Lood meie kodukandi inimestest

Idasid jagati juba kümnendat korda

idad

Raja vabaajakeskuses anti möödunud neljapäeval kätte Jõgevamaa raamatukoguauhinnad – Ida nime kandvad käsitöönukud. Tänavu tunnustati auhinnaga kolme staažikat raamatukogutöötajat ja üht raamatukogude head koostööpartnerit. Tegemist oli omapärase juubeliga: Idasid jagati juba kümnendat korda.


Raamatukoguauhindu antakse välja kolmes kategoorias. Tegevraamatukoguhoidjale mõeldud Raamatukoguhoidja Ida pälvis sel aastal Pala raamatukogu juhataja Anu Saul. Ta on kohaliku kultuurielu aktiivne edendaja, teeb tihedat koostööd kooli, lasteaia ja rahvamajaga, samuti seltsingute ja huviringidega. Pala kandi rahvas teab, et raamatukogusse tasub minna, sest seal saab mitmekülgselt aega veeta. Anu poolt põhjalikult ette valmistatud “Kirjanduslikud kohvitunnid” leiavad näiteks alati publikut.

Anu Saul on Pala raamatukogus töötanud kuusteist aastat. Enne seda pidas ta kultuuritöötaja ja pedagoogi ametit. Ent Tallinna pedagoogilise instituudi lõpetas ta just raamatukogunduse erialal ning tema esimene töökohtki oli raamatukogus: Kilingi-Nõmmel Pärnumaal.

“Raamatukogutöö pole tuim, vaid väga mitmekülgne,” kiitis Anu Saul. “Seda tehes saad avada oma eri tahud ning ära kasutada eelmistes ametites või tänu huvialadele omandatud kogemused.”

Anu Sauli heaks koostööpartneriks on kujunenud Assikvere haridusselts. Nemad on raamatukogus näitemängu teinud ja aidanud tähistada kirjanike juubeleid. Anu Sauli eestvedamisel on teoks saanud mitmed kohalikku kultuuripärandit väärtustavad fotoprojektid. Tänavu sai näiteks vaadata Elina Kalme fotonäitust “Aeg jätab jäljed maastikule ja inimeste südametesse”.

“Arutasime kõigepealt koos läbi, milliseid meie kandi kultuuriloolisi objekte – mälestuskive, ajaloolisi hooneid jms – oleks vaja jäädvustada. Nüüd on meil olemas väga väärtuslik fotomaterjal,” ütles Anu Saul.

Tema algatusel on Pala valla fotohuvilised jäädvustanud viieaastaste vahedega ka valla argielu. Esimene pildistamisaktsioon oli kümme ja teine viis aastat tagasi ning kolmas tänavu. Omapärane fotokroonika, mis sel moel tekkinud, näitab, mis piirkonnas aja jooksul muutunud on.

Uuest aastast tuleb Pala raamatukogul tegutseda uutes oludes, sest senine Pala vald hakkab kuuluma Tartumaa Peipsiääre valla koosseisu.

“Loodan väga, et uues suures vallas raamatukogude arvu vähendama või nende tööaega lühendama ei hakata. Võib ju öelda küll, et pole vahet, kas raamatukogu on lahti viiel või kahel päeval nädalas, aga tegelikult on see päris suur erinevus,” ütles Anu Saul.

Pool sajandit ametis

Pensionile siirdunud raamatukogutöötajaid on tavaks autasustada Elutöö Idaga. Sellise nimega auhind oli põhjust üle anda endisele Maarja raamatukogu direktorile Kaie Põdrale ja endisele Lümati raamatukogu juhatajale Ene Maasikule.

Kaie Põdra jõudis Maarja raamatukogus töötada pool sajandit: ametisse asus ta 1. augustil 1967. See oli tema esimene ja viimane töökoht.

“Pärast Viljandi kultuurharidustöö kooli lõpetamist suunati mind küll Vedu raamatukogusse, aga kui selgus, et seal vaba kohta tegelikult polnudki, leiti mulle koht Maarja ehk tollase nimega Järve raamatukogusse. Ja elu on nii läinud, et mul pole mõtetki tekkinud mujale minna,” ütles Kaie Põdra.

Kui parematel aegadel oli raamatukogus umbes nelisada lugejat, siis praegu on neid 250 ringis. Oluliselt vähemaks jäi neid näiteks siis, kui kohaliku kooli keskkooliosa suleti.

Inimeste lugemiseelistused on erinevad.

“Üks kaheksakümnendates vanaproua, kes ise küll raamatukogus ei käi, ent kellele nooremad pereliikmed lugemisvara koju viivad, palus mind näiteks, et ma ei saadaks talle neid eesti kirjanike ängistavaid lugusid küüditamisest ja muust seesugusest, sest need asjad on tal endal läbi elatud. “Ma tahan end unustada teiste inimeste ilusatesse eludesse,” ütles ta. Ja kui inimene end sedaviisi unustusse lugeda tahab, siis peab ta seda saama,” ütles Kaie Põdra.

Tema tööjärje võttis üle majandusalase kõrgharidusega Airi Kool.

“Kaks nädalat töötasime koos ja nende nädalate jooksul sain aru, kui õige oli minu otsus koju jääda. Seal, kus mina veel tükk aega aru oleksin pidanud, asus tema, noor inimene, kohe tegutsema. Ka inimestega suhelda ja neid kuulata oskab Airi väga hästi. Inimeste murede ärakuulamine on ju üks osa raamatukoguhoidja tööst,” ütles Kaie Põdra.

Palju mõistatamist

Ene Maasik jõudis raamatukogutööl olla 47 aastat, neist viimased 37 Lümatis. Enne seda jõudis ta tegutseda Kamari ja Võtikvere raamatukogus ning Mustvee lasteraamatukogus. Nagu Kaie Põdragi, õppis Ene Maasik raamatukoguhoidja ametit Viljandi kultuurharidustöö koolis.

Lümati rahvas on Ene Maasiku sõnul lugeja rahvas. Naised küsivad ikka armastuslugusid, mehed ajalookirjandust ja kriminulle. Tõsi, krimikirjanduse sõpru on naiste hulgaski. Ning praktiliste nõuannete raamatuid käiakse ka tihti otsimas.

Pika tööaja kestel jõudis juhtuda igasuguseid asju. Ükskord tuli üks Kallaste kutsekoolis

õppiv tõsine noor masinamees küsima raamatut metallide karastamisest.

“Sain enam-vähem kohe aru, et tegelikult on tal vaja Nikolai Ostrovski romaani “Kuidas karastus teras”, mis oli kooli kohustusliku kirjanduse hulgas,” meenutas Ene Maasik muiates.

Seda, et inimene soovitava raamatu pealkirja või autorit täpselt ei mäleta, tuleb tema sõnul alatasa ette. Ja päris keeruline on inimese katkendlike vihjete järgi ära mõistatada, mis raamatut tahetakse.

Sõber Ida kategoorias tunnustatakse neid inimesi, kes raamatukogus ei tööta, ent on aidanud kaasa raamatukogunduse edendamisele Jõgeva maakonnas. Tänavu peeti Sõber Ida vääriliseks Jõgeva maavanemat Viktor Svjatõševi. Ta on kogu maavanemaks oleku aja, st 2009. aastast alates olnud maakonna raamatukogude hea koostööpartner, suhtunud mõistvalt nende vajadustesse ja väärtustanud raamatukoguhoidjate tööd.

Jõgevamaa raamatukogutöötajate jõulueelne kokkusaamine oli tänavu eriline selle poolest, et sellises koosseisus oldi koos viimast korda. Senise Tabivere ja Pala valla raamatukogutöötajad kuuluvad uuest aastast ju hoopis Tartumaa raamatukogutöötajate hulka, senini Ida-Virumaa koosseisu kuulunud Avinurme ja Lohusuu vald tulevad aga koos raamatukogudega Jõgevamaa koosseisu. Avinurme raamatukogutöötajad Heli Nigul ja Anu Kalaus olidki juba möödunud neljapäeval Rajal Jõgevamaa raamatukogurahva keskel.

“Esialgu on siinne seltskond veel võõras, aga küll me tuttavaks saame: raamatukoguinimesed on igal pool toredad ja ühtehoidvad,” kinnitasid Heli Nigul ja Anu Kalaus.

RIINA MÄGI

——————

Legendaarne tohter tähistas juubelit

Jaanipühade eel peeti Maarja rahvamajas ühe väga austatud ja armastatud kogukonnaliikme juubelit. Kaljo Talussaarel, kes aastatel 1966 kuni 1996 sealses ambulantsis jaoskonnaarsti ametit pidas, täitus 90. eluaasta.


Abivalmis ja heasüdamlik tohter on ka väga tagasihoidlik ja on osanud oma isikut hoolega tagaplaanil hoida, kuigi on koos abikaasaga nii Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi kui  Mulkide Seltsi aktiivne liige, osalenud Noorkotkaste ja Kodutütarde organisatsiooni ettevõtmistel, olnud ERMi korrespondent jne, jne. 2012. algatasid mõned Kaljo Talussaare  kunagised kolleegid mõtte, et temagi vääriks nimelist pinki, ning see on nüüd tõesti juba kuus aastat Maarja-Magdaleena kiriku lähistel olemas. Tänu pingiloole said needki, kes sealse kandi legendaarse tohtriga varem isiklikult kokku polnud puutunud, temast rohkem teada.

See mees võttis juba ametisse asudes omaks tõiga, et arsti tööpäev on vajadusel ka 24 tundi pikk. Ta tundis kõiki oma patsiente ja teadis nende hädasid, ta oli sümpaatne nii mudilastele kui ka kooliõpilastele.

„Küll oleks meil praegu elu rõõmsam ja turvalisem, kui selliseid arste rohkem  oleks!” ütles doktor Talussaare kunagine kolleeg Ilme Kübarsepp  pingiaktsiooni sügisel muu hulgas Vooremaale. Juba selle lausega on väga palju öeldud!

KAIE NÕLVAK

—————-

Kerge nimega, aga kaaluka sõnaga

AL01NOV17A003

Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge kohta võib öelda, et nime poolest kerge, aga tegelikult kaalukas. Kaalu on mehel endal, kaalu on tema kirja pandud sõnal. Ühendus Eesti Naistoimetajad tunnustas teda kuu aega tagasi Hea Sõna auhinnaga.


Naistoimetajate arvates tõusevad Rainer Kerge lood esile särava sõnaseadmisoskuse, positiivsuse ja hea stiilitunnetuse poolest ning talle kui heale kuulajale avavad intervjueeritavad end tavapärasest enam. Kerge saadud auhinna üle on põhjust rõõmu tunda ka Vooremaal: tema näol on tegemist ju Jõgevamaa mehega. Tõsi, nüüd juba endise Jõgevamaa mehega, sest just äsja “hammustas” haldusreform Maarja-Magdaleena, kus Rainer oma perega elab, tükkis muu Tabivere vallaga Jõgevamaa küljest ära.

Rainerile on meeltmööda, et iidne Põhja-Tartumaa kihelkonnakeskus Maarja-Magdaleena naasis sinna, kuhu see ajalooliselt kuulub – Tartumaale. Ent Jõgeva on tema igapäevakulgemiste logistikas endiselt olulisel kohal: Õhtulehe Tallinna toimetusse teele asudes laseb ta end tihti mõnel pereliikmel Jõgevale sõidutada ja läheb siit rongi peale: nii saab pool tundi kauem magada, kui rongireisi Tartust alustades.

Ajakirjanikutööd on neljakümneaastane Rainer teinud peaaegu poole oma elust. Võiks arvata, et see on perekonna “viga”: Raineri vanaisa oli Pikris töötanud ja mitu följetonikogu avaldanud humorist Leo Kerge, isa õde Tiia Penjam oli aga aastaid Õpetajate Lehe peatoimetaja. Rainer ise neil asjaoludel oma ametivalikuga siiski suurt seost ei näe.

Pärast Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi lõpetamist läks ta bioloogiat õppima, sest tal olid enda väitel olnud maailma parimad eestikeelsed bioloogiaõpetajad eesotsas Urmas Kokassaarega. Juba ülikooli esimesel kursusel leidis Rainer aga, et tal võiks mingi sissetulek olla. Ajakirjanikuamet tundus maailma lihtsaim: paned loo kirja, viid toimetusse ja võtad pärast raha välja.

Nii seadiski ta esimese kursuse kevadsemestril ehk aastal 1996 sammud Postimehe toimetusse. Koosseisuline ta seal küll polnud, ent peatselt olid tal seal oma laud, oma arvuti ja kindlad tööülesanded: ta tegi kaastööd noortelisale Jess, seejärel aga Postimees Extrale, mida võib lugeda praeguse Arteri “esiemaks”.

Just siis, kui Postimehes suured muutused toimuma hakkasid ja Raineri kaastööabi enam ei vajatud, ilmnes, et ajakiri Eesti Loodus vajab bioloogiatoimetajat.

“Nii noort ja ennast täis inimest poleks tegelikult tohtinud nii väärikasse väljaandesse “laamendama” lasta: võrreldes näiteks Ann Marvetiga, kes oli selles toimetuses mitu aastakümmet töötanud, olin ma ju sisuliselt alaealine,” oli Rainer Eesti Looduse aega meenutades enesekriitiline. N-ö nooruse võla tasumiseks teeb ta nüüdki Eesti Loodusele aeg-ajalt pikemaid intervjuusid.

Teisel pool barjääri

Kui Eesti Looduses ajad keeruliste omandisuhete tõttu segaseks läksid, “kolis” Rainer pooleteiseks aastaks teisele poole “barjääri”: temast sai Vanemuise teatri pressiesindaja. 2002. aasta detsembris läks ta sealt Õhtulehe toimetusse, kuhu on jäänud tänini.

“Kohe-kohe saab mul Õhtulehes viisteist aastat täis – siga ka ei ela nii kaua!” naeris Rainer Kerge.

Aga mis sai bioloogiaõpingutest?

“See, et minust laboribioloogi ei saa, sai üsna ruttu selgeks. Ning üsna varsti ka see, et minust ulukibioloogi ei tule. Bioloogiaõpetajaks ma samuti ei viitsinud saada ja nii jäigi ülikool lõpetamata,” sõnas Rainer. “Ja jumal tänatud, et see nii läks, sest muidu õpetaksin ma praegu Maarja-Magdaleena põhikoolis enda, ja mis veel hullem, oma sõprade lapsi. Ja mu laste ema, kes on õpetaja, on korduvalt öelnud, et ainus asi, mis on hullem, kui enda laps klassis, on sõbranna laps klassis. Nii et olen kõige hullemast pääsenud ja kool samuti. Minu asemel õpetab praegu Maarja-Magdaleena kooli lastele bioloogiat Egle Lellep, kes teeb seal väga ägedaid rahvusvahelisi projekte, mis lennutavad lapsi igale poole üle kogu Euroopa. Mina poleks kindlasti viitsinud selliste asjadega tegelda. Nii et õigupoolest ma ei teagi kedagi, kes poleks võitnud sellest, et minust bioloogiaõpetajat ei saanud.”

Suuremate väljaannete ajakirjanikud on tihti spetsialiseerunud mingile teemale. Rainer Kerge tõdes, et kui sport ja välispoliitika välja arvata, kirjutab ta kõigil teemadel, mis Õhtulehe lugejaid huvitavad. Klassikalist uudist ta väga hea meelega ei kirjuta, tema eriline armastus on aga intervjuu, sest see on tema meelest hästi aus žanr.

“Ühel pool olen mina oma küsimuste, oma uudishimu ja oma lollusega, ning teisel pool on intervjueeritav oma sära ja tarkuse või siis samuti lollusega. Mina küsin, tema vastab, ja ma püüan selle kõik kirja panna nii, et lugejad saaksid aru, et kaks inimest vestlesid, mitte ei vahetanud mingeid notariaalselt kinnitatud noote.”

Kunagi meeldis Rainerile kirjutada ka arvamuslugusid, aga see, nagu ta väljendas, “lastehaigus” on tal nüüdseks läbi põetud.

“Iga esimese kursuse tudeng, kes ajalehetoimetusse praktikale tuleb, usub ju, et tal on maailmale öelda midagi sellist, mille peale maailm varem tulnud pole,” ütles Rainer muiates ja lisas, et tema käsi tõuseb arvamuslugu kirjutama tavaliselt vaid siis, kui ülemus teatab, et nüüd tuleb Kergel sellel või tollel teemal 1200 või 1500 tähemärki välja käia.

Uurisin Kergelt, kas tal on mingid oma “nipid”, millega intervjueeritav lahti muukida, ennast avama panna.

“Kas sa tahad päriselt, et ma need välja räägiksin?” lagistas Kerge naerda. Aga siis lisas, et ühe nipi võib ta küll ära rääkida.

“Ma arvan, et ajakirjanikutöö on mingil määral sarnane näitlejatööga. Näitleja võib saada mängida mingi ilge tüübi, aga ta peab kuidagi selle nahka pugema. Ja selleks peab ta aru saama, mismoodi see tüüp mõtleb. Ka ajakirjanik peab oma intervjueeritava, kes võib mõnikord olla, mis seal salata, kaabakas või isegi kurjategija, mõttemaailma sisse elama. Ta ei pea tema tegusid heaks kiitma ega õigustama, küll aga mõistma, millised olid tema motiivid. No näiteks Elmar Vaheri käest oli paslik küsida, kas ta neid kuradi kõrvaklappe ostes tõesti ei kujutanud ette, et sellest jama tuleb. Kui inimene on nii kaua oma ametit pidanud, peaks ta teadma, et tal võib organisatsioonis vaenlasi olla, kes sellise asja mingil hetkel üles kaevavad. Tekibki küsimus, miks inimene nii teeb: kas see on hetkeline lollus või tegelikult nii tehaksegi, ainult et üldjuhul ei jääda vahele,” sõnas Rainer.

Savisaare naer

Kui tal oma ajakirjanikuelu erilisematest hetkedest rääkida palusin, meenus talle tema esimene pikem intervjuu Edgar Savisaarega, kes oli siis veel Tallinna linnapea.

“Me rääkisime peaaegu kõigest muust kui poliitikast. Näiteks sellest, kuidas Savisaar ja Aadu Must ajalootudengitena oopereid vaatamas käisid, ja sellest, kuidas Savisaar omal ajal lavakunstikateedrisse sisse sai ja spetsiaalselt tema jaoks lavastajaõpe sisse oli tahetud viia. Mingil hetkel viskas Savisaar mingi killu, mille peale mina jutustasin ühe naljaka seiga oma elust. Ning siis juhtus see, mida Savisaar minu meelest endale tihti ei luba: ta hakkas spontaanselt, teesklematult naerma. Kirjutasin selle oma loosse sisse ja pärast palus nii mõnigi: “Kuule, kirjelda Savisaare naeru.” Ma ei tea, palju neid ajakirjanikke on, kes on kuulnud Savisaart päris oma häälega ja siirast lustist naermas,” ütles Rainer Kerge.

Talle on mällu sööbinud ka üks 2013. aasta jõulude eelne päev, mil ta juhtis kahe tõelise mõttehiiu Skype’i vahendusel toimunud vestlust.

“Arutasime toimetuse koosolekul, keda jõulude puhul intervjueerida. Kirikuõpetajat? Peapiiskoppi? Fred Jüssit? Hendrik Relvet? Peaministrit? Jõuluvana? Kõik need variandid olid juba kümme korda ära tehtud ja pärast seda kakskümmend korda üle tehtud. Mitte idee poegagi ei olnud,” meenutas Rainer.

Ja siis, kui arutelu oli teatud faasini jõudnud, tekkis äkki justkui mitmes peas korraga mõte, et räägiks õige jõulude puhul kõige ajatumatest teemadest: sellest, kes me oleme, miks me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Ning et neil teemadel võiksid omavahel vestelda astrofüüsikust akadeemik Jaan Einasto ning teoloog ja vaimulik Toomas Paul, mõlemad oma ala tipud.

Et soliidses eas inimesi pika sõiduga mitte koormata (Einasto elab Tartus ja Paul Tallinnas), otsustati vestlusring korraldada Skype’i vahendusel.

“Einasto istus Tõraveres oma kabinetis ja Toomas Paul oli Tallinnas Pääskülas oma kodus. Et Paul polnud Skype’i varem kasutanud, läksin tema juurde oma sülearvuti ja igaks juhuks duubeldatud internetivõimalusega. Vähesel määral ma ka sekkusin, aga põhimõtteliselt lasksin ma kahel mõttehiiul, kes omavahel niimoodi varem vestelnud ei olnudki, lihtsalt rääkida. Ja siis küsisin küll mingil hetkel endalt, et keda ma tänama peaksin, et ma sellise vestluse juures võin olla,” meenutas Rainer. “Sellest sai jõululehte pikk kahekõnelugu, milles ei esinenud kordagi sõna “jõul”. Härrad lasid vaimu ikka täiesti vabaks, rääkisid n-ö hallidest aladest, mille kohta füüsikud ütlevad, et nad arvavad, mis seal on, ja usumehed ütlevad, et nad usuvad, mis seal on. Aga mis tegelikult on, tont seda teab.”

Privaatloengud

Ajakirjanikutöö juures on Raineri meelest äge see, et sa saad aeg-ajalt helistada oma ala tippspetsialistidele ja paluda põhimõtteliselt privaatloengut, selle lubadusega, et loengu konspekti massitiraažis kättesaadavaks teed. Pommuudiste ja suurte pahategude väljauurimist ei pea Rainer aga enda alaks.

“Aurava laiba juurde ma ka ei torma,” kinnitas Rainer. “Aga kogemata olen ühe noore mehe hukkumispaigale sattunud küll. Sõitsin aastaid tagasi laupäeva hommikul mingi rõvedalt varajase rongiga Tallinnast Jõgevale. Kusagil Tallinna lähedal istus üks tõenäoliselt peolt tulnud noormees rööbaste peal ja sai rongilt löögi. Rong seisati, kutsuti välja kiirabi ja politsei. Mõtlesin hetke, et mida ma siis nüüd teen, ohkasin, võtsin bloknoodi ja hakkasin sündmusi üles kirjutama. Keegi ei küsinud ka, mida ma seal oma märkmikuga toimetan. Õnnetu vedurijuht, kes pidi pulti tagasi hüppama ja rongi edasi juhtima, andis ka mingeid ütlusi. Edastasin materjalid pühapäeval tööle tulnud valvereporterile ja tema kirjutas nende põhjal loo. Nii et ma tõestasin endale, et olen võimeline ka sellises olukorras töötama, aga – las see edaspidi jääda.”

Õhtulehte peab nii mõnigi “kollaseks” sopaleheks. Rainer ütles, et talle on seda öelnud enamasti need, kes ei tea, millest nad räägivad, või need, kes arvavad, et suudavad teda sellega solvata. Targaks ei pea ta ei ühtesid ega teisi.

“Ma ei teagi, mida väljaande “kollasus” Eestis tähendab. Ma olen korduvalt öelnud, et meie trükimeedia, ma jätan nn nišiväljaanded, nagu Eesti Jahimees või Eesti Kirik, välja, jaguneb kaheks: Õhtuleheks ja natuke kehvasti tehtud Õhtulehtedeks. Nii mõnigi väljaanne, kes väidab, et nad on midagi muud, on teinud mõnegi teema ära palju kollasemalt kui Õhtuleht. Väidan, et laiatarbe trükimeedial ei ole erilist vahet, ja sellel, mis ilmub eri väljaannete veebiversioonides, ei ole üldse mingit vahet. Rõivase skandaali ajal tundsin end näiteks täiesti väärika akadeemilise väljaande esindajana. Millega ma ei taha väita, et Postimees, Eesti Päevaleht ja Delfi oleksid vähem akadeemilised,” ütles Rainer.

Kui tema ise käis omal ajal Maarja-Magdaleenast Tartusse kooli, siis tema lapsed, kümneaastane Kaarel Kristofer ja kolmeteistaastane Maarja Katariina, käivad Maarja-Magdaleena põhikoolis. Nende ema Kristi on samas koolis õpetaja.

“Laps peaks ikka saama vähemalt alg- ja soovitavalt põhihariduse kodule kõige lähemas koolis,” on Rainer veendunud. Ja Maarja-Magdaleena kool pole tema meelest ka selline kool, mis hommikul lapsed lihtsalt “sisse imeb” ja õhtul jälle “välja köhib”, vaid seal tehakse peale õppimise igasuguseid ägedaid asju, mis lastele meeldivad ja neid kooliga liidavad. Ka kogukonnal on kooliga väga head suhted.

Nii et vaatamata sellele, et tal töö asjus päris palju sõita tuleb (telefon ja internet vähendavad seda vajadust siiski tublisti), ei igatse ta Maarja-Magdaleenast kuhugi. Ka tema vanemad elavad ju seal. Ajakirjanikutöödki kavatseb ta veel pikalt teha.

“Ma ei oska ju midagi muud!” ütles Kerge muiates. Ta ei hakanud eputavalt teesklema, et Hea Sõna auhind talle üldse korda ei lähe. Läheb küll. Seda enam, et varasematel aastatel on selle saanud sellised kaalukad tegijad, nagu Margit Kilumets, Madis Jürgen, Hille Karm, Margus Saar, Jelena Skulskaja, Kaja Kärner, Tiina Jaakson, Gaute Kivistik, Piret Kriivan ja Toivo Tänavsuu.

“Ma loodan, et järgmised laureaadid auhinnast ei loobu, nähes, et minagi sellesse nimistusse kuulun,” sõnas Rainer Kerge mõnusa eneseirooniaga ja lisas, et Hea Sõna auhind on tunnustus ka tema väljaandele.

VÄINO KOORBERG, Raineri ülemus aastatel 2002-2016

Rainer on keskpärase toimetaja halb unenägu. Kell võib läheneda südaööle ja leht peaks olema ammu trükikojas, kuid tema ei raatsi veel teksti käest ära anda. Toimetaja karjub, kohe-kohe, lubab autor telefonitorru, aga lugu saabub alles tunni (kolme, nelja) pärast.

Ma lubasin endale, et unustan igaveseks, mitu korda ma olen talle hilinemise pärast käskkirja (noomituse, trahvi) teinud ja mitu korda vallandamisega ähvardanud. Aga mis sellest kasu?

Rainer evib andeka inimese märkimisväärseid tunnuseid (“7 märki, et sa oled loominguline”). Ta on parajalt paks ja laisk (kodumaja voodrilauad ootavad ilmselt siiamaani niitmata rohus), ta on edev (sinel, mille hõlmade lehvides ta mulle paarkümmend aastat tagasi Tartus Gildi tänaval esimest korda vastu jalutas, on tänaseks asendunud pesusametist pintsakutega, kuid ma ei pidanud silmas välist edevust), ta on jutukas ja klatšihimuline (ajakirjanik peab ju teadma, mis maailmas toimub, suur tutvusringkond ning suurepärane suhtlusoskus aitavad Raineri puhul asjale ainult kaasa), ta ei talu, kui teda raamidesse surutakse. Ja ta on leidnud üles kõik võimalused prokrastineerida ehk siis hädapäraseid kohustusi edasi lükata.

Aga tal on verbaalselt osavad käed, tal on ajakirjanikule nii tarvilikud laialdased (mis sest, et pinnapealsed) teadmised: kelle muuga oleksin saanud toimetuses nii palju arutada stringiteooriat ja sakraalehitiste arhitektuuri ning keda muud saanuksin sundida tegema teadusküljele lugu multiversumist? Ja ta süda on õigel kohal: ei kujuta ette teda inimestele haiget tegemas, või kui, siis üksnes meelelahutuslikul eesmärgil. See ei takista teda siiski ümberkaudseid päevakajaliselt seksuaalsel ja verbaalsel moel ahistamast.

Ta on eetiline ja eestiline. Mitte üksnes seepärast, et tal näikse olevat keelte peale kõva pea, vaid ta armastab oma peret, kodu ja kodumaad.

RIINA MÄGI

Kogukonna hinged saavad presidendilt teenetemärgi

Jõgeva maakonnast saavad sel aastal vabariigi teenetemärgi Lembit Paal Pajusist ning Tiia Pärtelpoeg Maarja-Magdaleenast. Mõlemad teenetemärgi saajad on andnud oma kodukoha elu arengusse märkimisväärse panuse.

Endale kiidusõnu ei jagu

Valgetähe V klassi teenetemärgi saajate nimekirjast leiab ka Maarja rahvamaja juhataja ning  Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi eestvedaja Tiia Pärtelpoja nime. Ta ise ei tahtnud uudist teenetemärgi saamisest algul uskuda, arvates, et tegemist on mõne tema nimekaimuga. “Mulle helistas tuttav jutuga, et olen teenetemärgi saanud. Ma ajasin vastu, et äkki pole ikka mina, sest Eestis on veel Tiia Pärtelpoja nimelisi inimesi,” rääkis ta.

Kui sai selgeks, et presidendilt saab teenetemärgi ikkagi Maarja-Magdaleena kogukonna hing, oli asjaosalise üllatus suur ning kohe tahtis ta teada, kes teda teenetemärgi saajate kandidaatide hulka üles seadis. “Üks tuttav, kes mulle lilled tõi, ütles, et ta teab küll, kes mu nime sinna üles andis, aga ta ei ütle. No küll see saladus ka ükskord päevavalgele tuleb,” ütles Tiia muiates.

Ta tunnistas, et on üsna enesekriitiline inimene ning pigem raputab endale tuhka pähe, kui pai teeb. “Mul on väga raske oma tööga rahule jääda, sest ma tean, et alati saab asju paremini teha. Pärast tehtut ei saa ma tükk aega rahu. Küsin alati tehtu kohta tagasisidet ja hinnanguid ning arvestan nendega,” iseloomustas Tiia Pärtelpoeg oma suhtumist töösse.  Kuigi Maarja-Magdaleena külaelu edendajal endale enamasti  kiidusõnu ei jagu, ei hoia ta nende arvelt kokku, kui jutt läheb kogukonnale. “Mul on väga vahvad töökaaslased ning inimesed, kes rahvamajas koos käivad. Tänu neile saavad siin asjad aetud, üksinda ei teeks ma tegelikult midagi. Maarja-Magdaleena kogukond on väga ühtehoidev,” kinnitas ta.

Kui rääkida hiljutistest saavutustest, on Tiia Pärtelpoja teeneks mullu ilmunud raamatu “Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade” koostamine, mida kohalik rahvas oli juba ammu oodanud. Ka selle trükise kokkupaneku au ei taha ta vaid enesele võtta. “Ma olen väga tänulik Merike Kasele, kes aitas mul raamatut koostada, ning loomulikult kõigile, kes raamatu tarvis materjali tõid,” lisas ta. Paraku jäi suur osa materjali välja ning seepärast on raamatule järge oodata. “Tahan seekord võtta selleks tööks rohkem aega. Esimene raamat tuli koostada aastaga ning sel korral ma kiirustada ei soovi,” rääkis Tiia Pärtelpoeg.

Edaspidi on tal plaanis pöörata rohkem tähelepanu Maarja-Magdaleena piirkonna lastele. Ta tahaks lasta korda teha mänguväljaku.

Suvel toimub aga maarahvaseltsi eestvõttel juba 20. Maarja-Magdaleena kodukandipäev ning viies Tabivere valla laulupäev. Nii et teenetemärgiga või ilma – tegevust jätkub Maarja-Magdaleena küla hingel alati ning tunnustused ja aumärgid pole kindlasti mitte see, mille nimel ta oma igapäevatööd teeb.

Allikas: www.riigikohus.ee

EILI ARULA

Veri vedas rähnipoja õige puu otsa

IMAG0083

“Oh, ärme minust küll enam lehelugu teeme, arvan, et minust on niigi juba palju kirjutatud,” tõrjus Maarja rahvamaja juhataja ja Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg, kui sellise ettepanekuga lagedale sai tuldud.


Tegelikkuses ilmnes, et leheveergudel on küll  juttu olnud nii  rahvamajas toimuvast kui  maarahvaseltsi ettevõtmistest, kuid nii ühe kui teise eestvedajat ja hinge on neis artiklites siiski vaid põgusalt mainitud. Tiiast endast on viimati kirjutatud üsna ammu, aga vahepeal on tema elus nii mõndagi huvitavat juhtunud. Ja pealegi: vabariigi aastapäeva eelõhtul saadud Valgetähe V klassi teenetemärk ju kohustab…

Jutuajamiseks ja mälestuste heietamiseks on Tiial aega napilt. Kui temaga alljärgnevat lugu alustasime, oli tal näiteks parajasti rahvamajas käsil šõutantsuringi juhi töölevormistamine, tarvis oli suhelda valla majandusmeestega ja lõpetada mitu pakilist paberitööd.

Alustagem lapsepõlvest, millest meeleldi rääkida lubasid.

Meid on kolm õde. Mina, kõige vanem, sündisin  äreva küüditamise ja kolhooside moodustamise aasta sügisel. Kujutan ette, kui vilets ja vaene oli tollal elu ja kui raske oli mu emal, kelle kodu oli sõjatules hävitatud.

Minu emapoolsed vanavanemad  elasid Ruskaveres.

Varasest lapsepõlvest mäletan ise üsna vähe, elasime esialgu sugulaste juures, aga kui sain seitsmeaastaseks, kolis meie pere minu isakoju Vanassaare külla. Meeles on isa meisterdatud häll, mis  nööridega lakke oli kinnitatud ja kus oli väga mõnus end ja hiljem ka õdesid kiigutada.

Koolitee algas Saaremõisas Lembitu algkoolis. Püüdsin olla hoolikas koolilaps ja mitte pahandusi teha, sest sõnakuulmatuid õpetaja tutistas, ja see oli valus! Kord sain aga õpetaja käest kiita, sest oskasin päris ilma vigadeta  kirjutada tahvlile Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon, mis oli paljudele kõva pähkel. Pärast  neljanda klassi lõpetamist viis tee mind neljaks aastaks Saare kooli. Mulle meeldisid muide väga minu esimesed õpetajad.  Kaheksanda klassi lõpetamise järel  oligi plaan minna edasi õppima Tartusse, sest tahtsin ise ka algklasside õpetajaks saada.

Kuid elu läks teisiti ja ma tulin hoopis Järve keskkooli üheksandasse klassi. Praegu kannab see koht pärast mitut nimevahetust teatavasti taas Maarja-Magdaleena nime.

Sinu lapsepõlvekodus oli palju laulu ja muusikat?

Mu isal oli  ilus lauluhääl, ta mängis kitarri ja  kannelt. Ise meisterdas endale kandle ja õpetas ka mind kitarri mängima. Tema õpetusel saime selgeks ka  mitmed tantsud, nende hulgas näiteks Kaera-Jaani. Väga mõnusad olid need õhtud kodus, kui isa mängis kannelt, mina kitarri, koos laulsime, õed tantsisid ja ema vaatas seda lustimist pealt.

Koos  õdede ja naabrilastega korraldasime ka kontserte, esinesime vanematele taburettidest ehitatud „püüne” peal. Ja tingimata pidi olema ka eesriie, mida kinni ja lahti sai tõmmata.

Lapsena oskasin ma muide paljusid “vanainimeste” laule. Kuulsin neid isalt, viisid jäid kiiresti meelde ja sõnad pähe. Ühel suurel nääripeol Saaremõisa klubis olevat ma  näärivanale paki lunastamiseks  laulnud “Kõik roosid ma kingiksin sulle…” Rahvas plaksutanud kõvasti  ja nõudnud, et kordaksin.

Alg- ja põhikooli ajal oli mu lemmiktunniks ikka laulmine, laulsin  kooli lastekooris,  mängisin mandoliiniorkestris, õppisin kitarrimängu, õpetaja kutsus näidendisse ka. Mõnikord pandi mind ka üksi laulma, nendel kordadel  närveerisin päris korralikult.

Elukutset valides plaanid sageli muutuvad?

Mäletan, et kõigepealt tahtsin saada poemüüjaks. Poodides, eriti linnapoodides käies imetlesin  kauneid müüjannasid, kellel olid sätitud soengud ja kaunid kleidid. Küllap soovisin  minagi nende sarnaseks saada.  Lapsepõlve aegadel  mängisime  sageli külalastega poodi, kus rahatähtedeks muidugi puulehed,  kaubaks liivakoogid. Aga müüjal pidid ikka kõrged kontsad olema ja selleks kinnitasime oma jalanõude alla niidirullid!

Esimene tõsisem kokkupuude kultuurieluga algas tolleaegses Järve kultuurimajas, kus ma keskkooli ajal hakkasin täiskasvanute segakooris laulmas käima. Siis  moodustasime klassi tüdrukutega ka väikese tantsumuusikabändi ja  mängisime põhiliselt kultuurimajas toimunud koolipidudel. See aeg oli imetore. Pärast keskkooli otsustasin aga äkki, et lähen hoopiski EPAsse rohumaaviljelust õppima. Üldained olid huvitavad, kuid  erialaainete õppekavva saabumisel tundsin, et seda tööd ma siiski teha ei tahaks. Pöördusin oma lapsepõlveunistuse juurde tagasi, tegin läbi vastavad kursused ja minust sai müüja. Töötasin Põltsamaal, kenas roosilinnas, kolleegid olid sõbralikud ja toredad. Elukutse sobis, aga elu tõi mind taas kodukohale lähemale.

Tolleaegses  Järve asulas   töötasin veel palju  aastaid tööstuskaupade kaupluse juhatajana.

Üheksakümnendate aastate alguses töötas mu tütar Imbi  Elleri-nimelises muusikakoolis õppimise kõrvalt ka Järve kultuurimajas, mina  käisin tal seal abiks – juhendasin näiteringi,  laulsin  naisansamblis. Siis läks Imbi edasi õppima koorijuhtimist   ja kuna mina olin kultuurimaja  tööga tuttav,  läkski nii,  et peagi jäi  kogu maja tegevuse juhtimine minu peale. Tundsin, et ka see töö sobis mulle igati, sest osaliselt sarnanes see justkui kaubanduses töötamisega,  kus üheks osaks inimestega suhtlemine.  Seadsin  kohe alguses endale eesmärgiks arendada  majas sisulist tööd mitmesuguste isetegevusringide loomisega ja kultuurisündmuste korraldamisega.  Võin öelda, et aastatepikkune järjepidev tegevus on tänini hoidnud kogukonna rahvast isetegemise juures:  vanad tavad on  taastunud, olgugi et veidi uuemal moel, ning juurde on tulnud ka  uusi võimalusi kultuurielu sisustamiseks.   Muidugi pole ma seda suutnud üksinda teha. Vaid rahvas saab traditsioone hoida ja neid edasi anda. Saatus on  mulle andnud siingi  head kolleegid ja vahvad osalejad. Tänan neid inimesi kogu südamest, kes pärast tööpäeva tulevad pere kõrvalt välja, et siin majas hing rõõmsaks teha.

Seega kehtib Sinu kohta kõnekäänd rähnipojast, kelle veri puu otsa veab, ja elukestev õpe tuli sinu ellu juba siis, kui see  meil veel moeväljend polnud?

Jah, seoses kultuuritööga  olen käinud paljudel  kursustel ja õppepäevadel. Rahvakultuuri Koolituskeskuse juures tegin läbi mitmed rahvamajade juhatajate kursused, lõputööde  teemad on olnud üsna erinevad. Olen õppinud kultuurisündmuste korraldamist ja kultuuriprojektide juhtimist, saanud algteadmised harrastusnäiteringide juhendamisest, teadmisi arvutimaailmast.  Olen  läbinud ka  külaliikumise alaseid koolitusi. Ühed mahukamad ja vajalikumad olid koolitused, kus õpetati arengukavade ja äriplaanide  koostamist,  projektide kirjutamist,  külaturismi arendamist.

Nende kultuuri- ja külaeluprobleemide jõudsamaks lahendamiseks sündis ilmselt ka Maarja-Magdaleena Maarahva Selts?

Asutamiskoosolek oli 2000. aasta 14. märtsil.

Seltsis on liikmeid praegu poolsada, seltsi juhatus on seitsmeliikmeline. Ja jällegi tahan rõhutada, et vastuvõetud otsuseid ja eesmärke  püüame täide viia ikka koos. Kui kirjutad projekti kas vabaõhulava kordategemiseks,  küla- või kodukandipäevade  korraldamiseks  või veel millegi vajaliku  joondeajamiseks, siis on oluline, et sul on külarahva igakülgne tugi. Kui panin kokku raamatut “Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade”, mis ülemöödunud aasta lõpus trükivalgust nägi, elati mu tegemistele õhinal kaasa ja toodi hoolega materjali, nii et seda jätkub teisekski osaks.

Rahvamaja ja palju ringe, nüüd viisteist aastat ka maarahvaseltsi… Kas koorem liiga suur pole?

Vastupidi, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele mõjusid seltsi asutamine ja sellega seotud ettevõtmised hästi! Nägin uusi võimalusi kohaliku rahva elu huvitavamaks muuta, piirkonda kenamaks teha! Projektidega oleme selleks ikka  toetust  saanud ja vald on meid toetanud.  Meie Maarja-Magdaleena on ju suhteliselt kõrvaline kant, kui me ise pole aktiivsed, siis… pole meid justkui olemas. Aga meie rahvas on ettevõtlik, tuleb välja heade ideedega, asub appi, kus vaja.

Üldse kõik, mis külaliikumisega seotud,  on algusest peale minu jaoks  põnev olnud. Olen loomult uudishimulik inimene ja tõepoolest, ma kinnitan, selline koostegutsemine on ka tervisele hea!

Ja ka tublid lapsed oled jõudnud suureks kasvatada, vanaemaseisusse tõusnud? 

Jah, tütreid on kaks ja tütrepoegi ka kaks. Janel on Hendrik ja Ilmbil Uku, mõlemad juba koolipoisid.

Räägime teie väikesest ja hubasest rahvamajast veel. Isetegevusringe on vist päris palju? 

Ajaloost on teada, et maja on  üle elanud väga erinevaid aegu, nii rõõmsaid kui  kurbi…  Millegipärast tundus rahvamaja  mulle veel veerand sajandit tagasi  sellisena, kus videviku saabudes üksinda olla  kartsin.

Ja väike on ta tõepoolest. Ruumipuudusel pole meil talvisel perioodil võimalik korraldada suuremaid  üritusi. Need jätame suveks, sest meil on korralik vabaõhulava ja külaplats. Kuid ometigi on kuidagi ka tubasel ajal hakkama saadud. Järgmisel, 2017. aastal täitub  seitsekümmend aastat kultuurielu toimimist selles nostalgilise hõnguga majas, mida aastate jooksul ikka kodusemaks ja hubasemaks oleme püüdnud muuta.

Täna töötab rahvamajas üheksa isetegevusringi.

Nüüd palun ka pidulikust sündmusest 23. veebruaril Tallinnas Vene Teatris ja emotsioonidest seoses sellega.

Muljed on väga positiivsed, kuid eks väike pabin käis  ikka sinna juurde. Lisaboonuseks olid ka sündmuse pidulikkus ja kaunis Vene Teater, kus ma senini veel käinud polnud. See aktus  oli eredalt  meelde jääv elamus.  Ja meie riigi presidendi käepigistus oli soe ja pilk sõbralik. Ma ei tea küll päris täpselt, kes mind selle kõrge autasu saamiseks esitas, aga üht-teist aiman, ja eriti hea meel on mul selle üle, et algatus tuli oma kogukonna rahvalt. Olen tänulik, et see oma rahvas mul olemas on!

Heli Täpsi, Elistvere raamatukogu juhataja, kes lööb kaasa neljas Maarja rahvamaja isetegevusringis

2009. aasta oli minu elus väga raske. Pärast abikaasa rasket haigust ja siit ilmast lahkumist jäin üksi, lapsed elasid ka kaugel. Tundsin, et pean leidma endale mingi tegevuse, mis aitaks pikki ja tühje õhtuid sisustada. Nii läksingi Maarja-Magdaleena segakoori laulma. Nii koorikaaslased kui kogu rahvamaja võtsid mind imehästi, soojalt ja toetavalt enda hulka.  Peagi kaasati mind juba näiteringi ja tantsurühma…. Ja nii olengi nüüd Tiiaga igal nädalal mitmel päeval koos olles teda päris hästi tundma õppinud.

Tiia on avara silmaringiga teadmishimuline inimene. Ta leiab üles need valupunktid, mis vajaksid abi, toetust ja parandamist, seda nii tema juhitavas rahvamajas kui ka lähemas ümbruskonnas. Ta on käinud palju mitmesugustel koolitustel, kust on saanud värskeid mõtteid, kuidas edasi tegutseda. Tiia otsib kogu aeg midagi uut ja oskab oma mõtteid ja plaane tutvustada nii, et neid hakataksegi ellu viima. Aga nagu teada, on edukaks asjade kulgemiseks raha vaja. Tiial on eriline oskus kirjutada projekte, mis leiavad rahastust. Ta on meie maarahvaseltsi juhatuse esimehena algatanud mitmeid ettevõtmisi külaelu parandamiseks ja elavdamiseks: heakorratalgud kooskäimiskohtade rajamiseks, laatade korraldamine jne. Eriliselt tänuväärne oli raamatu „Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade“ koostamine, mille vastu tunti väga suurt huvi.

Tiia oskab suurelt unistada ja viib oma unistused ka täide – „kogukonna toel“, nagu ta armastab öelda, jäädes ise sealjuures tagaplaanile. Üks näide on Maarja-Magdaleena piirkonna kodukandipäevad, mis toimuvad tänavu suvel juba kahekümnendat korda. Nendega on tehtud siinsetele küladele ring peale ja igasse külla, kus see on toimunud, on jäänud märk maha kas mälestuskivi või -tahvli näol. Kuigi on kaasatud külarahvas, on päeva sisustamine olnud Tiia mureks. Ja ta on seda alati hästi teinud, nii et sealt leiab endale huvipakkuvat iga osaleja. On huvitavaid esinejaid, mälestusi-meenutusi, võistlusi, seltskondlikke mänge, näitemänge, laule, tantse. Ja päeva lõpetab tantsuõhtu ansambli saatel.

Kui Tiia midagi korraldab, siis teeb ta seda hästi läbimõeldult. Ta on tõeline kodukoha patrioot, võib öelda, et ta elab Maarja-Magdaleenale.

KAIE NÕLVAK
12.03.2016
Vooremaa

————————————————–

Nõo Valla Leht, nr. 11, 1 detsember 2015

Persoon

Koorijuht IMBI PÄRTELPOEG: muusikamaailmas tunned end turvaliselt

Kontsert „Muusika-aasta suurkujud“ ülikooli aulas.  Meie, eestlased oleme laulurahvas. Regilauluaegadest pärit rahvaviise leelotatakse tänaseni. Koorilaulukultuur on sajandite vanune ja laulurahva suurpeod — laulupeod — toovad kokku sadu koore üle Eesti. On tõde, et kõik soovijad ei mahu enam laulukaare alla laulma ja sellest tingituna on nõuded kooridele väga kõrgeks tõusnud. Seda uhkemad võivad olla need kollektiivid, kes on end tubli ja järjepideva tööga tõestanud ja pääsu laulupeole lunastanud. Alljärgnevas portreeloos teeme teid lähemalt tuttavaks tulihingelise koorijuhi Imbi Pärtelpojaga (42), Nõo Põhikooli muusikaõpetaja ja koorijuhiga, kelle eestvedamisel toimus 14. novembril Tartu ülikooli aulas kontsert „Muusika-aasta suurkujud“. Kontserdiga austati Arvo Pärdi ja Veljo Tormise juubeleid. Kooridest astusid üles Nõo põhikooli mudilaskoor, poistekoor, lastekoor; Tartu katoliku kooli mudilaskoor, poistekoor ja lastekoor ning Maaülikooli kammerkoor Camerata Universitatis. Koore juhatasid Imbi Pärtelpoeg ja Seidi Mutso. Kammerkoori juures on Imbi koormeister, juba seitse aastat, ja vajadusel võib ta asuda ka dirigendipulti. „Soovisime muusika-aasta raames oma tublidele koorilauljatele pakkuda võimalust esineda esinduslikus ja väga hea akustikaga saalis,“ selgitas koorijuht ürituse tagamaid. Kontserdile oli külla kutsutud helilooja Pärt Uusberg, kes rääkis enda heliloojaks saamisest ja vastas laste küsimustele. Kontserdi raames oli avatud ka portreenäitus muusikutest, kelle juubeleid sellel aastal Eestis tähistati. Pilte joonistasid Nõo põhikooli 7. klassi õpilased õpetaja Eva Orava juhendamisel. „Saal oli rahvast täis ja meid võeti väga hästi vastu. Ka olid lapsed ise väga elevil!“ oli õpetaja Imbi ürituse õnnestumise üle väga rõõmus. Tuletagem põgusalt meelde, et muusika-aasta algul etendas Nõo Põhikooli 5.–9. klassi „muusikastuudio“ kaks korda Vaiko Epliku muusikali „Suur maalritöö“, millest heliloojagi aukülalisena osa sai. Selle uudse projekti taga olid õpetajad Reet-Ingrid Haamer ja Imbi Pärtelpoeg. „See oli väga põnev väljakutse nii lauljatele kui juhendajatele ja tulemus sündis tänu tihedale koostööle! Tulevikus tahaksime veelgi katsetada!“ on Imbi Pärtelpojal vaim valmis. Unistus saada muusikaõpetajaks Imbi on läbi ja lõhki muusikainimene, kes juba varases nooruses teadis, et temast peab saama muusikaõpetaja. Jõgevamaalt Maarja-Magdalee-nast pärit Imbi on pärinud oma muusikalembuse vanematelt. „Meie kodu oli täis muusikat. Ema laulis, mängis kitarri. Veel tänaseni töötab ta Maarja rahvamajas ja laulab segakooris ning naisansamblis. Ka isa armastab muusikat ning võtab osa meesansambli ja segakoori tööst. Emapoolsed vanavanemad aga mängisid kannelt. Klaverit soovitas mul õppima hakata meie kooli ajalooõpetaja, kes juhendas meie külas ka naisansamblit. Ühel õhtul, kui vanematel oli tarvis kodust ära minna ja teda minule hoidjaks kutsuti, õpetas ta mind kahel käel mängima Gustav Ernesaksa „Rongisõitu“. Sealt saigi alguse armastus klaverimängu vastu. Olin siis lasteaiaealine. Ema muretses klaveriõpikuid ja mitmete toredate inimeste juhendamisel asusin klaverimängu õppima. Maalt oli linna muusikakooli kauge käia. Õppinud olen J. V. Veski nimelises Maarja keskkoolis. Esimese ansambli moodustasin kuuendas klassis oma klassi tüdrukutest. Keskkooli õpilasena juhendasin Maarja rahvamaja juures oma esimesi väikseid laululapsi. Samaaegselt juhendasin ka Maarja rahvamaja naisansamblit, kui nende juhendaja lahkus.“ Teadlikult ennast arendades ja oskusi kinnitades on Imbi muusikahariduses endale baasi rajanud.Ta on lõpetanud Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli ja Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal ja lisaerialana koolimuusika. „Minu esimene kooripraktika muusikakooli ajal oli segakoor Vega juures aastatel 1995–1998. Need kooriinimesed olid väga soojad ja südamlikud inimesed, nad hoidsid oma noori koorijuhte väga. Vast see oli ka omamoodi tõukeks, et ma julgesin Nõo maile tööle asuda.“ Imbi juhendab Nõo koolis nelja koori Imbile meeldib koorijuhi töö: töö vokaaliga, hääleseade, kontsertide korraldamine jne. Muusikaakadeemias sai Imbi hääleseade õpetust Uku Jolleri käe all. „Sellel ajal sain ma teadmise, kui huvitav võib olla lauluhääle kujundamine. Ma soovin oma oskusi lastele edasi anda, arendada neid selles,

milles ma ise end tugevana tunnen.“ Praegu töötab Imbi Pärtelpoeg Nõo põhikooli muusikaõpetajana 2.–3. ja 5.–9. klassides. Ta juhendab ka nelja koori — 1. klasside mudilaskoori, 2.–4. klassi mudilaskoori, poistekoori koos õpetaja Heli Leedjärvega, lastekoori ja vajadusel ka soliste. Kooriproovid toimuvad kaks korda nädalas. Imbil on kooritegevuste kohta kujunenud oma tähelepanekud. „Meie koorid ei ole suurearvulised, kuid nad on heakõlalised. Tänapäeval on lastel huvitegevuse vallas palju valikuvõimalusi ja kaks koorilaulutundi nädalas on paljudele lastele oma õppetöö ja teiste ringide kõrvalt ajaliselt keeruline leida. Sellisel juhul saame kokku laululaagrites, millest lauljad heal meelel osa võtavad. Kooridesse lauljate kutsumine, püsikoosseisu hoidmine ja väljundite leidmine on pidev töö. Kooride tegutsemise üks väljund on laulupeole pääsemine. Et omandada nõutud repertuaari ja seda ka tasemel ette kanda, on vaja järjepidevat tööd. Seda suurem rõõm on töötada pühendunud lastega, kes ka ise oma kõrgekvaliteedilise laulusoorituse üle uhkust tunnevad.“ Kõik Nõo põhikooli koolikoorid on oma tegevuse tulemusena Eesti Kooriühingu tegevtoetuse saajad. Nad on orienteeritud 2017. aasta noorte laulupeo repertuaari omandamiseleja kandideerivad ülevaatustel. 2014. aasta üldlaulupeost võtsid osa Nõo põhikooli I kategooria mudilaskoor ja lastekoor. Poistekoori entusiasm Poistekoori juhendamises tunnetab Imbi Pärtelpoeg oma sügavamat missiooni. Tal on suurepärane kogemus muusikaakadeemia päevilt, kus tal õnnestus töötada Lydia Rahula käe all Tallinna poistekoori ettevalmistuskooriga. „Tuntud koorijuht Hirvo Surva on öelnud, et meie poistekoorid ja meeskoorid on hetkel arvuliselt kahanev kooriliik. Selleks, et meeste laul ka edaspidi laulupidudel kõlaks, tuleb poistega tegeleda! Meie kooli poistekoor hakkab küll alles tiibu sirutama, aga asi on paljulubav, sest tegemist on väga ühtehoidva kollektiiviga. Meil on sellised tublid lauljadveteranid nagu Stegert Johansson, Robin Murumets, Kaur Huko Käämbre, Karl Erik Meltsas, Henri Soidla, kelle ümber on koondunud tänaseks paljud head poistekoori lauljad. 2014. aasta suvel osales poistekoor Tartus rahvusvahelisel poistekooride festivalil. Ka on esinetud Tartu linna ja maakonna laulupeol Luunjas jne.” Muusikamaailm rikastab inimest Imbi hindab väga seda maailma, muusikamaailma, kus ta elab ja toimetab. „Kui oled muusikamaailma sattunud, on selles väga huvitav elada. Mitte alati ei ole seal kõik kerge. Aga sa võid alati ennast seal turvalisena tunda. Katastroofe ei saa olematuks vaikida, aga nendest ülesaamiseks annab jõudu muusika, mis hirmu ja valu aitab leevendada.“ Ja siinkohal räägib Imbi ülikooli aulas toimunud kontserdi helgete mälestuste mõjust Pariisi terroriakti kuuldes. „Muusikaja ilu jõud on sedavõrd suuremad, et õnnetused ei suuda neid üleni varjutada.“ Imbi näeb ennast ka tulevikus koorijuhina. Tal on endalgi lõbus meenutada, kuidas ta lapsepõlves õe Janega dirigente mängides palju naerda sai ja nende ametit naljakaks pidas. Nüüd imetleb ta näiteks dirigent Risto Joosti, tema lähenemist koorimuusikale ja tööd kooriga, tema vaimustavat oskust muusikateost kujundada. Imbi eeskujudeks on veel Olari Elts, õppejõud Kuno Areng, Lauri Breede. Vaba aega Imbil eriti ei ole, sest kooriproove tuleb teha siin ja seal. Kodus ootavad teda poeg UkuMihkel (11), kes on 4. klassi õpilane, ja abikaasa Riivo, kes töötab Regios. Riivo on samuti koorilauluga seotud, ta laulab Camerata Universitatises baritoni. „Kodus ma tavaliselt muusikat ei kuula — kui, siis head vokaal- või džässmuusikat.“ Heal vokaalmuusikal on Imbi jaoks võlujõud. „Hea vokaal lummab mind! Viimati kuulduna oli sellise võluhäälega Nõo põhikooli 5. klassi poiss Karl Erik Meltsas, kes jõulukava õppides esitas proovis üksi laulu „Jõulusoovid“. Seda on võimalik kuulda ka 14. detsembril Nõo kirikus toimuval jõulukontserdil.“ Imbi teeb tööd, mis talle meeldib. Ta on erinevate kooride koorijuhina juba pikki aastaid panustanud meie koorikultuuri järjepidevusse. Ta ise peab iga koori eksisteerimist suureks väärtuseks ja usub, et tänu lauljate entusiasmile, järjekindlusele ja austusele oma eesti heliloojate kooriloomingu vastu on kooriliikumisel veel palju häid aegu ees.
Milvi Pensa
————————–

Kõrtsi talu peremees rõõmustab toonekurgede titeõnne üle

 

Tabivere vallas Otslava külas asuva Kõrtsi talu õue taga on kurepesa kõrgunud juba aastakümneid. Et seal aga kunagi varem tervelt neli poega sirgumas olnuks, nagu tänavu on õnneks läinud, seda talu peremees Rein Taniloo, kes uhkete tiivuliste tegemistel järjekindlalt silma peal on hoidnud, ei mäleta.

 

Vägev pesakuhil, mille madalamatel ?korrustel? värvulised mitmete perede kaupa ?allüürnikeks?, pole ühelgi kevadel kurepaarita jäänud. Igal aastal toovad linnud sinna tuulekaitseks ka täiendavaid oksaraage ja nii on nende kodust saanud tõeline kindlus, mille kaalu võhik  silma järgi hindama hakata ei söanda.

 

 Esimese pesa rajasid linnud Reinu sõnul aga üsna hullu kohta, elumajale lähima elektriposti otsa. Kes toonekurgede pesaalust lähemalt näinud, see teab, et lähinaabritena on see rahvas, kes seal maapinna mitme ruutmeetri ulatuses ?üle lupjab?, üsna tüütu taluda.

 

 ?See oli ehk ligemale 40 aasta eest, kui nad meile pesa lausa õue tegid. Aasta või paar kannatasime, aga siis võtsime ühel sügisel selle ehitise maha. Juhtusid mõistlikud linnud olema ja said aru, miks me nii tegime: järgmisel kevadel valiti pesapuuks kuuritagune elektripost ja nüüdseks on juba mitmed ja mitmed kurepõlvkonnad seal oma lapsed üles kasvatanud. Nelja söögiootel nokka, nagu tänavu paari nädala eest pesast paistma hakkas, pole ma aga kunagi varem näinud, seda arvu on toonekurgede puhul tõesti palju,? rääkis ta.

 

Pesa ametlik haldaja ja valdaja

 

Kuus-seitse aastat tagasi sattusid aga kurerahva pere- ja pesatraditsioonid ohtu. Nimelt hakati moraalselt ja füüsiliselt vananenud elektriliine moodsamatega asendama. Otslavalgi oli ette nähtud betoonpostid koos traatidega maha võtta, puitpostid ja kaablid asemele panna. Oma kurgede pesamasti kaitseks välja astunud Kõrtsi talu peremehele pakuti asenduseks puitposti paigaldamist, millel pesaaluseks võrugi külalislahkelt küljes. ?Kui elektrimeestelt pärisin, kas nad selle ka kindlustavad, et uus pesakoht kurgedele meeldib, vastati mulle ausalt, et seda nad tõesti ei garanteeri. Nüüd algasid läbirääkimised ja vaidlused, mis üsna pikale venisid. Mina jäin endale kindlaks, et post kurepesaga on minu maa peal ja ma ei luba seda maha võtta. Ja et nii eakas pesa on tohutu raske ja kogub iga aastaga kaalu juurde, siis tegin  töömeestele ettepaneku, et tellin neilt n-ö oma kulu ja kirjadega mastile pingutustrossid, sest kui traate enam hoidmas pole, võib see hakata pesa raskuse mõjul viltu vajuma. Lõpuks saime kaubale ka ja vana mast tehti lindudele turvalisemaks, aga arvet mulle ei saadetudki. Kui Eesti Energiast selle kohta pärisin, vastati, et raha ei küsita, kuid pean arvestama sellega, et betoonpost koos pesaga on nüüd minu omand ja täielikult minu vastutusel. Kui sellega midagi juhtuma peaks, siis on minu mure, kuidas toime tulen. See on loomulik, et kannan selle eest hoolt, mis minu maa peal on,? tegi Rein asjast kokkuvõtte.

 

Taltsutad ja vastutad

 

Loomulikult pole staažikas ja hinnatud bussijuht, kellel muide hiljuti roolikeeramisega alustamisest pool sajandit täitus,  uhkeid ja jõulisi linde kuidagi kodustada üritanud, kuid nende muredele ja rõõmudele elab ta täiega kaasa ja püüab ka vastutada ehk aidata, kui see tema võimuses.

 

?Ise ma praegu  oma lapsepõlvekodus ei ela, aga käin seda  sageli üle vaatamas, korrastamas, suvel oma valdusi niitmas. Eks ma ole harjunud ka oma lindudel silma peal hoidma. Kui siin kevaditi mõnikord nii-öelda armukolmnurk kipub tekkima, see tähendab, et  kui mõni kolmas pessa trügib ja jõuvõtteid kasutab, siis haaran pika lati, mis mul ekstra selleks käepärast, vehin sellega pesamasti all ja teen sissetungija hirmutamiseks indiaani sõjakisa,? kirjeldas mees, kuidas ta vajadusel oma hoolealuste pererahu kaitseb.

 

Tõtt-öelda on ta praegugi kurepojukeste pärast pisut mures. On ju üldteada, et looduses valitseb tugevama õigus. Kui suid palju ja toitu napib, tõrjuvad suuremad ja hakkajamad õed-vennad pisema pala jagamise juurest ja varsti ka pesast?

 

?Olen neid pisikesi laipu siin küllalt matma pidanud. Praegu tundub mulle ka, et üks pesast paistev kaelake on teistest peenem ja nõrgem. Pean silmad lahti hoidma, kui teised ta alla lükkavad, ehk saan linnupoja elu siiski päästa,? rääkis Rein.

 

Viimasel ajal ongi tal Otslavale tavalisest sagedamini asja, sest tuleval laupäeval peetakse tema ja veel mitme aktiivsema külaelaniku initsiatiivil siin esimest korda oma küla päeva. Nii Otslava külakoda kui Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi eestvõttel siia rajatud Päikesepark on Rein Taniloo maa peal ja seega eelkõige tema hooleks. Enne pidulikku päeva on tal siin kindlasti veel vaja üht-teist korrastada.

KAIE NÕLVAK

Pink räägib loo ka Kaljo Talussaarest

Septembris alustati  Eesti Televisioonis uue saatesarjaga “Iga pink räägib loo”, autoriks Vahur Kersna. Täna ekraanile  jõudvas saates on üks kolmest peategelasest Maarja- Magdaleenas elav Kaljo Talussaar.

Pingiloo läbi saadakse laiemalt teada paljudest auväärt inimestest Eestimaa eri paigus, kellele kohalik rahvas saatejuhi üleskutset järgides nimelise pingiga oma tänu ja lugupidamist avaldab. Üks selline kullateraga inimene, kui kasutada Ellen Niidu väljendit, on   aastakümneid jaoskonnaarstina töötanud Kaljo Talussaar ja temale pandi juuli alguses  nimeline pink  sealse kiriku ette platsile.

Ideega just doktor Talussaarele pink pühendada tuli välja omal ajal Maarja (varem Järve) ambulatooriumis töötanud Ilme Kübarsepp.

“Kui suvel televiisoris esimest korda selle pingisaate reklaam oli ja kutsuti kõiki üles oma kodukandist  inimesi leidma, kes nimelist pinki vääriksid, tuli tema mulle kohe meelde.  Kaljo Talussaar on ju nii tagasihoidlik inimene ja on enda esiletõstmist alati vältida püüdnud. Ma mõtlesin, et see on nüüd üks võimalus, kuidas nii tema endised kolleegid kui  arvukad kunagised patsiendid teda pisutki tänada saaksid,” rääkis Ilme, kelle kinnitusel meeldis mõte ka tema kunagistele kolleegidele Eha Liivakule ja Aksella Luhale.  Kõige keerulisem oli muidugi asjaosalist ennast saatelindistusel osalemiseks nõusse saada, aga läbirääkimiste tulemusel see siiski õnnestus.

Kolmkümmend aastat samal tööpostil

“Kaljo Talussaar tuli siia ambulatooriumi tööle 1966. aastal ja töötas samas kohas pensionilejäämiseni 1996. aastal, seega kolmkümmend aastat.

Küll ta oli osavõtlik ja südamlik! Ja küll oleks meil praegu elu rõõmsam ja turvalisem, kui selliseid arste rohkem  oleks!” rääkis Ilme, kinnitades, et tohter oli ka väga sõbralik ja vastutulelik kolleeg, kes kõigiga alati raskusteta kontakti sai.

“Maa-arsti tööpäev oli tol ajal 24 tundi pikk ja  nädalavahetuski polnud mureta, kui keegi raskelt haigestus.  Iial ei jätnud  doktor Talussaar ka südaööl kuhugi appi minemata, kui teda vajati. See teiste tervisele mõtlemine, see oli tal kohe veres. Arsti tööautoks oli tookord Willis. Esialgu oli autol juht, hiljem tuli tohtril endal seegi töö ära õppida. Ja eks autol juhtus ikka hädasid olema, teinekord jäime tee pealegi,” meenutas Ilme Kübarsepp, kes ise töötas patronaažiõena ja kelle ametikohustuste hulka kuulus seega vastsündinute kodude külastamine, imikute tervisekontroll, emade nõustamine.

Sõber suurte ja väikestega

“Kui auto remonti vajas, siis võtsid kolhoosi remondimehed toreda tohtri sõiduki esimesel võimalusel oma hoole alla. Aga ega arst siis niisama jõude oodanud, kuni mehed autot  praavitasid. Ühe mehe käest, kellel teadis tervisehädasid olevat, küsis, kuidas tal läheb, teisel mõõtis sealsamas vererõhku ja manitses lähemal ajal ambulatooriumi tulema, kui leidis, et põhjalikum tervisekontroll vajalik on.   Tema autot tundis kolhoosirahvas juba kaugelt. Näe, ambulants tuleb, öeldi,” jutustas Ilme. Sellesama autoga viis tohter mõne tõsisema hädalise südaööselgi Tartu haiglasse, kui väga vaja.

“Lastega sai doktor Talussaar ka alati imekiiresti kontakti ja see oli tõesti märkimist väärt saavutus, kui mõelda sellele, et vanematel oli vähemalt tol ajal rumal komme lapsi arstiga hirmutada. Umbes nii, et kui sa suppi ei söö, jääd haigeks, tuleb arst ja teeb süsti. Kui mina kodudes titasid üle vaatamas käisin, siis läks tohter samasse kanti mõnd oma patsienti külastama, aga teinekord tuli ka minuga kaasa. Ühes peres oli lisaks vastsündinule ka umbes viieaastane poiss, kes esialgu arstionu väga pelgas. Aga ei läinud sugugi kaua, kui tohter ta nii ära rääkis, et laps rahulolevalt tema süles istus. Koolilastega oli sama lugu. Igal sügisel oli ju koolis  tervisekontroll ja eks lastes tekitab juba valge kitli nägemine üksjagu stressi. Aga meie tohtrit ootasid paljud kooli nagu vana sõpra,” rääkis arsti kunagine kolleeg.

Mõlemad alati oodatud

Kuigi tagasihoidlik ja oma isikut mitte kunagi esile toov, oli doktor Talussaar Ilme kinnitusel koosviibimistel seltskonna hing, kel alati muhe nali varuks. Samuti oodati ühistele pidudele alati tema abikaasat Hednat, sõbralikku, väljapeetud ja väga meeldivat inimest.

“Ja need Hedna tordid, nende vastu ei saanud ükski teine kook! Mõnikord saigi kolleegidega nalja visatud, kui mõni sünnipäev või muu tähtpäev tulemas, et ega ei viitsikski ju alati minna, aga kui mõtled Hedna tordi peale, võtad end kokku ja tuled ikka kodunt välja,” rääkis Ilme.

Sedasama kuulsat torti, mille retsept juba proua Hedna lapsepõlvekodust pärit, on maitsnud ka Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi liikmed ja sõbrad, sest Talussaared on ka selle seltsi liikmed. Samuti võtavad nad jõudumööda osa Mulkide Seltsi, Kodutütarde ja Noorkotkaste Sõprade Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi ettevõtmistest.

KaljoTalussaar on ka ERM korrespondent, vaadelnud 40 aasta jooksul linde, osalenud Kaitseliidu tegevuses.

Nimelise pingi tegi aktiivsele ja auväärsele vanapaarile praegu Voorel elav, kuid Kudinalt pärit Kaljo Lalin, kes doktor Talussaart samuti aastakümneid tunneb. “Teeme tingimata ära, see mees on seda väärt,” reageerinud meister Ilme Kübarsepa palvele.

Näeme juba täna!

Maarja-Magdaleenas 8. juulil toimunud pingiavamise ja saatelindistuse järel kutsus 84-aastane päevakangelane kõik kokkutulnud, keda polnud just vähe, rahvamaja saali kohvile.

“Ausalt öeldes olin tema pärast veidi mures, sest ega ta seda tähelepanu keskpunkti sattumist ju põrmugi tahtnud. Kindlasti närveerisid nad abikaasaga mõlemad ja selles vanuses pole ju tervis ka enam raudne. Aga kui ma tohtrile järgmisel päeval helistasin ja tervise järele pärisin, siis ta kinnitas, et tervis on koguni varasemast parem ja ta on tunnustamisest väga liigutatud,” rääkis Ilme Kübarsepp.

Saade “Iga pink räägib loo”, kus juttu ka doktor Kaljo Talussaarest, jõuab ETV ekraanile  täna, 13. oktoobril algusega kell 20.

i

KAIE NÕLVAK

—————————————————

JUMALDAB LOODUST JA ARMASTAB LOOJAT

Ilme Roosmäe elab Maarja-Magdaleena kiriku lähedal ja ammutab selle väest energiat. Tema jaoks on tähtis kogu loodu ja selle looja. Seda tähtsust kuulutab ta igal pühapäeval juba aastaid päris häälekalt – kiriku kellalööjana.

Peaaegu kaheksakümnene Ilme Roosmäe annab silmad kõvasti ette endast tublisti noorematele, kinnitades, et ta ei vaja ühtegi tabletti. Veelgi enam – enda sõnul võib ta pingutamata läbida sada astet üles kellatorni, et jumalateenistuse algust kuulutada, aga seda pole praegu, pärast uue kella saamist, enam vaja.
Varem tuli matuste ajal üles torni ootama jääda, sest matusekella tuleb vaheaegadega lüüa, selgitab kohalikult vaimulikult Aivo Prükilt kellalöömise oskust õppinud naine. «Kui kell hoo sisse saab, käib ta oma taktis. Mida tugevamini tõmbad, seda kauem käib,» jagab ta oma tarkust. Ja pärast matuseid koristab Ilme kiriku ära, aluste tõstmiseks tuleb muidugi abi paluda.
Kiriku juures enam pingutust nõudvaid ülesandeid ei ole, aga kodus, endises saja-aastases meiereis, mille Ilme üle kümne aasta tagasi ära ostis, tuleb puud ja vesi teisele korrusele tassida. Ilmel hakkas kahju, et maja, kuhu ta 1959. aastal tööle tuli ja mis 2002. aastal uksed kinni pani, ära laguneb. Tema juba on sellise hingega, et ei saa kõrvaltvaatajaks jääda.

Oma filosoofia
Kui vaid aega ja huvi kuulata, on vanaproua valmis oma arusaama maailmast ja elust valgustama. «Olen vaimustuses, et kõik loodus ja Jumal on seesama,» ütleb ta. 1989 sai surma Ilme poeg, kel vanust oli vaid 22 aasta jagu. Naabrinaistele ei näinud Ilme mõtet kurtma minna, hingele oli aga toetust vaja. Nii ta kiriku juurde tuli ja jäi.
Neli aastat tagasi saadi kirikusse uus kell, selle saab helisema lüüa pühakoja eeskojast, kus seisab ka vana kell. Sellel on tükk küljest ära ja see plärises aastakümneid nagu vana pann, aga on Ilmele ikka kallis, nii et ta selle ette vaasi lilli viib. Ka siis, kui väljas juba külmakraadid.
Ilme ütleb, et seda tunnet, mis teda kirikus kella lüües valdab, on raske kirjeldada. Aga aimu sellest annab ehk teadmine, et ka siis, kui külmaga jumalateenistust pastoraadis peetakse, lööb tema ikka kella. Tühjale kirikule. «Kui kell heliseb ja muusika mängib, olgu pealegi elektripill, jookseb jutt seljast läbi,» ütleb ta.
Kodus on Ilmel oma väike altar, mille ees ta iga päev oma toimetustele õnnistust palub. «Et ma saan kiriku juures käia, on hingele hea. Teadjanaine Kaika Laine ütles ka, et kirikut tuleb austada. Ei ole sõnu, et keegi sodib kiriku ust, seda pattu maha ei saa. Kui ei usu kirikut, ära usu, aga ära mõnita,» on tema veendumus.
Ilme Roosmäe täidab ka kirikumehe ametit, sätib armulauariistad lauakirikuks valmis, endal käed värisevad. Ta seletab, et hoiab kotti pühade riistadega nagu väikest last ega pane käest enne ära, kui see pärast teenistust kappi luku taha saab. Ja puhastada ta karikat ega oblaaditaldrikut ei julge, kartes rüvetada nende pühadust.
Nüüd, jõulude ajal, aitab ta kirikus jumalateenistuseks süüdata küünlad – siinne suur lühter jagab valgust küünalde, mitte elektripirnidega.

Viga küljes
Kohalikele on Ilme «viga» hästi teada, seegi on sügav pühendumine – loodusse. Täpsemalt taimedesse, mida ta ise kasvatab ja ka enda ümbert korjab. Eriline vägi on kiriku ümber kasvavatel taimedel nagu võililledel, valgel ristikul ja kümnetel teistel, mida ta aiakäruga mitu korda nädalas korjamas käib.
Ilme näitab kiriku juurest maha võetud suure kase kändu ja jagab vaimustust, et sattus õigel ajal jaole. Selle ladvast tegi ta vihad, lisas hulka piparmünditaimi, mida ta ise kasvatab, ja need on tema sõnul – ja teda ma usun – suure väega. Ilme kasvatab 12 eri sorti piparmünti ja vaimustusega teatab ta, et saab kevadel kaks sorti juurde. Vihtade kuivatamiseks on tal oma ruum, kuivanud vihad pakib ta korralikult, et need ei luituks ega kaotaks lõhna.
Ühe «vea» leiab Ilma enda juures veel: ta käib raamatupoes, kus kulub hea hulga raha. Keerutab mõnd ihaldatavat raamatut käes ja lõpuks ostab ära. Tema raamaturiiulist leiab Hildegardi terviseõpetuse, Irje Karjuse «Väega taimed» ja Rene Bürklandi «Tervise alkeemia». Viimase, raske raamatu, mis vajab veel läbitöötamist, sai ta kingituseks.
Ilmel jätkub ka energiat käia näiteringis ja tegevust alustanud kaberingis, et oma mälu värskena hoida. Kaks korda aastas aitab ta maarahva seltsil oma koduõues laata korraldada. Kevadel plaanib ta piparmüntide kasvatamiseks maad juurde kaevata ja kui Jumal lubab, siis rajada koduõue väike puhkenurk kesk taimede kirjeldamatuid lõhnu.
Rita Puidet
29.08.2009

Elutöö krooniks noor koduaed

Kõige esmalt märkab Vahta Pildeniga juttu alustades tema silmi — helesinist ja noort pilku peaaegu kaheksakümmend viis aastaringi nii head kui halba kogenud inimese näos. Kui meie jutuajamine veidi edeneda on jõudnud, on mulle selge, et esmamulje ei peta — see inimene ongi noor, nii oma mõtteviisi kui tegude poolest. Ja halba, mida paraku igaühel elus ette tuleb, ta lihtsalt ei mäleta.

Ajendiks, miks ühel hilissuvisel õhtupoolikul talle end külla pakutud sai, oli tegelikult tema kevadel rajatud viljapuu- ja iluaed. Ei tule ju kuigi sageli ette, et selles eas hapravõitu kehaehitusega naisterahvas nii palju füüsilist jõudu vajava  töö ette võtab. Pigem ollakse siis juba kimpus rohu ohjeldamisega vanade puude-põõsaste vahel.

Vahta Pildeni elu on aga läinud nii, et kuigi Maarja-Magdaleena on tema sünnikoht ja lapsepõlvemaa, tuli tal mõnekümne aasta eest siin “uusmaasaaja” ja uusasukana tegutsema hakata.

Sellest oma uuest vanast majast räägikski ta meelsamini kui iseendast, aga aegamisi jutulõnga kerides saab siiski pisut selgemaks nii üht kui teist.

Asula vanim maja

“Maja, kus ma praegu elan, on Maarja-Magdaleena kõige vanem elamu, ehitatud aastal 1894, ja see kuulus pagarite perekonnale. See tuba siin oligi küpsetustuba ja kui mina siia tulin, oli toa keskel veel tohutu pagariahi peaaegu alles,” jutustab Vahta, kes on need teadmised saanud  kohaliku kooli endiselt ja kauaaegselt emakeeleõpetajalt Juhan Pihelolt, kes kohalikke küla- ja majalugusid uurinud on.

Pagariproua eesnimi olnud Sohvi, seepärast hakanud rahvasuu asulasse hiljem juurde ehitatud maju esialgu Sohvilinnaks kutsuma.

Praegu ei meenuta hubane elutuba ega kogu korraliku remondi saanud elamu küll enam millegagi ammuseid saia- ja leivaküpsetusaastaid, samuti mitte rahutut kolhoosiaega, kui siin vahel ka mitu peret ulualust sai, kuid eluaseme seisukorrast ilmselt just ülearu ei hoolinud. Aga sellest viimasest perioodist vana kooli kasvatusega eluaegne pedagoog rääkida ei taha, mainib vaid napilt ja jutu sees, et kui ta koristama hakkas, tuli palju klaastaarat konteinerisse vedada. Kolhoosi valdusse jäi maja  aga sel moel, nagu paljud tema saatusekaaslased: et ei viidaks külmale maale, läksid omanikud üle mere. Riigikorra muutudes aga pärijad nii lootusetus seisus hoone vastu enam huvi ei tundnud.

Maja ostis Vahta Pilden kolhoosilt, maatüki riigilt.

Suur ja elujõuline pere

“Isa ja ema lugesid palju raamatuid, küllap nad sealt need nimeideed said,” ütleb Vahta, kui tema haruldase nime saamisloost kuulda tahan. “Meie pere lapsed on kõik omapäraste nimedega, mõnel on ka kaks eesnime. Mina olen tegelikult Vahta-Vendela, siis on Gendeala, Florentin-Viktor, Friet, Olem-Ermin, Ingrid, Tüüne, Vendo ja Suire,” loetleb ta ja kinnitab mu hämmeldunud pilgu vastuseks: “Just nimelt, meid on kokku üheksa, vanima ja noorima vahe on 20 aastat ja kõik on elavate kirjas ka. Mina olen kõige vanem. Isapoolne, Koolide suguvõsa on siinkandis põline olnud, isapoolne vanaisa oli Kassemalt pärit.

Ema oli ka Maarja-Magdaleena kihelkonnast.

Ema vanemate maja, mis valmis 1900. aastate alguses, on siinsamas, paar maja edasi, õde Gendeala elab praegu seal. Vahta rõhutab, et tänu sellele, et tal on palju õdesid-vendi, kellest viis siin lähikonnas elab, saigi ta vanemas põlves tagasi kodupaika  tulla: sellestsamast kunagisest pagarimajast olid enam-vähem kõlblikud vaid vundament ja seinad, tõelise kodu aitasid tal siia rajada vennad-õed, vennalapsed, tütred ja väimehed.

“Meie pere elas Lilul ja koolis hakkasin 1933. aastal käima Kaiaveres, kus oli neli klassi. Maarja-Magdaleenas oli aga II astme algkool ja siin sain käia 5. ja 6. klassis. Varem käisin koolist tulles ikka vanaema juurest läbi, need kaks aastat elasingi siin,”  räägib Vahta Pilden oma esimestest kooliaastatest.

Palju õpitud, veel rohkem õpetatud

Pärast 6. klassi lõpetamist Maarja-Magdaleenas viis haridustee terase tüdruku aga Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi reaalgümnaasiumi ossa.

“Ega ma selle peale tulnudki, et sisseastumiseksamid tulevad ja nendeks veel õppima peab,” meenutab Vahta muiates. “Aga läksin kohale, tegin eksamid ära ja võeti vastu.”

Veel kinnitab ta, et õppeasutuses kehtestatud koolivorminõue oli temale suur pluss — kulusid oli vähem, kuigi ka koolivorm tuli endal osta. “Mina poleks siis kindlasti linna kooli minna saanudki, kui poleks olnud ühtset koolivormi,” kinnitab suures peres kasvanu, kes tänu heale õppeedukusele õppemaksust vabastatud oli.

“Vanaema käis suviti taludes tööl, et aidata mulle riideid osta, ise töötasin ka koos temaga. Vormikleit oli tumesinine valge kraega, põll oli must. Pidulikul puhul kandsime valgeid kätiseid. Jõukamatest peredest pärit tüdrukutel oli peol käimiseks teine vormikleit, minul küll mitte. Ja ega ma polnud suur pidudel käija, siis läksin, kui oli kohustus esineda,” räägib Vahta, kes tegi kaasa mandoliiniorkestris, mis juba Maarja-Magdaleena koolis olemas oli.

Reaalgümnaasiumi järel oli elukutse-eelistus selge,  seepärast jätkus koolitee pärast 9. klassi Tartu Õpetajate Seminaris. Aastanumber oli siis 1942 ja Pepleri tänava koolihoone oli selleks ajaks sõjas hävinud. Õppetöö toimus Laial tänaval, harjutuskooli ruumides, ja oli linnast üle käinud lahingute ja pommitamiset tõttu ka lünklik. Õpetajate seminar sai läbi 1945. aastal ja andis tollase määratluse järgi kesk-erihariduse ning õiguse õpetada koolis kõiki aineid kuni 6. klassini.

“Tööle määras meid Tartu Maakonna Täitevkomitee haridusosakond, kuid võimalusel arvestati ka koolilõpetanu sooviga. Kõrenduse kooli oli õpetajat vaja ja nii saigi minust kooli juhataja ja ainus õpetaja,” räägib Vahta Pilden oma esimesest töökohast. Tol ajal oli seadus, et kui lapsi on kuni 40, tuleb hakkama saada ühel õpetajal.

“Oi, mul olid väga head lapsed! Ja ega mul kogu õpetajana töötamise aja pole halbu lapsi olnud!” löövad Vahta silmad särama, kui huvi tunnen, kas noorel neiul raske polnud nii paljude rüblikutega üksi hakkama saada.

“Naljakaid lugusid juhtus vahel küll, aga koolivägivald ja koolikiusamine olid minu ajal täiesti võõrad. Koolis peab üksmeel olema ja tugev kollektiiv. Ka õpilastel peavad olema nii õigused kui kohustused. Kuidas sa inimeselast õpetad, kui tal kasvatust ei ole, see on minu arvates esmajärgulise tähtsusega. Ja ka õpetajad peavad  üksmeelel olema. Koolis on nagu koduski: kui üks midagi keelab, aga teine lubab, siis pole võimalik last kasvatada,” läheb meie jutt teemale, mis tänapäeval paraku valusavõitu.

Vestluskaaslast jälgides saab aga mulle selgeks, et olgu teiste pedagoogidega kuidas iganes, Vahta Pildeni tunnis ei tulnud ilmselt kellelgi pähegi koerust teha. Tema jutt on tasakaalukas, lausele eelneb mõttepaus. Naeratus on harv ja napp, kuid see-eest siiras ja helge. Küllap tunneb iga ajastu koolilaps  ära autoriteedi. Ja kui see olemas, võib kindel olla, et minutitki tunniaurust vilele, st tõrksate taltsutamisele ei kulu.

Kuhu tarvis, sinna tuli minna

Kõrenduse koolist tõi saatus noore pedagoogi peagi Maarja 7-klassilisse kooli, kus oli tema sõnul väga hea õpetajate kollektiiv ja tänu sellele ka õige tööõhkkond. Siin jäid tema hooleks matemaatika- ja füüsikatunnid. “Mul pole reaalainete vastu kunagi midagi olnud. Vajadusel olen õpetanud ka eesti ja saksa keelt, aga vastu tuli alati võtta need tunnid, mida pakuti,” räägib universaalsete oskustega pedagoog.

Kuigi Maarjas meeldis, ei saanud keelduda ka “dzoti ette viskumisest”, kui kõrgemalt poolt pakkumine ehk nõudmine tuli.

“Olin aasta Kudina algkooli juhataja. Seal muudeti vahepeal 7-klassiline kool algkooliks ja paljud õpetajad läksid ära. Aga aasta pärast pääsesin Maarjasse tagasi. Vahepel tuli mõned kuud ka Kaiavere koolis tunde anda,” räägib Vahta Pilden. Võib vaid arvata, et need äkilised minekud kohapealsete segadustega seotud olid, aga sellest, nagu üldse ebameeldivatest asjadest, ta pigem ei räägi.

Aastal 1955 muutus perekonnaseis ja tuli Eestimaa keskelt tuhamägede  naabrusse kolida. Et abikaasa oli pärit Sondast ja tema töögi selle kandiga seotud, sai uueks koduks Kohtla-Nõmme, töökohaks sealne 7-klassiline kool. Töö ja pisikeste laste kõrvalt jätkus noorel naisel jaksu kõrgharidus omandada.

“Valisin geograafia, kuigi oleksin tahtnud ka matemaatikat. Aga arvasin, et seda on keerulisem kaugõppes omandada. Kaks aastat õppisin Tartus Õpetajate Instituudis, mis andis lõpetamata kõrghariduse (tol ajal oli selline termin kasutusel), ja seejärel Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Kui instituut läbi sai, oli tütar  Küllike aastane, vanem, Merike, neljane. Lapsed olid sesside ajal siin Maarjas õe hoida,” räägib Vahta tööd täis aastatest, jättes üldse mainimata, et töötas Kohtla-Nõmmel aastatel 1955-1962  õppealajuhatajana ja oli aastatel 1962-1968 kooli direktor. Need faktid sain hiljem teada tema kunagiselt kolleegilt.

  1. aastal koliti perega Jõhvi ja ka sealses keskkoolis õpetas Vahta Pilden 5. –7. klassini kõigis neljas paralleelklassis geograafiat.

Noorest pensionärist sujuvalt vanaemaks

“Jõhvi koolist jäin kohe pensionile, kui 55 täis sain. Nii oli tol ajal kombeks ja ma ise olen seisukohal, et kui õpetaja enam koos lastega torni või mäe otsa ronida ega nende nalju kaasa teha ei jaksa, tuleb koolist ära tulla.

Ja kohe ootas mind  ka vanaema amet. Vahepeal tuli matta abikaasa. Siis vahetasin korteri Lagedile, et oleks lähem Tallinnas tütre lapsi hoidmas käia. Ja kui teine tütar Tartus lapsehoidjat vajas, vahetasin korteri sinna,” räägib  neljakordne vanaema ja praeguseks ka juba ühe tüdruku ja kolme poisi vanavanaema oma paljudest kolimistest nagu muuseas.

“Ja ikka käisin Tartust Maarja vahet, ema elas siin. Samas püsis teadmine, et tahaksin kunagi ikka päriselt maale ja kodukanti. Kui lootus tekkis siin see maja saada, hakkasime tasapisi remontima, aga vahepeal jäi ka remont seisma, sest omandiõigusega seotud paberite kordasaamine venis. Aga siin ma olen, kodus tagasi, ring sai täis. Päriselt kolisin sisse kümne aasta eest,” on Vahta rahul.

Veidi ikka aiast ka

Lõpuks räägime kevadel rajatud aiastki, mis küllatuleku algseks ajendiks oli.

“Mõte oli mul ammu. See piklik maatükk siin maja taga oli varem naabrite karjamaa. Pidasin ikka aru, mida teha paigaga, kus on vesine ja mis ka tuultele valla. Viie aasta eest lasin tiigi kaevata, nüüd on maa kuivem. Pinnas on siin enamasti kivirähk ja savi. Selsamal kevadel tõime lõpuks taimed ära. Ilupõõsad enamasti Juhani Puukoolist, muud istikud kohalikult kasvatajalt Alli Estornilt, kes neid mul ka istutada aitas. Aiaplaani palusin teha Ene Ilvesel, aga päris punktipealt ma seda järgida ei saanud. Põhimõte on mul siin, et hekk kaitseb külma eest viljapuid ja marjapõõsaid. Kõik taimed said korraga ära toodud ja kaks nädalat istutasin,” säravad aiarajaja silmad.  Ja see, et ta  siin nii tiigi kui kaevu kaevamise järel mulla labidahaaval ise laiali tassis, tuleb poolkogemata välja vaid jutu sees. “Oh, teised ka aitasid ja… mulle mulla ja kividega jändamine meeldib. Pinnas oleks küll veel tasandada tahtnud, aga ma ei mallanud enam istutamisega oodata, tahan ikka ise ka näha, milliseks aed kujuneb. Ma ikka loodan veel kümme aastat elada, esivanemad on enamasti pikaealised olnud. Ja ma olen ju veel noor, käin rahvamaja memmederühmas tantsimaski,” ütleb Vahta naeratades.

Teised Vahta Pildenist

Kohtla põhikooli inglise keele õpetaja Eha Saariste, kunagine kolleeg:

“Mina tulin tollasesse Kohtla-Nõmme 7-klassilisse kooli tööle 1960. aastal ja siis oli Vahta Pilden õppealajuhataja. Aastatel 1962-1968 oli ta aga meie kooli direktor.

Ta on mulle meelde jäänud väga sümpaatse ja sooja inimesena. Noorel õpetajal oli kerge sisse elada, sest kollektiivis oli väga hea tööõhkkond. Ta oskas seista selle eest, et koolis, kus tollal oli üle 600 õpilase, kõik omavahel hästi läbi saaksid, nii asula lapsed kui maalt siia õppima tulnud. Pealegi oli kool ka kakskeelne: üks paralleelklass oli venekeelne ja kõik õppisid koos ühes vahetuses. Polnud kiusamist ega vägivalda.

Vahta oli suur optimist, ei löönud kõhklema uute asjade elluviimise ees. Tema eestvõttel rajati meie uue koolimaja juurde aed, hiljem ka staadion. Kauni kooliümbruse eest sai meie kool tänu temale tol ajal mitu korda esikoha.

Ja kõigi nende juhivõimete juures — väga soe ja mõistev inimene!”

Ilme Roosmäe, naabrinaine:

“Vahta on selline, kes teiste juures halba ei näe, ta ei näe üldse elus halbu asju. Väga töökas ja ei kurda kunagi.

Mina olen temalt õppinud majandamist, rahaga ümber käimist. Pärast seda, kui tema nõuandeid kuulda olen võtnud, ei ole mul enam kunagi enne pensionipäeva näpud põhjas!”

KAIE NÕLVAK

Sirje Teesaar: “Kits on tark ja puhas loom”

Nüüd on Sirje Teesaare Põra talu lülitatud ka kohalikku külaturismi marsruuti. Värskes külaturismi alases kogumikus teda küll veel kirjas pole, aga nagu selgub, on marsruudi välja töötanud kohalikul külaliikumise aktivistil Tiia Pärtelpojal õnnestunud Põra talu perenaine siiski ära meelitada selles osalema.

Nelja tee ristis

Kuigi ametlikult kuulub Sirje Teesaare majapidamine Otslava külla, viivad teed peaaegu koduväravast nelja külla: Kaiaverre, Vahile, Maarjasse ja Otslavasse, mille algust just Põra talust loetaksegi.

Teederistis asuva eluaseme ostis tänane perenaine Sirje omaaegselt kolhoosilt 1970. aastal. Kodukandist pole kohaliku keskkooli 1968. aastal lõpetanud Sirje peaaegu ära olnudki, sest sündinud on ta lähedal asuvas Kõrenduse külas. Viit päeva bioloogiatudengina Tartu Ülikoolis meenutab ta siiamaani kui üht pikemat kodunt eemal viibimist. Tagantjärele ei teagi, kas kahetseda ülikoolis õppimisest loobumist või mitte. Ema, kelle õhutusel ta sinna läks, oli muidugi pettunud, aga parata polnud midagi. “Suur armastus tuli peale,” ütleb Sirje. Kõiges oli “süüdi” Põltsamaalt pärit noormees August Teesaar, kes siinsesse kolhoosi agronoomiks oli tulnud. Oma kodu rajati samasse teederisti. Sirje õppis juuksuriks. Edaspidi, kui lapsed sündisid, oli ta tööl erinevates kohtades ? karjalaudas, katlamajas, postiljonina, koristajana koolimajas jne.

Tänaseks on algusaastatel õue istutatud elupuud õige pikaks sirgunud, lapsed kodunt läinud, aastaid sportlasena kodukandis ja kaugemalgi tuntud Augustit enam aga elavate kirjas pole. Juba mitmeid aastaid käib Sirje aina kodu ja Maarja rahvamaja vahet. Rahvamajas, kus ta koristajana ametis, lööb ta ühtlasi kaasa nii rahvatantsus, koorilaulus, näitemängus kui kõikvõimalikes teistes ettevõtmistes ehk on teisisõnu selle maja üks kindlaid tugesid ja raudvarasid.

Lehmapidamiselt kitsedele

Kodus ootavad Sirjet koerad, küülikud ja kitsed. Ehkki bioloogiks jäi õppimata, on taime- ja loomaarmastus Sirjet saatnud kogu elu. Kõikvõimalike koduloomade pidamine on justkui enesestmõistetav olnud, maakodus ei oskaks elu teisiti ette kujutadagi. Lehmigi on siin aastaid peetud, aga lõpuks polnud sellel enam mõtet, nagu enamikus teisteski majapidamistes.

Kuus aastat tagasi toodi Sirjele kaksikud kitsetalled. Alguses tundusid need pikkade jalgade ja pisikese kerega olendid päris naljakad ja ega olnud tal ka eriti kogemusi, kuidas nendega ümber käia ja mida neile süüa anda. Kui nad aga suve läbi kasvasid, muutusid omamoodi armsateks. Edaspidi sai kaugemalt kandist toodud “vahetuskaubana” sokuke. Ega ümbruskonnas eriti kitsepidajaid ju teada polnudki. Nii see kõik minema hakkaski.

Kui Sirje kord lauta tuli ja siin sündinud esimest tallekeset nägi, oli imetlus ehmatusega segi. Pisike oli ilmselt kauaks maha jäänud ja ema ei lasknud teda imema. Eks siis tuli perenaisel appi asuda ning lutt otsida. See tarkus, et kitseema piim kaussi lüpsta ja talleke sinna ninapidi juurde panna, tuli hoopis hiljem.

Edaspidi sündis mitmel korral kolmikuid tallesid. Kõik nad olid Sirje arvates hirmus vahvad ja toredad. Sai neid üles kasvatatud, müüdud ja vahetatud. Vahepeal poegis aastas kaks noort kitseema. Oli äpardusigi. Ühel kitsel tekkis pärast poegimist sepsis ja see suri.

“Sellel kevadel polegi tallesid oodata. Jätsin kitsed puhkama. Sokuke on praegu kasvamas,” ütleb Sirje. Kitsede ja sokupoisi juures laudas lippab ringi suur küülik. Seinal on veel päris hulganisti küülikupuure, kõik samuti “päriselanikke” täis. Ühes on parasjagu pesakond mõnepäevaseid poegi. Õues on küülikupuure veelgi enam, kust õige pontsakad pikk-kõrvad vastu vaatavad.

“Varem oli küülikuid kasulik pidada. Nahkadest sai päris korralikku raha. Õppisin isegi nülgimise ära. Vanaema müüs Tartu turul veel küülikulihagi,” räägib Sirje.

Kits solki ei söö

“Inimsõbralikumat looma kui kits on raske leida,” ütleb Sirje. “Ta tuleb sulle lausa suu juurde, ronib sülle ja kõnnib järel. Nad tuleksid minuga või alevissegi kaasa.”

Niipalju kui Sirje on saanud teiste kitsepidajate juures näha ja ise tähele pannud, on kitsi kõige parem hoida suvel lahtiselt, et nad saaksid vabalt nii taimi kui ka põõsalehti süüa. Viimaseid armastavad nad eriti. Et aga Põra talu maad asuvad selles suhtes väga ebasoodsas kohas, peab perenaine paraku oma hoolealuseid ketis pidama. Muidu pidavat kitsed sööma kõiki taimi, isegi mürgiseid. Talveks tuleb aga neile vihtu teha. Kitsesööt peab kore olema. Teri ja peeti annab Sirje kitseperele samuti. “Kits on eriti puhas loom, tema solki ei söö. See, mis sa talle annad, peab puhas olema. Mis maha kukub, temale enam ei kõlba. Sellepärast mul mõned jänesed laudas lahtiselt ringi lippavad, nemad söövad selle ära, mis kitsedele ei sobi.”

Põra talu perenaine võib kinnitada, et kits on üldse üks igapidi mõistlik ja tark loom ning temaga saab kõige paremini hakkama ikka pigem meelitamise kui jõuga ning et ühe kitse talled võivad oma iseloomult olla väga erinevad. “Üks kõnnib keti otsas maasse randi sisse, teine on jälle väga rahulik,” on Sirje tähele pannud. Ja kui ikka loomad näevad, et perenaisel on omad tegemised, ega nad siis kipugi teda segama ja müksima. “Sarvedega katsuvad rohkem jõudu noored emad omavahel,” teab ta.

Muidugi armastavad kitsed väga ronida ? puuriida, jänesekuudi otsa või kuhu tahes. Lüpsmiseks peab olema aga kindel koht. “Muidu ju loom ei saa aru, mida ma tahan. Võõrast ta naljalt lüpsma ei lase, kohe nuusutab üle.”

Seda aga, et kitsepiim igapidi kasulik ja väga tervislik on ning ka hästi maitseb, võivad kinnitada nii Sirje kui ka ta lapselapsed ning need tuttavad, kes temalt piima viinud on. Ja peale selle, et kitsed on ühed väga huvitavad ja armsad loomad, võimaldavad nad ka pererahva olulisel määral ära toita. Sest nagu Sirje tunnistab, on nii kitseliha kui ka piimast tehtud kohupiim väga head.

VAIKE KÄOSAAR

2.10.2010

Julius Mägiste: Kassema külast Kesk-Skandinaaviani

  1. juulil toimunud Maarja-Magdaleena XV Kodukandipäeval tähistati Kassema külaplatsil ka Julius Mägiste 110. sünniaastapäeva. Sel puhul pidas ettekande emeriitprofessor Ott Kurs, kelle sõnavõtu teksti siinkohallühendatult avaldame. 

Keeleteadlase Julius Mägistega (1900-1978) pole ma kunagi isiklikult kokku puutunud. Mul pole olnud temaga ka kirjavahetust. Küll olen lugenud tema teoseid, viimati just Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste kultuurist, keelest ja kohanimedest. Maa- ja rahvateadlasena püüaksin Mägiste elust  ja tegevusest tuua  välja neid seiku, mis seotud geograafiaga.

Alustati Eesti maastike, kihelkondade ja linnade uurimist

Ajal, mil Julius Mägiste õppis ülikoolis professor Lauri Kettuse (1885-1963)  juhendamisel läänemeresoome keeleteadust, pani teine Soomest Tartusse kutsutud professor Johannes Gabriel Granö (1882–1956) aluse Eesti maastike, kihelkondade ja linnade uurimisele. Näidiskihelkonnaks valiti 1919. a välja Maarja-Magdaleena naaber Palamuse, mille kohta ilmus ka esimene kirjeldus. Siis võeti kasutusele ka mõisted voor ja Vooremaa. Siinkõneleja kodukohas Kodavere ja Torma kihelkonnas, mis samuti ajalooliselt Põhja-Tartumaale kuulusid, voori küll pole, kuid sinna tuli Kettunen pärast Skandinaavia metsasoomlaste juures käimist sügissuvel 1909 Eesti idamurret uurima. Sääritsa külas sai tema põhiliseks keelejuhiks Anna Kurs (1878–1955), keda rahvas Kaelu Annaks kutsus. Sääritsa külas leidis Kettunen peavarju mu ema kasuema Emilie Sauli vanemate juures.

Kassemalt Tartusse kooli

Tavaliselt avaldab lapsepõlves kuuldu ja kogetu sügavat mõju kogu edaspidise elu harjumustele ja tõekspidamistele. Nii võis see olla ka Mägistel. Maapoiss Julius Mägiste omandas koolihariduse maakonnalinnas Tartus.

Julius Mägiste koduküla Kassema Maarja-Magdaleena kihelkonnas kuulus Kudina valla koosseisu. Nii et Kudina mail tekkisid tal esimesed kokkupuuted maastiku ja inimestega. Tõsisest töössesuhtumisest ja oskusest suhelda maainimestega oli suuresti kasu tema hilisemas uurimistegevuses, eriti keeleandmete kogumisel kohalike elanike hulgast. Mägiste tegi seda noorpõlves Eesti Ingeris ehk Teises maailmasõjas hävitatud Narva taguses kultuuripiirkonnas ja Setumaal ning küpses eas veel Kesk-Skandinaavia soomemetsades, kuhu soome väljarändajad olid rajanud esimesed asulad juba 16. sajandil.

  1. aasta alguses, mil Mägiste valmistus ülikooli lõpetama, elas põhiline osa eesti rahvast veel maal. Kudina valla elanike arv oli siis 3136. Valla koosseisu kuulus 14 Küla: Särje, Ristimuru, Pataste, Uhmardu, Jõevälja, Vaidavere, Nava, Nolgu, Kaiavere, Kõrenduse, Kassema, Kaitsemõisa, Kulmuvere ja Virtsa. Tollase olustiku kohta võib lugeda 1925. a ilmunud koguteose “Eesti” esimeses köites „Tartumaa”, kus kirjeldatakse Maarja-Magdaleena kihelkonda (lk 256–280), selle asendit, arvandmeid, loodust ning inimesi ja nende tegevust. Kihelkonna kirjeldamisest võttis osa ka Kudina õpetaja H. Vadi.

Magistriks noore mehena

Selleks ajaks oli Julius Mägiste jõudnud sooritada keelealased välitööd Eesti Ingeris ning avaldada neist  aastal 1922 esialgse ülevaate ajakirjas Eesti Keel. 1923. aastal lisandusid veel eesti- ja soomekeelsed kirjutised muudes väljaannetes. Uurimusega “Rosona (Eesti Ingeri) murde pääjooned” sai Mägiste 15. veebruaril 1923 magistrikraadi. Professor Tiit-Rein Viitso kümne aasta eest antud hinnangul sai Mägisteesimeseks ja tähtsaimaks Eesti Ingeri läänemeresoome murrete uurijaks. Puudutamata Mägiste muid uurimusi ja 1928. a kaitstud doktoriväitekirja, siirdun järgnevas Mägiste tööde ja kirjavahetuse juurde, mis mulle enam huvi on pakkunud.

Esmalt peatuksin lühidalt Mägiste ja Leo Tiigi (1910–1996) kirjavahetusel.

Leo Tiik oli mu õpetaja ja kolleeg, kes Eesti asustuse, kohanimede ja kultuuriloo uurimisel otsis mitme keerulisema küsimuse lahendamisel abi ka Mägistelt, kellega ta Rootsis käies oli ka kohtunud. Nii on Tiik 10. septembril 1966 kirjutanud Mägistele muuseas järgmist.

On selge, et nii Põhja-Eesti kui ka Saaremaa murdesõnades võiks otseste taani laenude arv olla üsna suur ja pealegi tuleks kontrollida ka neid, mis seni on loetud rootsi või alam-saksa laenudeks. Ma taipan sellest asjast küll üsna pisut, kuid loodan, et Sinu asjatundlikul juhtimisel võiks niisugune töö anda päris häid tulemusi, kui leiaksid sealt vastava isiku.”

  1. mail 1969 läkitatud kirjas tundis Tiik siirast rõõmu Mägiste järjekordse suursaavustuse üle.

Mulle teeb tõsist rõõmu, et oled võtnud käsile etümoloogilise sõnaraamatu töö. Ma olen korduvalt ja juba pikalt otsinud meest, kes selle nii vajaliku ja huvitava asja käsile võtaks, kuid seni oli see asjata. Kahjuks käib see väga paljudele keeleteadlastele üle jõu ja mitte seetõttu, et ei tunneks piisavalt eesti keelt ja selle murdeid, vaid just võõrkeelte vähese tundmise tõttu.”

Mägiste 12-köiteline suurteos on hiljem trükis ilmunud. Eriti suurt abi sai Tiik Mägistelt keriduse probleemi lahendamisel (Tiigi sellekohane artikkel ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus 1972, lk 31–35). Oma kohanimede alastele uurimustele leidis Tiik olulist tuge Mägiste kolmeosalisest teosest “Värmlandsfinska ortnamn”.

Ise huvitusin juba lapsepõlves soomeugri rahvaist ja rahvarühmist. Pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist õnnestus mul käia kahel korral ka Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste asualadel ja ning avaldada neist paar artiklit. Kirjutamisel leidsin tuge ka Mägiste kahest üllitisest. Kahjuks jäi mul läbi uurimata tema põhjalik “Värmlandsfinska ortnamn” ning seepärast kirjutamata ka artikkel sealsete soomepäraste kohanimede saatusest. Aga vaadelgem lühidalt, mida tegi sel alal Mägiste.

Töötades dotsendina Rootsis Lundi ülikoolis, sooritas Mägiste aastail 1947–1951 suviti uurimisreise Värmlandi ja Norra soomekeelseile aladele ehk soomemetsadesse. Usutledes paljusid tollal veel kohalikku soome keelt osanud inimesi, avaldas Mägiste oma uurimused Soome ja Rootsi väljaandeis. Esimene teos “Metsäsuomalaismurteiden nykyisestä vaiheesta” trükiti Helsingis juba 1948. aastal. Selles 43-leheküljeses töös on avaldatud tekste ajavahemikus 1867–1901 sündinud metsasoomlaste keelepruugist ning käsitletud kohanimesid. 1955. a avaldas ta Karlstadis Värmlandi muuseumi väljaandena käsitluse Värmlandi soomepäraseist kohanimedest. Selle 79-leheküljese töö pealkiri on “De värmlandsfinska ortnamnens vittnesbörd”. Teost on hiljem kasutatud ka uuemate turismikaartide väljaaandmisel. Tänapäeval ongi 400-aastane soome talupojakultuur Rootsi Värmlandi ja Dalarna maakonna oluline turismiobjekt, mida suure rõõmuga tutvustatakse ka välismaalastele.

OTT KURS, TÜ inimgeograafia emeriitprofessor

Soomlased kirjutasid Robert Hamburgist raamatu

 Tabivere valla Otslava küla kõige kaugemas servas, kus nüüd juba aastaid on olnud Ilse ja Robert Hamburgi kodu, on just kõike seda, mille järele mõlemad maalt pärinenutena juba pikka aega igatsenud olid – vaikust, rahu ja puutumata loodust. Mitte vähe tähtis pole seegi, et Roberti mesilinnud saavad mett koguda puhastelt ja ehtsatelt taimedelt.

Ehtsust ja hingepuhtust on Robert alati pidanud ülimaks inimestegi juures. “Kui suudad eneseväärikust hoida, siis pole sul midagi karta. Südametunnistuse piinaga on raske elada. Aga kui inimene sisemiselt alla käib, siis on ta läbi,” arutleb Robert oma rahulikul moel ning teab iseenda elukogemuste najal kinnitada, et ekstreemsetes olukordades ei loe ei haridus ega aukraad, vaid määravaks saab just see, kuivõrd sa suudad sisemiselt kindlaks ja puhtaks jääda.

Eesti mehe kohus                

Robert, kes on läbi teinud nii sõja, metsavennaelu kui ka tagatipuks viisteist aastat Venemaa vangilaagrit, pole ennast kunagi osanud mingiks kangelaseks pidada. “Minu generatsiooni elu oligi ju keeruline. Iseasi, kuidas keegi sellest välja tuli ja kui palju tal õnne oli,” ütleb ta. “Aga ükskõik kus ja millises olukorras inimeseks jääda – see on kõige tähtsam,” leiab ta siiski.

Robert suudab oma muheda huumori ja intelligentsusega enda ümber luua justkui mingi erilise aura. Tema ja Ilse kodus valitsev harmoonia on võõralegi selgelt aimatav. Kui üks mingit lauset alustab, võib teine selle sujuvalt lõpetada, aastatega on abielupaar koguni nii ühte nägu läinud, et väljanägemiselt võiks neid vabalt ka õeks-vennaks pidada. Nende kahe omavaheline kooskõla laseb ennast vabalt ja mõnusalt tunda külalistelgi. Ja külalised on Hamburgide pool alati oodatud.

Nii on Otslaval Ilse ja Roberti pool käinud päris palju kordi ka soomlased Unto Heinonen ja Reijo Leino, kellega tekkisid sidemed omaaegsete soomepoiste ühenduste ja Lions-klubide kaudu. “Eks on saunas käidud, laua ümber istutud ja jutte on olnud ju igasuguseid,” räägib Robert. Ükskord tulid soomlastest külalised lagedale mõttega koostada Roberti elukäigust raamat, leides, et oleks lausa patt sellisest mehest ja tema kirevast eluteest mitte kõnelda. Asjaosalise enda muutis see mõte siiski murelikuks. “Mis raamatukangelane mina olen. Olen teinud lihtsalt seda, mis iga eesti mehe kohus,” leiab ta.

Kuigi põhjanaabreid ajendas kirjutamist ette võtma mõistagi Robert Hamburg kui kunagine soomepoiss, on raamatus kirjeldatud ka kõike muud, eriti aega pärast sõda, mil Robertist sai saatuse tahtel Ameerika luurele kaasaaitaja ning nõukogude julgeolekuorganite jälitusobjekt.

Soomlased näevad asju natuke teisiti

“Avaldage parem kaastunnet, see asi väsitas päris ära,” ütleb Robert, kui talle raamatu esitluse puhul õnne soovime. Selle, mida Eestis esitleti, oli tegelikult soome keelest tõlkinud Mari Bleive. Soomekeelset raamat ilmus sealpool lahte juba möödunud aasta maikuus. “Soomlased ei oska tegelikult neid asju päriselt ette kujutada, eriti tolleaegset tohutut nahaalsust ja inimeste ajudega mängimist, mis meil siin käis,” leiab Robert.

Roberti algne vastuseis raamatu kirjutamise plaanile pani soomlastest sõpru natuke muretsema. Pärast lohutas ta neid ja ennast mõttega, et ju seda asja on ikka vaja. “Kui läheb kaks inimpõlve mööda, ei teagi ehk enam nooremad, missugustes tingimustes meie rahvas varem elanud on,” arvab ta.

Õnneks sai ta ise käsikirjas mõned olulisemad faktivead ja võimalikud vääritimõistmised ära parandada. “Muidu oleks kunagiste laagrikaaslaste ees punastama pidanud. Ma ei ole harjunud ka midagi ilustama. Olen rääkinud asjadest nii, nagu nad olid.”

Kui raamatu esitlusel Robertilt küsiti, et kas ta tegi nendel keerulistel aegadel ka märkmeid, siis pidi ta tunnistama, et ei ole selleks vajadust tundnud. “See on sisemuses nii kinnistunud, et kergesti juba ennast kõigest lahti raputada ei saa,” pidi ta tunnistama.

Vihaga ei hakka ennast koormama

“Robert ja Ilse Hamburgiga tutvumine on olnud iselaadne ja rikastav kogemus. Külaskäigud nende juurde ja peetud vestlused on andnud alati hea tuju ja ellu asendamatut sisukust,” on raamatus tõdenud Unto Heinonen ja Reijo Leino.

Robert, kellel oleks loendamatult palju põhjusi olla elus pettunud ja kibestunud, pole seda kunagi olnud. “Miks ma peaksin oma elu vihaga rikkuma ja kättemaksumõtetega ennast koormama hakkama. Elu on hoopis rohkem väärt,” leiab ta.

Harjumaal Järvakandi valla Allika külas Rüütli põlistalus 1923. aastal pere viimase, üheteistkümnenda lapsena sündinud Roberti elu põhiväärtused on arvatavasti aluse saanud juba kodust. Sellele vundamendile võis vahest lihtsam olla rajada juba kõike edasist.

Vaevalt täisikka jõudnuna teenimine Saksa sõjaväes, nagu paljud teisedki omaealised. Haavatasaamine, paranemine Luuga linna haiglas, selle järel Soomepoisi aastad. Järgnesid metsavenna-aastad. Veresüüd noorel mehel polnud ja seepärast võis ta oma elu avalikult elama hakata. Koolitas isegi ennast Õisus meieriks ja sai Tallinna Piimakombinaadis juhtivale kohale tööle. Nii oleks kõik ehk jääda võinudki. Aga elu muutis hoopis teiseks üks saatuslik päev, kui Roberti otsis üles kunagine lapsepõlvekaaslane Hans Toomla ja tema kaaslane Kalju Kukk, kes olid saadetud Ameerika Ühendriikide luurajatena Eestisse ja palusid Robertilt abi. “Kui seda juhust poleks olnud, oleks elu teistsuguseks kujunenud. Ära ma öelda ka ei saanud, selle koormaga oleks ju raske edasi elada olnud, sest sõpradel oli minusse usku ja nad lootsid minu peale,” seletab Robert oma tollast otsust nüüd. Roberti ja tema sõprade jälitamiseks oli haaratud terve agentuur, hiljem on nende tabamisest nõukogude ajal kirjutatud mitmeid kogumikke ja kirjutisi ning kirjeldatud sellega seoses tollaste julgeolekutöötajate “vaprat” tegutsemist. Robert Hamburgi vangipõlv kestis 1969. aastani. Pärast seda sai ta keskealise mehena abielluda Ilsega, kes teda oli noorest saati oodanud.

“Mees, keda ei suudetud murda,”

Nii iseloomustas Robert Hamburgi temast kirjutatud raamatu eestikeelse variandi esitlusel Tartus Kirjanike Majas Mart Laar. “Ega ma pärast laagrist tulekut pole kartnud midagi. Mis mulle enam teha oleks saadud, olin ju oma karistuse kätte saanud,” räägib ta.

“Inimene saab ennast aidata palju enda mõtete varal,” märgib Robert oma viieteistkümnele vangla-aastale tagasi vaadates. “Mulle see isegi meeldis, et olin palju üksikkongis. Nii sai oma mõtteid korrastada ja ennast moraalselt üleval hoida. Mõtlesingi siis, et mis mul häda, ma ikkagi elan. Minu kõrval sai lahingus nii palju toredaid poisse surma. Ja muidugi võis tuge leida sellestki, et tol ajal oli vabaduseski omamoodi vangilaager, võib-olla ainult natuke lihtsam kui meie kinnises laagris. Kaotada polnud ju meil midagi muud kui ainult elu. Materiaalselt tuleb inimene toime minimaalsega. Kui ta aga sisemise au ja kindlameelsuse kaotab, siis on see iseendale väga suur karistus.”

VAIKE KÄOSAAR

18.08.2009

Meie kandi taimetark käis Metsamooril külas

“Keemia ja kaugelt toodud toidu vastane olen ma kogu aeg olnud ja söögiks-joogiks seda eelistanud, mis peenral ja metsas kasvab, aga pärast Metsamoori talus käimist on mul poodi ikka väga vähe asja,” tunnistab Maarja-Magdaleenas asuva Kurepesa talu perenaine Ilme Roosmäe külalistele teed tassidesse kallates.

Jook, mis mitmest maarohust keedetud, lõhnab hullutavalt niigi, perenaine soovitab aga seda esialgu vaid meega magusaks tehtuna maitsta ja lisab siis  purgist veel lusikatäie salapärast rohelist ollust juurde. “Ahhaa, aga proovi nüüd!” soovitab ta silmade särades. Tõepoolest, tee aroom ja maitse oleksid viimase komponendi lisamisega justkui ruumiliseks läinud, kui selline asi loodusseaduste järgi võimalik on. Sedasama hõrku teelisandit ja veel väga palju muud õppis Ilme  just seal Võrumaal Karula rahvuspargis Irje Karjuse ehk Metsamoori Veetka talus valmistama. Ja kõike, mis ta seal juulikuu hakul kolme päeva jooksul nägi ja koges, on ta meelsasti nõus ka lehelugejatega jagama.

Õpiti töö käigus

Salapärane teelisand on viina peal laagerdunud taimetõmmis, millele suhkrusiirupit lisatud. Kõik ülejäänu, mis Kurepesa perenaise värvikirevate taimede-õitega kaunistatud laual maitsma meelitab, siitsamast maja tagant aiast või lähikonna metsast pärit. Praetud suvikõrvitsat ja rohelisekirjut salatit süües veereb jutt just sobivatel rööbastel.

3.-5. juulini peetud Metsamoori Naistelaagrist sai Ilme teada kord kuus ilmuvast ajalehest Tervendaja, mida ta järjekindlalt loeb.

“Olen palju taimeravi teemalisi raamatuid ostnud ja hoian end kursis, kuid üks asi on raamatust või lehest lugeda, teine asi õppida igapäevatöö käigus,” räägib energiast pakatav naine, kellel pole kahju kulutatud rahast ega ajast — pikk sõit tasus end mitmekordselt ära. „Mesilaste pidamisega alustasin hiljuti, varsti hakkan saunameesegusid ka tegema. Seepi keedan nüüd ise ja kasutan ainult seda, proovin taimevaipade punumist,” loetleb naine uusi tegemisi, milleks laager talle tõuke ja energia andis.

Tavapäraseid loenguid Irje Karjus laagrilistele ei pidanud, taimi ja nende raviomadusi õpiti tundma iga päev koos tegutsedes ja ise nende taimede toel elades.

“Päeva alustati hommikul taimeteega ja perenaise valmistatud pudruga. Teed ja salatid, milleks ise komponente korjasime, olid iga päev erinevad.  Juhendaja andis ka soovitusi, mida salatiks korjata. Juurde käis õpetus, millist kasu üks või teine taim toob.  Uue ja huvitavana jäi eriti meelde jutt nõgeseseemnetest,  mille toel organismis kaltsiumi ja magneesiumi tasakaal püsib ja luuhõrenemist ei teki. Seemneid võib panna tee hulka, raputada pudrulisandiks. Ja neid tuleb kindlasti talveks varuks kuivatada.

Salatiks korjati näiteks vesiheina, naati, porgandipealseid, nõgeseid. Lõunatoiduks oli tavaliselt supp, ikka sellestsamast rohelisest kraamist, mis meie ümber igal pool kasvab: naat, nõges, malts,” räägib Ilme, kinnitades, et kuigi ta ise täielik taimetoitlane pole, ei tundnud ta laagripäevade jooksul lihast puudust ega kannatanud ka hetkegi tühja kõhtu. Väga maitses kõigile Metsamoori küpsetatud ahjusoe leib ja odrakarask.

Talud teevad koostööd

“Mis mulle väga sümpaatne oli — Irje Karjus on oma koolituseprogrammi ka naabertalud kaasanud, nii saavad nemadki suvi läbi tööd ja teenistust,” kiidab Ilme.

 Käidi näiteks mesindustalus, mille peremees laagrilistele vastavaid teadmisi jagas.

Seene-Kivikoja perenaine, kes omapärase kujuga kive kogub, tunneb uskumatult paljusid seeni. Temalt said laagrilised teada, et söödavat seenekraami kasvab metsas ikka mitu ja mitu korda rohkem, kui võhik sealt patta ja pannile panemiseks koju tuua julgeb.

Põnev oli ka külaskäik 81-aastase kaanikasvataja Elmar Susi juurde, kes viiskümmend aastat nende pisut kõhedust tekitavate loomakestega tegelnud on. Saadi teada sedagi, et apteegi- ehk ravikaan võib igal abivajajal vaid isiklik olla. Veel tegi sensitiivivõimetega vanahärra laagrilistele selgeks, et kaan ei ole katse- ega mänguasi, tõsisema vajaduse puudusel teda tarvitada ei maksa.

Saunatalu oma vähemalt kümme leilihimulist mahutava suitsusaunaga oli Ilme sõnul tõeline lõõgastuspaik.

“Perenaise soovitusel korjasime endale enne sauna “Seitsme lille viha”. Kui muidu tuleb vihal kuivada lasta, siis selle kimbuga läksime sauna kohe. Seal võis olla kõike, mille vars nii tugev, et kerget vihtlemist kannatab: naistepuna, monardat, melissi, raudrohtu, puju.

Leili võttes tegime koos läbi ka saunaloitsu. Vasak käsi tuli panna kopsikusse, vette, mis hiljem kerisele läheb, ja öelda kuuldavalt välja oma soov. Kõik saunalised ütlesid selle peale: “Saagu nii!”, ja siis tuli vesi kerisele visata,” jutustab Ilme

Veel jäi talle saunas meelde ja silma tallahaamer ehk puuoksast lõigatud haamrikujuline tööriist, millega  jalatald läbi koputada, et siseorganitele vastavaid tallapunkte ergutades oma tervist turgutada.  Saunas  määriti end sisse sobiva meeseguga ja mätsiti tervise tugevdamiseks kehale ka niisket savi. Kes puhastas sel moel näonahka, kes kattis kümmekonnaks minutiks valutama kippuva liigese.

“Nüüd käin metsas ringi, pea kuklas, ja otsin sobivaid oksi, millest haamrikesi teha,” räägib Ilme. Ka saviravi idee meeldib talle ja juba on tal nägemus, kuidas oma küla rahvastki savi abil tervist parandama õhutada. Savimaardla on teada ja esmaesitlus tuleb sügisesel külalaadal.

Meil võiks olla samamoodi!

Ilme unistab sellestki, et Maarja-Magdaleenas samasugune koostöö toimima hakkaks, nagu Metsamoor Lõuna-Eestis käivitanud on. “Keegi meist võiks teha näiteks neid saunahaamrikesi, teine valmistada meesegusid, kolmas punuda taimevaipu. Ja meie oma väikesel laadal kevadel ja sügisel saaksid inimesed oma toodangut müüa,” unistab alati uuele aldis naine.

“Irje Karjus teeb väga suurt ja vajalikku tööd, need päevad seal Võrumaa metsade keskel oli mulle parim puhkus sobivaimas elustiilis,” on Ilme siiani vaimustunud. Ta sai ka enda sõnul taas kinnitust elutõele, et peamine on soojus ja headus, mis kõigile hästi mõjub. Kui inimesed ise usuvad sellesse, mida teevad, siis on loodul hing sees.

„Kas te ikka teate, et saunavihtu on talvel hea hoida paberis või pappkastis, et ei tolmuks ega hingaks ära,” pärib taimetark lehetegijatele küllusliku aroomiga  vihtlemisvahendeid kaasa pakkides, teise käega omatehtud seepi ja kurje vaime peletavaid iisopioksi ulatades.

“Teil ikka nõgest on või kuivatan teile seemneid?” pärib veel trepil.

On, muidugi on nõgest. Igaühel, kellel aed mitte teistele näitamiseks, vaid oma südamerõõmuks ja hingekosutuseks rajatud, on tänavusel hea rohukasvuga suvel ka mõned varred seda valusat, kuid tervist andvat  taime aianurgas.

KAIE NÕLVAK

Ilme Roosmäe: “Ravimtaimed on elujõudu täis”

Ilme teab, mis mõjub hingele kosutavalt ja tasakaalustavalt ning on üsna kindel, et eelkõige selles ongi hea tervise võti. Samuti võib ta kinnitada, et looduses pole ühtegi taime, millel ei oleks otstarvet ning et ravimtaimedes on tohutu elujõud, kui neid osata ja tahta kasutada. “Mu hing on taimede sees,” tunnistab Ilme, kelle elu kulgeb loodusega kooskõlas, ning on veendunud, et igal taimelgi on hing. Samuti teab ta, et kõige enam aitab igasugune taimesegu siis, kui see on armastusega tehtud. Seepärast ongi ta soovijatele enamasti oma ravimeid ja head nõu vaid aitähi eest andnud ja usub, et nii saab hädalist just kõige rohkem aidata.

Saja-aastase maja eriline hingus

Seda, et Ilme Roosmäe puhul on tegu vaid mõne veidrikust posija või sõnade pealelausujaga, siiski arvata ei maksa. Kõik on alguse saanud aga sügavast huvist ja armastusest looduse vastu, mis on Ilmet õieti alati saatnud. Süvenenumalt sai ta siiski kõige sellega tegelema hakata pärast töökohast ilmajäämist.

Õppinud piimandustehnoloogina suunati Ilme 1959. aastal tööle tollasesse Maarja võitööstusse. Elu tahtis nii, et kohustuslikule kolmele suunamisaastale lisaks töötas ta sellessamas majas veel nelikümmend aastat. Alguses võitööstuses ning pärast selle likvideerimist sinna asutatud piimapunktis piima vastuvõtjana. 2002. aastaks oli ümbruskonnas loomapidamist juba sedavõrd vähe, et piimapunkti säilitada polnud mõtet ja suur ajalooline hoone jäi täiesti tühjaks. Ilmele oli aga maja nii armsaks saanud, et ta ei raatsinud seda lihtsalt tuulte meelevalda jätta ning ostis selle ära. Tema arvates oli saja-aastases majas mingi eriline hingus, mida mujalt ei leia. See sobis Ilme enda hingelaadiga hästi kokku.

See vana maja ongi praegu Ilme kodu ning oma elamise on ta sisse seadnud endistesse kontoriruumidesse. Aja jooksul on maja saanud noorenduskuuri ja ümber aia, kus on rohkesti lillepeenraid ning kasvamas kõikvõimalikke ravimtaimi. Esmalt aeda rajatud püramiidile ja püstkojale lisaks on perenaine viimastel aastatel teinud ka higistamisonni ja liivavanni. Sügisel rajas ta ka stressi maandamiseks kiviringi. Majja sisse aga tegi vaikuse kuulamise toa, kuhu suvel toob sisse ka värsket heina. Kõige armsama ja südamelähedasemana ütleb ta aga endale olevat siiski taimede maailma.

Järjest enam on selle maja perenaist kutsutud taimede mõjust ja hinge tasakaalustamisest kõnelema üritustele ja rahvakogunemistele ning tema juurde on leidnud tee ekskursioonid nii Eestimaalt kui kaugemaltki. Edaspidi tuleb ehk rohkemgi, sest Ilme Roosmäe Kurepesa talu on arvatud ka ümbruskonna külaturismi marsruuti. Nimelt on Eesti Külaliikumise Kodukant algatatud projekti tulemusena koostatud üle Eesti 23 külaturismi piirkonda. Nagu hiljuti valminud sellekohases kogumikust “Külaturism Eestis: Elamus ehedast külaelust!” lugeda võib, on külaturismiga haaratud ka kolm piirkonda Jõgevamaalt, millest ühe moodustabki muistsete kihelkondade Maarja-Magdaleena ja Äksi külaradade marsruut koos sinna ühe osana kuuluva Kurepesa taluga. Nime talule leidis Ilme aga läinud suvel ning see klapib ilmselt kokku nii perenaise olemusega kui ka ümbritseva loodusega.

Tarkusi raamatutest, kursustelt ja loodusest endast

Ilme on püüdnud hankida kõikvõimalikku loodusravi ja inimese hingelist tasakaalu puudutavat kirjandust ning sellest enda jaoks tarkusi ammutada. Eriti on talle huvi pakkunud Luule Viilma ja Gunnar Aarma kirjapandu. Läbi tehtud on tal ka arvukalt kursusi taimede kasutamise, mahepõllunduse jt aladelt, millest kõigest saanud juurde midagi kasulikku. Eriti kiidab ta viimatist kursust “Taimede elujõud” Tallinnas ja sellele järgnenud tutvuskäiku Suure-Jaani energiatallu, millest tal tänu Tiia Pärtelpojale ja Tabivere vallavalitsuse toetusele oli võimalik osa võtta. Omal käel võttis ta aga seejärel ette mahepõllumajanduse alase koolituse Noarootsis.

“Õnn, et siinkandis on taimede jaoks veel puhast loodust,” leiab Ilme. Eeloleval suvel on ta lubanud kohalikele huvilistele korraldada õppepäeva looduses, taimede kasvukohtades. Tegelikult saab inimene aidata ennast õige lihtsate, käepäraste ja lähedal leiduvate loodusest võetud ravimitega. Oma aias kasvatab Ilme aga kõigele lisaks õige paljusid liike ravimtaimi, mida kusagilt hankida on õnnestunud ning mille kasulikkusest kuulnud või lugenud. “Kasvatan, mida oskan, ja enda peal katsetan ära ka kõiksugu segusid,” ütleb ta. Ainus, mida pole veel proovinud, on ussiviin. See on tal praegu täiesti olemas, mis tähendab, et uss on pudelis viina sees. “Kes julgeb, see võib proovima tulla,” lubab ta. Soovijaid paistab igatahes juba olevat.

Unepadi, ravivihad, surnud mesilaste leotis…

Ilmel jätkub mõtteid ja plaane hulganisti. ?Ma ei mäletagi, millal ma tablette tarvitasin. Teen kepikõndi, käin tervisevõimlemise rühmas, joon linaseemneõli, see õlitab hästi liigeseid,” tunnistab Ilme, kes ise käib seitsmekümnendat eluaastat. Ta püüab leevendada enamasti nooremate hädasid ja on õnnelik, kui keegi abi saab.

Viimasel ajal on Kurepesa talu perenaist hakanud järjest enam huvitama saunade ravitoime. Selle mõttega on ta hakanud kokku seadma mitmesuguseid ravivihtasid. Suvel on plaanis õues koguni üks majake sisse seada, kus saab hakata nii spetsiaalseid vihtasid tegema kui ka ravimtaimi töötlema. Ravivihtade juurde on kavas ka tutvustav jutt kirja panna. Kes soovib, võib ka ise enda jaoks sobiva viha teha.

Aga mesitarudest korjatud surnud mesilastest kavatseb Ilme tänavugi ühe ravimi kokku teha, mis pidavat hästi mõjuma mitmete hädade puhul.

Üks uuematest asjadest, mida Ilme juba päris mitu teinud, on unepadi. Pisikese padja sees on erinevaid ravimtaimi ja kui ikka õhtul sellele pea paned, saad koos mõnusate aroomidega ka hea une. Need padjakesed ja veel mõned segud ning tervistavad vahendid läksid hästi kaubaks ka suvisel Paunvere laadal. Lätlased aga, kes suvel Ilme kodus uudistamas ja püramiidi all iseenesega tasakaalu otsimas käisid, olevat kõigest siin nähtust olnud igatahes väga suures vaimustuses.

“Pakun seda, mis lihtne ja külale kohane ja mida looduses leidub,” kinnitab Ilme. Mistahes ravimtaimekasvanduste, energiatalude ja muu sellisega, mille tulemuseks on toodang ja kogused, on tema kindel eelis see, et siin on kõige juures rohkem hinge. “Uskuge, see purgike on armastust täis,” näitab Ilme üht oma viimatistest ravisegudest. Tõepoolest, selles ei ole põhjust kahelda ja usk muudab ka ravitoime kindlasti tunduvalt tugevamaks.

VAIKE KÄOSAAR

 

Kuue lapse ema Sirje Laurend: “Rikkus pole mitte raha, vaid lapsed”

Konni talus elavad Laurendid on avatud ja rõõmsameelsed inimesed. Sellepärast käib nende kodus ka päris palju rahvast – sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Vahel võtab aga Laurendi-pere kätte ja kutsub ise rahvast kohale. Kas siis ümbruskonna inimesi näitlikele viljapeksmistalgutele, lapsi liulaskmise päevale vms.

Suvel elab aga nende talus õige palju inimesi ning siis võetakse kasutusele laudaköögi- ja keldripealsed toadki, mida muul ajal panipaikadena tarvitatakse. Ilusa ilmaga ööbitakse ka telkides.

Lisaks oma pereringi linnainimestele on kolmel viimasel suvel Mihkel Tiksi vahendusel nende kodus keelepraktikal olnud vene rahvusest lapsi. Pererahvas on leidnud, et kui juba lastepere suveks nagunii suureks paisub, arvestades oma pere juurde ka lähisugulaste lapsed, asi see siis üks-kaks last lisaks võtta ei ole. Pealegi kui nad siin ennast hästi tunnevad ja eesti keel ka sügiseks hoopis paremini suhu saab.

Kõikide väikevend

Teisipäeva ennelõunal, kui mööda kaskedest palistatud teed Laurendite koju jõuame, on kodus vaid ema Sirje ja väike Leho. Maarja postkontori juhatajana töötaval Sirjel on parasjagu teine puhkusepäev ning Lehol seepärast voli lasteaiast kodus olla.

Seda erilist seisust, et ema peaaegu terve päeva tema päralt on, naudib kuueaastane pesamuna ka täiel määral. Ja oma lemmikmuusikat saab Leho kuulata nendel päevadel ka nii kaua ja valjusti kui tahab ning võib täiesti väljaspool järjekorda arvutit kasutada.

Õhtupoole hakkab aga poiss harilikult juba ootama, et millal küll isa töölt ja õed-vennad koolist koju jõuavad, et ehk saab siis koos jälle midagi vahvat teha.

“Leho ongi meil nagu üksik laps,” ütleb Sirje. Vanuselt järgmise, Õnnega, on tal ju viis aastat vahet. Kõigi teiste vanusevahe on enam-vähem kaks aastat. Kõikide väikevend on küll mõnus olla, aga omavanustega oleks ka hea.

Sirje tunnistab, et lapsed on neil sündinud just siis, kui ta on endas tundnud vastupandamatut titeisu, et kohe nii-nii väga tahaks üht väikest ilmakodanikku hoida. Ju siis vastavalt sellele on ka laste vanusevahed.

Poolteist-kaks aastat ütleb ta kõiki oma lapsi ka rinnaga toitnud olevat. Kui ta nüüd oma keskmise venna mõnekuist poega vaatab, läheb süda ikkagi soojaks, aga tunne on teistsugune.

“Nunnu on ta küll, aga sellist tungivat omamissoovi enam ei ole,” leiab Sirje. Ilmselt on lapsi nende peres praegu just nii palju, kui olema peab. “Aga ma arvan, et ühte last kasvatada on raskemgi kui kolme-nelja,” teab ta öelda.

Üksteisest hoolimist ja kokkuhoidmist on ta koos pereisa Üloga oma lastesse järjekindlalt sisendada püüdnud. “Mul endal on kolm venda ja teadmine, et me üksteisele toetuda saame, kui vaja, annab palju.”

Kuus erinevat iseloomu

Sirje ja Ülo Laurendi vanimad lapsed on 17-aastased kaksikud Triinu ja Üllar. Õigemini Üllar ja Triinu, sest seda, et Üllar oma kaksikõest kümme minutit vanem on, pidavat ta ikka esimesel võimalusel toonitada armastama. Iseloomult on õde-venda ema sõnul aga hoopis erinevad. Üllar on algataja, tegutseja ja organiseerija. Triinu aga lööb meeleldi kõiges kaasa, kuid ise eestvedaja olla ei taha.

Koos ema ja isaga käivad Triinu ja Üllar ka Tabiveres tantsuproovidel ja nii on Laurendeid sealses rahvatantsurühmas kaks paari ehk kokku neljandik tantsijatest. Peale selle on Üllar suur muusikahuviline ning valla laulukonkursi võitja. Tema oli ka see, kes ülemöödunud talvel koos isa ning õdede-vendadega kodu juurde rajatud liuväljal ümbruskonna lastele liulaskmise päeva korraldada otsustas, kuulutused välja pani ning võistlused ja päevakava välja mõtles.

Üllarist lootsidki vanemad, et ta kunagi Viljandi Kultuuriakadeemiasse läheb, aga tema otsustas hoopiski, et hakkab Tartus autoremondilukksepaks õppimima. “Tehnikavaist on tal Laurenditest pärit,” teab Sirje.

Isa Ülol ja tema vendadel olevat masinavärgi peale tõepoolest kohe erilist annet. Laulmas-tantsimas käib Üllar kodumail aga ikka edasi. Triinu aga õpib praegu Palamuse Gümnaasiumis. Pühapäeviti sõidab ta viimasel ajal Tartu vahet, sest kord, kui ta seal vanaemal-vanaisal järjekordselt külas oli, astuti talle tänaval juurde ja kutsuti modellikooli.

Viieteistkümneaastane Allar on veel Maarja kooli õpilane. Koos Üllariga käivad nad ka Maarja segakooris laulmas. “Allar on olnud väikesest saati rohkem omaette nokitseja ja hästi rahulik laps. Võib-olla ka sellepärast, et kaks aastat temast vanemad kaksikud mängisid rohkem omavahel,” leiab ema Sirje.

Allar on lubanud minna Luuale metsandust õppima ja vanemate arvates võiks metsameheamet talle sobida küll. Kõige rohkem pidavatki ta armastama metsas jalutada ja ikka leiab ta siis sealt midagi sellist, mida teised tähele pole osanud panna.

Tiina on kolmteist aastat vana, rahulik omapäi tegutseja. Meeleldi teeb ta käsitööd ja õmbleb, nagu vanem õde Triinugi. Üheteistkümneaastasele Õnnele meeldib aga loomadega tegelda. Tema on see, kes hea meelega karja koju ajab, lambaid patsutamas käib ja tallesid lutipudeliga toidab.

“Kaapekakk” Leho ei püsi pudeliski, nagu ema ütleb. “Ta kohe peab ennast alati maksma panema,” Laulmine meeldib Lehole eriti. Enda sõnul teab ta juba sedagi, kelleks suureks saades hakkab. “Aga välja pole veel öelnud,” ütleb ta ise seepeale kavala näoga.

Ideede generaator ja pidur

“Isa on meie peres tõeline ideede generaator,” kinnitab pereema Sirje. Pidevalt olevat tal midagi aina mõtetes, teoksil ja pooleli. Igast uuest asjast oskab Laurendite pereisa kinni haarata ning selle harilikult ka huvitavalt välja käia. Kui aga ideed eriti lennukaks kipuvad minema, püüab Sirje enamasti kalli abikaasa maa peale tuua. “Mina olen siis see pidur,” naerab Sirje.

Kõikide heade mõtete teokstegemiseks ei jätku paratamatult raha ega aega. Aga on ka asju, millest koos õhinal kinni haaratakse. Nii peeti mullu nende kodus muistsete eestlaste kombel näitlikud viljapeksutalgud. Asi sai tegelikult alguse eelmisel aastal Tartu Maamessil, kus Sirje ja Ülo võitsid Jõgeva Sordiaretuse Instituudi poolt välja pandud auhinna ? tutvumisekskursiooni instituudiga ja ööbimise Jõgeva aleviku motellis Hämarik. Nii tekkisid kontaktid sealsete teadustöötajatega.

Sügisel võttiski Ülo nõuks oma odrapõld esivanemate kombel maha niita ja vili hakkidesse panna. Ise meisterdas ta ka koodid. Kutsuti ümbruskonnast huvilised kokku ning Jõgeva Sordiaretuse Instituudist kaks asjatundjat rahvast valgustama. Üks kõneles mahepõllumajandusest, teine heintaimedest. Mall Hiiemäe, kelle suvekodu asub Laurendite Konni talu naabruses, oli nõus rääkima rahvakalendri tähtpäevadest ja traditsioonidest seoses viljalõikuse ja ?peksuga.

Pereisal on seljataga kursused turismitalu arendamiseks. Peas on mõlkunud ka uued plaanid ekstreemspordialadega tegelemise võimaldamiseks talus, vastavad kontaktidki on juba sõlmitud. Teatavasti nõuavad head plaanid aga ennekõike suuri väljaminekuid. “Suur pere paneb paratamatult rohkem ette mõtlema,” teab Sirje.

Seepärast ei või riskida arutult suurte laenude ja ettevõtmistega. Esialgu plaanitakse lõpetada pooleliolevad ehitused ja vahest siis tuleb kõik edaspidi ikka tasapisi. Või nagu ütleb pereema Sirje: “Raha ei ole elus see põhiline. Raha tuleb ja läheb, aga peamine rikkus on siiski lapsed.”

Väikese sinise bussiga mööda Eesti mõisaid

Laurendi-pere tööd käivad ikka kampaania korras. See tähendab, et enamasti tehakse kõike koos ja igal lapsel on oma kohustused. Igavust ja niisama vedelemist siitpere lapsed eriti ei tunne. Aga pidudel käimist neile ka ei keelata. Vanemate sõnul võib lapsi usaldada küll.

Aga mingi osa puhkusest jätavad nii Sirje kui ka Ülo suvel ühisele ajale. Siis panevad nad oma väikesele sinisele bussile hääled sisse ja lähevad kogu perega mööda Eesti mõisaid rändama. Nii igal suvel. Enne valitakse ühiselt marsruut välja.

Igapäevarutiinist peab välja saama, siis on rõõmsam edasi minna. Huvisid ja tegevusi on kogu pere peale päris palju. “Kellel oleks vaja kodus torisevat ja tülpinud ema,” on Sirje kindel. Tema rahvatantsuharrastus ja sporditegemine on andnud pigem kodus indu tegutseda ja rõõmsat meelt säilitada.

Kui Maarja-Magdaleena kodukandipäevadel on kolm aastat korraldatud muu seas võistlus ka Asjaliku Nooriku selgitamiseks, siis kahel neist on tulnud võitjaks just Sirje Laurend. Võisteldakse lillekimbu tegemises, niitmises, kiiruse peale kartulikoorimises ja muidugi on kavas olnud ka enesetutvustus. “Mikrofoni ees rääkida oli minu jaoks küll uus kogemus,” tunnistab Sirje.

Linna ei läheks mingi hinna eest

“Linna ei läheks ma elama isegi siis, kui peale makstakse,” on Tartu linnas sündinud ja kasvanud Sirje kindel. Ta on lõpetanud omal ajal ka põllumajandusülikooli, ikka selle mõttega, et maale elama asuda. Unistas kord maapoisile meheleminekust ja läkski. Ülo on pärit Harjumaalt Kolga vallast. Ühine kodu Konni talus, kuhu asuti elama 1993. aastal, on kokku 36 hektari suurune. See annab palju mõtteainet, tööd ja tegutsemisvõimalusi.

Homme aga minnakse kogu perega Tallinna, kuulatakse koos Estonia kontserdisaalis emadepäeva kontserti ning seejärel on pereema koos teiste Eesti tublimate emadega kutsutud presidendi vastuvõtule.

Vabariigi presidendi kätt suruda ei saa kaugeltki iga päev ja igaüks. Korra on Laurendi-perel varemgi olnud võimalus suurel vastuvõtul viibida. See oli 1999. aastal, kui nad võitsid konkursi “Terve ja tugev Eesti pere”.

VAIKE KÄOSAAR