kui miinuseid. Miinuste hulka loevad Annamaad küll vaid lumerohket talve, sest siis on maanteele pääsemisega üksjagu raskusi. Kui lapsed väikesed olid ja mõnikord kiirabi vaja läks, päästis välja vaid naabri-Tiina hobune. Tuli lihtsalt haige laps hobusega tee peale välja sõidutada.

Piret on kindel, et kui Maarja Keskkool eksisteeriks edaspidigi keskkoolina, oleks siinkandis rahvast kindlasti rohkem, sest paljud lastega pered olevat ära kolinud. Kuhu viib edaspidi Annamaa laste tee, seda on veel vara öelda, aga ema sõnul on nad praegu kõik head, korralikud ja vaiksed lapsed ning õpivad neljadele-viitele. Praegu pakub kõigile eriti suurt huvi koju soetatud arvuti. "Et nad ei oleks nii väga maalt ja hobusega, kui kaugemale lähevad," leiab Piret.

Piret ja Kalle kohtusid viisteist aastat tagasi Tartus, kuhu Piret oli tulnud Tõrvast maalriks õppima. Siinkohal naeratab Piret kavalalt ja ütleb, et huvitaval kombel on Kassema poisid võtnud naised lõuna poolt, sest Lipingu noorperenaine olevat ju koguni Lätimaalt.

VAIKE KÄOSAAR
13.aprill 2002

Vooremaa
.......................................

Kassemalt pärit keelemehe sajandijuubeliks

Täna sada aastat tagasi sündis Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kudina vallas Kassema külas nimekas keeleuurija Julius Mägiste. Alljärgnev tugineb enamasti Mägiste Lundi Ülikooli kolleegi ja lähedase sõbra Pentti Soutkari käest saadud materjalidel.

Julius Mägiste isa Kustav oli Kassema taluperemees, ema Emilia, tuntud keeleteadlase Johannes Voldemar Veski õde, oli pärit naaberkülast Varbeverest. Poisikesepõlves oli Julius Mägiste koolitee lühike: 100-150 sammu üle põllu. Gümnaasiumihariduse omandas ta aga Tartus venekeelses Aleksandri Gümnaasiumis ja Hugo Treffneri Eragümnaasiumis.

1919. aastal asus ta Tartu Ülikoolis õppima ladina ja kreeka keelt ning nende kõrval ka läänemeresoome keeli, sest soomeugri keelte õppetooli oli tööle asunud just professor Lauri Kettunen Helsingist. Huvi keelte ja murrete uurimise vastu tekkis Mägistel juba ülikoolipõlves. 26. märtsil 1921 toimunud Emakeele Seltsi koosoleku kohta on näiteks protokolliraamatusse tehtud järgmine sissekanne: "Hr Mälson (sellist nime kandis Mägiste 1922. aastani - H. A.) annab ülevaate 1920. aasta suvel kogutud oma koduvalla, Kudina murretest ja lisab selle lõppu naabervalla Saare murdeid...".

1923. aastal lõpetas Julius Mägiste ülikooli eesti keele ja läänemeresoome keelte magistrina. Tema magistriväitekiri tugines Narva jõe tagustel ingerlaste aladel kogutud murdematerjalidel. 1924. aastal siirdus Mägiste uurimistööle Helsingisse ning järgmisel aastal naastes asus juhtima läänemeresoome keelte õppetooli, mis pärast professor Kettuneni lahkumist tühjaks oli jäänud.

Mägiste luges ülikoolis nii ladina keelt kui ka läänemeresoome keeli, koostades sel le kõrvalt mahukat soome-eesti sõnaraamatut, mis valmis juba 1926. 1929. aastal kaitses Mägiste 896-leheküljelist doktoriväitekirja "Oi- ja ei-deminutiivid läänemeresoome keelis".

Ingeri murdeuurimisretkedele järgnesid kolmekümnendail aastail ekspeditsioonid Setumaale, kus ta kogus rohkesti sõnavara, murdetekste ja muinasjutte. Uurimistöö kõrvalt kuulus Mägiste ajakirja Eesti Keel toimetuse kolleegiumi ning oli 1932-1935 koguni ajakirja peatoimetaja.

Sõjaaja ebanormaalsetes oludes oli teadustööde publitseerimine keeruline, ent samas avanes üllatavaid võimalusi keeleuurimistööks. Saksa sõjaväevõimude poolt Tartusse vangilaagrisse toodud sõjavangide seas oli rohkesti noori ingerlasi ja Volga-äärsete hõimurahvaste esindajaid. Koos Paul Ariste ja Alo Raunaga pääses laagrisse tõlgina tööle ka Mägiste.

Vangidest keelejuhtide suust kirjutas ta üles rohkesti ingeri, mari ja mordva keele näiteid. 1943 käis ta aga koos etnoloog Gustav Rängaga Liivimaa rannakülades. Viimase retke tegi okupatsioonivõimude haridusdirektoorium uurijaile ülesandeks arvatavasti sellepärast, et Saksa võimud kavatsesid liivlased kuhugi Venemaale ümber asustada ning tahtsid ära kasutada viimase võimaluse nende keelt ja kultuuripärandit revideerida.

1944, paar päeva enne punavägede Tallinna jõudmist, õnnestus Mägistel pääseda oma kuueliikmelise perekonnaga ühele viimastest Saksamaale suundunud transpordilaevadest, aasta pärast suunduti aga Saksamaalt Rootsi. Esialgu Ramlöse põgenikelaagris peatunud pere leidis varsti alalise elukoha ülikoolilinnas Lundis. Nagu paljud Eestist Rootsi põgenenud haritlased, leidis ka Mägiste töö arhiivis – Lundi Ülikooli omas. Peagi avanesid Mägiste ees ka Lundi Ülikooli auditooriumide uksed: 1947 hakkas ta pidama loenguid soome ja ungari keelest ning 1948 soomeugri keelte uurimisest. Kui 1954 avati ülikoolis soomeugri instituut, sai Mägistest selle juhataja. Suure töö tegi ta ära instituudi raamatukogu loomisel, koondades sinna teaduskondade raamatukogudes olevad eesti- ja soomekeelsed trükised ning tellides Soomest ja Eestist ka uusi raamatuid.

1967 jäi Mägiste pensionile. Järgnenud kümne aasta jooksul valmis tema peateos "Estnisches etymologisches Wörterbuch", enne surma (keelemees suri Lundis 11. märtsil 1978) sai valmis ka mälestusteraamat "Noorusaja tallermaa ja külarahvas".

Mägiste loominguline pärand on aukartustäratav ning tema uurimistööd eesti ja teistest läänemeresoome keeltest, volga keeltest ja mütoloogiast, häälikuloost ja morfoloogiast, vanema eesti kirjakeele tekstidest ning soome ja eesti keele suhetest on viinud ta XX sajandi suurimate soomeugri keelte uurijate ridadesse. Pentti Soutkarile, kes imetles vanema kolleegi töökust ja loometahet, oli Julius Mägiste öelnud: "Kirjutuslaua taga istumine on ainus töö, mida ma hästi oskan."

HUGO ALTER
19. dets. 2000
Vooremaa
__________________________

Julius Mägiste: Kassema külast Kesk-Skandinaaviani

17. juulil toimunud Maarja-Magdaleena XV Kodukandipäeval tähistati Kassema külaplatsil ka Julius Mägiste 110. sünniaastapäeva. Sel puhul pidas ettekande emeriitprofessor Ott Kurs, kelle sõnavõtu teksti siinkohal  lühendatult avaldame.
 
Keeleteadlase Julius Mägistega (1900-1978) pole ma kunagi isiklikult kokku puutunud. Mul pole olnud temaga ka kirjavahetust. Küll olen lugenud tema teoseid, viimati just Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste kultuurist, keelest ja kohanimedest. Maa- ja rahvateadlasena püüaksin Mägiste elust  ja tegevusest tuua  välja neid seiku, mis seotud geograafiaga.  

Alustati Eesti maastike, kihelkondade ja linnade uurimist

Ajal, mil Julius Mägiste õppis ülikoolis professor Lauri Kettuse (1885-1963)  juhendamisel läänemeresoome keeleteadust, pani teine Soomest Tartusse kutsutud professor Johannes Gabriel Granö (1882-1956) aluse Eesti maastike, kihelkondade ja linnade uurimisele. Näidiskihelkonnaks valiti 1919. a välja Maarja-Magdaleena naaber Palamuse, mille kohta ilmus ka esimene kirjeldus. Siis võeti kasutusele ka mõisted voor ja Vooremaa. Siinkõneleja kodukohas Kodavere ja Torma kihelkonnas, mis samuti ajalooliselt Põhja-Tartumaale kuulusid, voori küll pole, kuid sinna tuli Kettunen pärast Skandinaavia metsasoomlaste juures käimist sügissuvel 1909 Eesti idamurret uurima. Sääritsa külas sai tema põhiliseks keelejuhiks Anna Kurs (1878-1955), keda rahvas Kaelu Annaks kutsus. Sääritsa külas leidis Kettunen peavarju mu ema kasuema Emilie Sauli vanemate juures.  
Kassemalt Tartusse kooli

Tavaliselt avaldab lapsepõlves kuuldu ja kogetu sügavat mõju kogu edaspidise elu harjumustele ja tõekspidamistele. Nii võis see olla ka Mägistel. Maapoiss Julius Mägiste omandas koolihariduse maakonnalinnas Tartus.

Julius Mägiste koduküla Kassema Maarja-Magdaleena kihelkonnas kuulus Kudina valla koosseisu. Nii et Kudina mail tekkisid tal esimesed kokkupuuted maastiku ja inimestega. Tõsisest töössesuhtumisest ja oskusest suhelda maainimestega oli suuresti kasu tema hilisemas uurimistegevuses, eriti keeleandmete kogumisel kohalike elanike hulgast. Mägiste tegi seda noorpõlves Eesti Ingeris ehk Teises maailmasõjas hävitatud Narva taguses kultuuripiirkonnas ja Setumaal ning küpses eas veel Kesk-Skandinaavia soomemetsades, kuhu soome väljarändajad olid rajanud esimesed asulad juba 16. sajandil.

1923. aasta alguses, mil Mägiste valmistus ülikooli lõpetama, elas põhiline osa eesti rahvast veel maal. Kudina valla elanike arv oli siis 3136. Valla koosseisu kuulus 14 Küla: Särje, Ristimuru, Pataste, Uhmardu, Jõevälja, Vaidavere, Nava, Nolgu, Kaiavere, Kõrenduse, Kassema, Kaitsemõisa, Kulmuvere ja Virtsa. Tollase olustiku kohta võib lugeda 1925. a ilmunud koguteose "Eesti" esimeses köites „Tartumaa", kus kirjeldatakse Maarja-Magdaleena kihelkonda (lk 256-280), selle asendit, arvandmeid, loodust ning inimesi ja nende tegevust. Kihelkonna kirjeldamisest võttis osa ka Kudina õpetaja H. Vadi. 

Magistriks noore mehena

Selleks ajaks oli Julius Mägiste jõudnud sooritada keelealased välitööd Eesti Ingeris ning avaldada neist  aastal 1922 esialgse ülevaate ajakirjas Eesti Keel. 1923. aastal lisandusid veel eesti- ja soomekeelsed kirjutised muudes väljaannetes. Uurimusega "Rosona (Eesti Ingeri) murde pääjooned" sai Mägiste 15. veebruaril 1923 magistrikraadi. Professor Tiit-Rein Viitso kümne aasta eest antud hinnangul sai Mägiste esimeseks ja tähtsaimaks Eesti Ingeri läänemeresoome murrete uurijaks. Puudutamata Mägiste muid uurimusi ja 1928. a kaitstud doktoriväitekirja, siirdun järgnevas Mägiste tööde ja kirjavahetuse juurde, mis mulle enam huvi on pakkunud.

Esmalt peatuksin lühidalt Mägiste ja Leo Tiigi (1910-1996) kirjavahetusel.

Leo Tiik oli mu õpetaja ja kolleeg, kes Eesti asustuse, kohanimede ja kultuuriloo uurimisel otsis mitme keerulisema küsimuse lahendamisel abi ka Mägistelt, kellega ta Rootsis käies oli ka kohtunud. Nii on Tiik 10. septembril 1966 kirjutanud Mägistele muuseas järgmist.

"On selge, et nii Põhja-Eesti kui ka Saaremaa murdesõnades võiks otseste taani laenude arv olla üsna suur ja pealegi tuleks kontrollida ka neid, mis seni on loetud rootsi või alam-saksa laenudeks. Ma taipan sellest asjast küll üsna pisut, kuid loodan, et Sinu asjatundlikul juhtimisel võiks niisugune töö anda päris häid tulemusi, kui leiaksid sealt vastava isiku."

18. mail 1969 läkitatud kirjas tundis Tiik siirast rõõmu Mägiste järjekordse suursaavustuse üle.

"Mulle teeb tõsist rõõmu, et oled võtnud käsile etümoloogilise sõnaraamatu töö. Ma olen korduvalt ja juba pikalt otsinud meest, kes selle nii vajaliku ja huvitava asja käsile võtaks, kuid seni oli see asjata. Kahjuks käib see väga paljudele keeleteadlastele üle jõu ja mitte seetõttu, et ei tunneks piisavalt eesti keelt ja selle murdeid, vaid just võõrkeelte vähese tundmise tõttu."

Mägiste 12-köiteline suurteos on hiljem trükis ilmunud. Eriti suurt abi sai Tiik Mägistelt keriduse probleemi lahendamisel (Tiigi sellekohane artikkel ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus 1972, lk 31-35). Oma kohanimede alastele uurimustele leidis Tiik olulist tuge Mägiste kolmeosalisest teosest "Värmlandsfinska ortnamn".

Ise huvitusin juba lapsepõlves soomeugri rahvaist ja rahvarühmist. Pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist õnnestus mul käia kahel korral ka Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste asualadel ja ning avaldada neist paar artiklit. Kirjutamisel leidsin tuge ka Mägiste kahest üllitisest. Kahjuks jäi mul läbi uurimata tema põhjalik "Värmlandsfinska ortnamn" ning seepärast kirjutamata ka artikkel sealsete soomepäraste kohanimede saatusest. Aga vaadelgem lühidalt, mida tegi sel alal Mägiste.

Töötades dotsendina Rootsis Lundi ülikoolis, sooritas Mägiste aastail 1947-1951 suviti uurimisreise Värmlandi ja Norra soomekeelseile aladele ehk soomemetsadesse. Usutledes paljusid tollal veel kohalikku soome keelt osanud inimesi, avaldas Mägiste oma uurimused Soome ja Rootsi väljaandeis. Esimene teos "Metsäsuomalaismurteiden nykyisestä vaiheesta" trükiti Helsingis juba 1948. aastal. Selles 43-leheküljeses töös on avaldatud tekste ajavahemikus 1867-1901 sündinud metsasoomlaste keelepruugist ning käsitletud kohanimesid. 1955. a avaldas ta Karlstadis Värmlandi muuseumi väljaandena käsitluse Värmlandi soomepäraseist kohanimedest. Selle 79-leheküljese töö pealkiri on "De värmlandsfinska ortnamnens vittnesbörd". Teost on hiljem kasutatud ka uuemate turismikaartide väljaaandmisel. Tänapäeval ongi 400-aastane soome talupojakultuur Rootsi Värmlandi ja Dalarna maakonna oluline turismiobjekt, mida suure rõõmuga tutvustatakse ka välismaalastele.

OTT KURS, TÜ inimgeograafia emeriitprofessor

02. okt. 2010
Vooremaa


Uhmardu
Kaiavere
Kassema
Maarja-Magdaleena

 
webmaster © taibu.com 2006