Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge kohta võib öelda, et nime poolest kerge, aga tegelikult kaalukas. Kaalu on mehel endal, kaalu on tema kirja pandud sõnal. Ühendus Eesti Naistoimetajad tunnustas teda kuu aega tagasi Hea Sõna auhinnaga.
Naistoimetajate arvates tõusevad Rainer Kerge lood esile särava sõnaseadmisoskuse, positiivsuse ja hea stiilitunnetuse poolest ning talle kui heale kuulajale avavad intervjueeritavad end tavapärasest enam. Kerge saadud auhinna üle on põhjust rõõmu tunda ka Vooremaal: tema näol on tegemist ju Jõgevamaa mehega. Tõsi, nüüd juba endise Jõgevamaa mehega, sest just äsja “hammustas” haldusreform Maarja-Magdaleena, kus Rainer oma perega elab, tükkis muu Tabivere vallaga Jõgevamaa küljest ära.
Rainerile on meeltmööda, et iidne Põhja-Tartumaa kihelkonnakeskus Maarja-Magdaleena naasis sinna, kuhu see ajalooliselt kuulub – Tartumaale. Ent Jõgeva on tema igapäevakulgemiste logistikas endiselt olulisel kohal: Õhtulehe Tallinna toimetusse teele asudes laseb ta end tihti mõnel pereliikmel Jõgevale sõidutada ja läheb siit rongi peale: nii saab pool tundi kauem magada, kui rongireisi Tartust alustades.
Ajakirjanikutööd on neljakümneaastane Rainer teinud peaaegu poole oma elust. Võiks arvata, et see on perekonna “viga”: Raineri vanaisa oli Pikris töötanud ja mitu följetonikogu avaldanud humorist Leo Kerge, isa õde Tiia Penjam oli aga aastaid Õpetajate Lehe peatoimetaja. Rainer ise neil asjaoludel oma ametivalikuga siiski suurt seost ei näe.
Pärast Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi lõpetamist läks ta bioloogiat õppima, sest tal olid enda väitel olnud maailma parimad eestikeelsed bioloogiaõpetajad eesotsas Urmas Kokassaarega. Juba ülikooli esimesel kursusel leidis Rainer aga, et tal võiks mingi sissetulek olla. Ajakirjanikuamet tundus maailma lihtsaim: paned loo kirja, viid toimetusse ja võtad pärast raha välja.
Nii seadiski ta esimese kursuse kevadsemestril ehk aastal 1996 sammud Postimehe toimetusse. Koosseisuline ta seal küll polnud, ent peatselt olid tal seal oma laud, oma arvuti ja kindlad tööülesanded: ta tegi kaastööd noortelisale Jess, seejärel aga Postimees Extrale, mida võib lugeda praeguse Arteri “esiemaks”.
Just siis, kui Postimehes suured muutused toimuma hakkasid ja Raineri kaastööabi enam ei vajatud, ilmnes, et ajakiri Eesti Loodus vajab bioloogiatoimetajat.
“Nii noort ja ennast täis inimest poleks tegelikult tohtinud nii väärikasse väljaandesse “laamendama” lasta: võrreldes näiteks Ann Marvetiga, kes oli selles toimetuses mitu aastakümmet töötanud, olin ma ju sisuliselt alaealine,” oli Rainer Eesti Looduse aega meenutades enesekriitiline. N-ö nooruse võla tasumiseks teeb ta nüüdki Eesti Loodusele aeg-ajalt pikemaid intervjuusid.
Teisel pool barjääri
Kui Eesti Looduses ajad keeruliste omandisuhete tõttu segaseks läksid, “kolis” Rainer pooleteiseks aastaks teisele poole “barjääri”: temast sai Vanemuise teatri pressiesindaja. 2002. aasta detsembris läks ta sealt Õhtulehe toimetusse, kuhu on jäänud tänini.
“Kohe-kohe saab mul Õhtulehes viisteist aastat täis – siga ka ei ela nii kaua!” naeris Rainer Kerge.
Aga mis sai bioloogiaõpingutest?
“See, et minust laboribioloogi ei saa, sai üsna ruttu selgeks. Ning üsna varsti ka see, et minust ulukibioloogi ei tule. Bioloogiaõpetajaks ma samuti ei viitsinud saada ja nii jäigi ülikool lõpetamata,” sõnas Rainer. “Ja jumal tänatud, et see nii läks, sest muidu õpetaksin ma praegu Maarja-Magdaleena põhikoolis enda, ja mis veel hullem, oma sõprade lapsi. Ja mu laste ema, kes on õpetaja, on korduvalt öelnud, et ainus asi, mis on hullem, kui enda laps klassis, on sõbranna laps klassis. Nii et olen kõige hullemast pääsenud ja kool samuti. Minu asemel õpetab praegu Maarja-Magdaleena kooli lastele bioloogiat Egle Lellep, kes teeb seal väga ägedaid rahvusvahelisi projekte, mis lennutavad lapsi igale poole üle kogu Euroopa. Mina poleks kindlasti viitsinud selliste asjadega tegelda. Nii et õigupoolest ma ei teagi kedagi, kes poleks võitnud sellest, et minust bioloogiaõpetajat ei saanud.”
Suuremate väljaannete ajakirjanikud on tihti spetsialiseerunud mingile teemale. Rainer Kerge tõdes, et kui sport ja välispoliitika välja arvata, kirjutab ta kõigil teemadel, mis Õhtulehe lugejaid huvitavad. Klassikalist uudist ta väga hea meelega ei kirjuta, tema eriline armastus on aga intervjuu, sest see on tema meelest hästi aus žanr.
“Ühel pool olen mina oma küsimuste, oma uudishimu ja oma lollusega, ning teisel pool on intervjueeritav oma sära ja tarkuse või siis samuti lollusega. Mina küsin, tema vastab, ja ma püüan selle kõik kirja panna nii, et lugejad saaksid aru, et kaks inimest vestlesid, mitte ei vahetanud mingeid notariaalselt kinnitatud noote.”
Kunagi meeldis Rainerile kirjutada ka arvamuslugusid, aga see, nagu ta väljendas, “lastehaigus” on tal nüüdseks läbi põetud.
“Iga esimese kursuse tudeng, kes ajalehetoimetusse praktikale tuleb, usub ju, et tal on maailmale öelda midagi sellist, mille peale maailm varem tulnud pole,” ütles Rainer muiates ja lisas, et tema käsi tõuseb arvamuslugu kirjutama tavaliselt vaid siis, kui ülemus teatab, et nüüd tuleb Kergel sellel või tollel teemal 1200 või 1500 tähemärki välja käia.
Uurisin Kergelt, kas tal on mingid oma “nipid”, millega intervjueeritav lahti muukida, ennast avama panna.
“Kas sa tahad päriselt, et ma need välja räägiksin?” lagistas Kerge naerda. Aga siis lisas, et ühe nipi võib ta küll ära rääkida.
“Ma arvan, et ajakirjanikutöö on mingil määral sarnane näitlejatööga. Näitleja võib saada mängida mingi ilge tüübi, aga ta peab kuidagi selle nahka pugema. Ja selleks peab ta aru saama, mismoodi see tüüp mõtleb. Ka ajakirjanik peab oma intervjueeritava, kes võib mõnikord olla, mis seal salata, kaabakas või isegi kurjategija, mõttemaailma sisse elama. Ta ei pea tema tegusid heaks kiitma ega õigustama, küll aga mõistma, millised olid tema motiivid. No näiteks Elmar Vaheri käest oli paslik küsida, kas ta neid kuradi kõrvaklappe ostes tõesti ei kujutanud ette, et sellest jama tuleb. Kui inimene on nii kaua oma ametit pidanud, peaks ta teadma, et tal võib organisatsioonis vaenlasi olla, kes sellise asja mingil hetkel üles kaevavad. Tekibki küsimus, miks inimene nii teeb: kas see on hetkeline lollus või tegelikult nii tehaksegi, ainult et üldjuhul ei jääda vahele,” sõnas Rainer.
Savisaare naer
Kui tal oma ajakirjanikuelu erilisematest hetkedest rääkida palusin, meenus talle tema esimene pikem intervjuu Edgar Savisaarega, kes oli siis veel Tallinna linnapea.
“Me rääkisime peaaegu kõigest muust kui poliitikast. Näiteks sellest, kuidas Savisaar ja Aadu Must ajalootudengitena oopereid vaatamas käisid, ja sellest, kuidas Savisaar omal ajal lavakunstikateedrisse sisse sai ja spetsiaalselt tema jaoks lavastajaõpe sisse oli tahetud viia. Mingil hetkel viskas Savisaar mingi killu, mille peale mina jutustasin ühe naljaka seiga oma elust. Ning siis juhtus see, mida Savisaar minu meelest endale tihti ei luba: ta hakkas spontaanselt, teesklematult naerma. Kirjutasin selle oma loosse sisse ja pärast palus nii mõnigi: “Kuule, kirjelda Savisaare naeru.” Ma ei tea, palju neid ajakirjanikke on, kes on kuulnud Savisaart päris oma häälega ja siirast lustist naermas,” ütles Rainer Kerge.
Talle on mällu sööbinud ka üks 2013. aasta jõulude eelne päev, mil ta juhtis kahe tõelise mõttehiiu Skype’i vahendusel toimunud vestlust.
“Arutasime toimetuse koosolekul, keda jõulude puhul intervjueerida. Kirikuõpetajat? Peapiiskoppi? Fred Jüssit? Hendrik Relvet? Peaministrit? Jõuluvana? Kõik need variandid olid juba kümme korda ära tehtud ja pärast seda kakskümmend korda üle tehtud. Mitte idee poegagi ei olnud,” meenutas Rainer.
Ja siis, kui arutelu oli teatud faasini jõudnud, tekkis äkki justkui mitmes peas korraga mõte, et räägiks õige jõulude puhul kõige ajatumatest teemadest: sellest, kes me oleme, miks me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Ning et neil teemadel võiksid omavahel vestelda astrofüüsikust akadeemik Jaan Einasto ning teoloog ja vaimulik Toomas Paul, mõlemad oma ala tipud.
Et soliidses eas inimesi pika sõiduga mitte koormata (Einasto elab Tartus ja Paul Tallinnas), otsustati vestlusring korraldada Skype’i vahendusel.
“Einasto istus Tõraveres oma kabinetis ja Toomas Paul oli Tallinnas Pääskülas oma kodus. Et Paul polnud Skype’i varem kasutanud, läksin tema juurde oma sülearvuti ja igaks juhuks duubeldatud internetivõimalusega. Vähesel määral ma ka sekkusin, aga põhimõtteliselt lasksin ma kahel mõttehiiul, kes omavahel niimoodi varem vestelnud ei olnudki, lihtsalt rääkida. Ja siis küsisin küll mingil hetkel endalt, et keda ma tänama peaksin, et ma sellise vestluse juures võin olla,” meenutas Rainer. “Sellest sai jõululehte pikk kahekõnelugu, milles ei esinenud kordagi sõna “jõul”. Härrad lasid vaimu ikka täiesti vabaks, rääkisid n-ö hallidest aladest, mille kohta füüsikud ütlevad, et nad arvavad, mis seal on, ja usumehed ütlevad, et nad usuvad, mis seal on. Aga mis tegelikult on, tont seda teab.”
Privaatloengud
Ajakirjanikutöö juures on Raineri meelest äge see, et sa saad aeg-ajalt helistada oma ala tippspetsialistidele ja paluda põhimõtteliselt privaatloengut, selle lubadusega, et loengu konspekti massitiraažis kättesaadavaks teed. Pommuudiste ja suurte pahategude väljauurimist ei pea Rainer aga enda alaks.
“Aurava laiba juurde ma ka ei torma,” kinnitas Rainer. “Aga kogemata olen ühe noore mehe hukkumispaigale sattunud küll. Sõitsin aastaid tagasi laupäeva hommikul mingi rõvedalt varajase rongiga Tallinnast Jõgevale. Kusagil Tallinna lähedal istus üks tõenäoliselt peolt tulnud noormees rööbaste peal ja sai rongilt löögi. Rong seisati, kutsuti välja kiirabi ja politsei. Mõtlesin hetke, et mida ma siis nüüd teen, ohkasin, võtsin bloknoodi ja hakkasin sündmusi üles kirjutama. Keegi ei küsinud ka, mida ma seal oma märkmikuga toimetan. Õnnetu vedurijuht, kes pidi pulti tagasi hüppama ja rongi edasi juhtima, andis ka mingeid ütlusi. Edastasin materjalid pühapäeval tööle tulnud valvereporterile ja tema kirjutas nende põhjal loo. Nii et ma tõestasin endale, et olen võimeline ka sellises olukorras töötama, aga – las see edaspidi jääda.”
Õhtulehte peab nii mõnigi “kollaseks” sopaleheks. Rainer ütles, et talle on seda öelnud enamasti need, kes ei tea, millest nad räägivad, või need, kes arvavad, et suudavad teda sellega solvata. Targaks ei pea ta ei ühtesid ega teisi.
“Ma ei teagi, mida väljaande “kollasus” Eestis tähendab. Ma olen korduvalt öelnud, et meie trükimeedia, ma jätan nn nišiväljaanded, nagu Eesti Jahimees või Eesti Kirik, välja, jaguneb kaheks: Õhtuleheks ja natuke kehvasti tehtud Õhtulehtedeks. Nii mõnigi väljaanne, kes väidab, et nad on midagi muud, on teinud mõnegi teema ära palju kollasemalt kui Õhtuleht. Väidan, et laiatarbe trükimeedial ei ole erilist vahet, ja sellel, mis ilmub eri väljaannete veebiversioonides, ei ole üldse mingit vahet. Rõivase skandaali ajal tundsin end näiteks täiesti väärika akadeemilise väljaande esindajana. Millega ma ei taha väita, et Postimees, Eesti Päevaleht ja Delfi oleksid vähem akadeemilised,” ütles Rainer.
Kui tema ise käis omal ajal Maarja-Magdaleenast Tartusse kooli, siis tema lapsed, kümneaastane Kaarel Kristofer ja kolmeteistaastane Maarja Katariina, käivad Maarja-Magdaleena põhikoolis. Nende ema Kristi on samas koolis õpetaja.
“Laps peaks ikka saama vähemalt alg- ja soovitavalt põhihariduse kodule kõige lähemas koolis,” on Rainer veendunud. Ja Maarja-Magdaleena kool pole tema meelest ka selline kool, mis hommikul lapsed lihtsalt “sisse imeb” ja õhtul jälle “välja köhib”, vaid seal tehakse peale õppimise igasuguseid ägedaid asju, mis lastele meeldivad ja neid kooliga liidavad. Ka kogukonnal on kooliga väga head suhted.
Nii et vaatamata sellele, et tal töö asjus päris palju sõita tuleb (telefon ja internet vähendavad seda vajadust siiski tublisti), ei igatse ta Maarja-Magdaleenast kuhugi. Ka tema vanemad elavad ju seal. Ajakirjanikutöödki kavatseb ta veel pikalt teha.
“Ma ei oska ju midagi muud!” ütles Kerge muiates. Ta ei hakanud eputavalt teesklema, et Hea Sõna auhind talle üldse korda ei lähe. Läheb küll. Seda enam, et varasematel aastatel on selle saanud sellised kaalukad tegijad, nagu Margit Kilumets, Madis Jürgen, Hille Karm, Margus Saar, Jelena Skulskaja, Kaja Kärner, Tiina Jaakson, Gaute Kivistik, Piret Kriivan ja Toivo Tänavsuu.
“Ma loodan, et järgmised laureaadid auhinnast ei loobu, nähes, et minagi sellesse nimistusse kuulun,” sõnas Rainer Kerge mõnusa eneseirooniaga ja lisas, et Hea Sõna auhind on tunnustus ka tema väljaandele.
VÄINO KOORBERG, Raineri ülemus aastatel 2002-2016
Rainer on keskpärase toimetaja halb unenägu. Kell võib läheneda südaööle ja leht peaks olema ammu trükikojas, kuid tema ei raatsi veel teksti käest ära anda. Toimetaja karjub, kohe-kohe, lubab autor telefonitorru, aga lugu saabub alles tunni (kolme, nelja) pärast.
Ma lubasin endale, et unustan igaveseks, mitu korda ma olen talle hilinemise pärast käskkirja (noomituse, trahvi) teinud ja mitu korda vallandamisega ähvardanud. Aga mis sellest kasu?
Rainer evib andeka inimese märkimisväärseid tunnuseid (“7 märki, et sa oled loominguline”). Ta on parajalt paks ja laisk (kodumaja voodrilauad ootavad ilmselt siiamaani niitmata rohus), ta on edev (sinel, mille hõlmade lehvides ta mulle paarkümmend aastat tagasi Tartus Gildi tänaval esimest korda vastu jalutas, on tänaseks asendunud pesusametist pintsakutega, kuid ma ei pidanud silmas välist edevust), ta on jutukas ja klatšihimuline (ajakirjanik peab ju teadma, mis maailmas toimub, suur tutvusringkond ning suurepärane suhtlusoskus aitavad Raineri puhul asjale ainult kaasa), ta ei talu, kui teda raamidesse surutakse. Ja ta on leidnud üles kõik võimalused prokrastineerida ehk siis hädapäraseid kohustusi edasi lükata.
Aga tal on verbaalselt osavad käed, tal on ajakirjanikule nii tarvilikud laialdased (mis sest, et pinnapealsed) teadmised: kelle muuga oleksin saanud toimetuses nii palju arutada stringiteooriat ja sakraalehitiste arhitektuuri ning keda muud saanuksin sundida tegema teadusküljele lugu multiversumist? Ja ta süda on õigel kohal: ei kujuta ette teda inimestele haiget tegemas, või kui, siis üksnes meelelahutuslikul eesmärgil. See ei takista teda siiski ümberkaudseid päevakajaliselt seksuaalsel ja verbaalsel moel ahistamast.
Ta on eetiline ja eestiline. Mitte üksnes seepärast, et tal näikse olevat keelte peale kõva pea, vaid ta armastab oma peret, kodu ja kodumaad.
RIINA MÄGI
Veri vedas rähnipoja õige puu otsa
“Oh, ärme minust küll enam lehelugu teeme, arvan, et minust on niigi juba palju kirjutatud,” tõrjus Maarja rahvamaja juhataja ja Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg, kui sellise ettepanekuga lagedale sai tuldud.
Tegelikkuses ilmnes, et leheveergudel on küll juttu olnud nii rahvamajas toimuvast kui maarahvaseltsi ettevõtmistest, kuid nii ühe kui teise eestvedajat ja hinge on neis artiklites siiski vaid põgusalt mainitud. Tiiast endast on viimati kirjutatud üsna ammu, aga vahepeal on tema elus nii mõndagi huvitavat juhtunud. Ja pealegi: vabariigi aastapäeva eelõhtul saadud Valgetähe V klassi teenetemärk ju kohustab…
Jutuajamiseks ja mälestuste heietamiseks on Tiial aega napilt. Kui temaga alljärgnevat lugu alustasime, oli tal näiteks parajasti rahvamajas käsil šõutantsuringi juhi töölevormistamine, tarvis oli suhelda valla majandusmeestega ja lõpetada mitu pakilist paberitööd.
Alustagem lapsepõlvest, millest meeleldi rääkida lubasid.
Meid on kolm õde. Mina, kõige vanem, sündisin äreva küüditamise ja kolhooside moodustamise aasta sügisel. Kujutan ette, kui vilets ja vaene oli tollal elu ja kui raske oli mu emal, kelle kodu oli sõjatules hävitatud.
Minu emapoolsed vanavanemad elasid Ruskaveres.
Varasest lapsepõlvest mäletan ise üsna vähe, elasime esialgu sugulaste juures, aga kui sain seitsmeaastaseks, kolis meie pere minu isakoju Vanassaare külla. Meeles on isa meisterdatud häll, mis nööridega lakke oli kinnitatud ja kus oli väga mõnus end ja hiljem ka õdesid kiigutada.
Koolitee algas Saaremõisas Lembitu algkoolis. Püüdsin olla hoolikas koolilaps ja mitte pahandusi teha, sest sõnakuulmatuid õpetaja tutistas, ja see oli valus! Kord sain aga õpetaja käest kiita, sest oskasin päris ilma vigadeta kirjutada tahvlile Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon, mis oli paljudele kõva pähkel. Pärast neljanda klassi lõpetamist viis tee mind neljaks aastaks Saare kooli. Mulle meeldisid muide väga minu esimesed õpetajad. Kaheksanda klassi lõpetamise järel oligi plaan minna edasi õppima Tartusse, sest tahtsin ise ka algklasside õpetajaks saada.
Kuid elu läks teisiti ja ma tulin hoopis Järve keskkooli üheksandasse klassi. Praegu kannab see koht pärast mitut nimevahetust teatavasti taas Maarja-Magdaleena nime.
Sinu lapsepõlvekodus oli palju laulu ja muusikat?
Mu isal oli ilus lauluhääl, ta mängis kitarri ja kannelt. Ise meisterdas endale kandle ja õpetas ka mind kitarri mängima. Tema õpetusel saime selgeks ka mitmed tantsud, nende hulgas näiteks Kaera-Jaani. Väga mõnusad olid need õhtud kodus, kui isa mängis kannelt, mina kitarri, koos laulsime, õed tantsisid ja ema vaatas seda lustimist pealt.
Koos õdede ja naabrilastega korraldasime ka kontserte, esinesime vanematele taburettidest ehitatud „püüne” peal. Ja tingimata pidi olema ka eesriie, mida kinni ja lahti sai tõmmata.
Lapsena oskasin ma muide paljusid “vanainimeste” laule. Kuulsin neid isalt, viisid jäid kiiresti meelde ja sõnad pähe. Ühel suurel nääripeol Saaremõisa klubis olevat ma näärivanale paki lunastamiseks laulnud “Kõik roosid ma kingiksin sulle…” Rahvas plaksutanud kõvasti ja nõudnud, et kordaksin.
Alg- ja põhikooli ajal oli mu lemmiktunniks ikka laulmine, laulsin kooli lastekooris, mängisin mandoliiniorkestris, õppisin kitarrimängu, õpetaja kutsus näidendisse ka. Mõnikord pandi mind ka üksi laulma, nendel kordadel närveerisin päris korralikult.
Elukutset valides plaanid sageli muutuvad?
Mäletan, et kõigepealt tahtsin saada poemüüjaks. Poodides, eriti linnapoodides käies imetlesin kauneid müüjannasid, kellel olid sätitud soengud ja kaunid kleidid. Küllap soovisin minagi nende sarnaseks saada. Lapsepõlve aegadel mängisime sageli külalastega poodi, kus rahatähtedeks muidugi puulehed, kaubaks liivakoogid. Aga müüjal pidid ikka kõrged kontsad olema ja selleks kinnitasime oma jalanõude alla niidirullid!
Esimene tõsisem kokkupuude kultuurieluga algas tolleaegses Järve kultuurimajas, kus ma keskkooli ajal hakkasin täiskasvanute segakooris laulmas käima. Siis moodustasime klassi tüdrukutega ka väikese tantsumuusikabändi ja mängisime põhiliselt kultuurimajas toimunud koolipidudel. See aeg oli imetore. Pärast keskkooli otsustasin aga äkki, et lähen hoopiski EPAsse rohumaaviljelust õppima. Üldained olid huvitavad, kuid erialaainete õppekavva saabumisel tundsin, et seda tööd ma siiski teha ei tahaks. Pöördusin oma lapsepõlveunistuse juurde tagasi, tegin läbi vastavad kursused ja minust sai müüja. Töötasin Põltsamaal, kenas roosilinnas, kolleegid olid sõbralikud ja toredad. Elukutse sobis, aga elu tõi mind taas kodukohale lähemale.
Tolleaegses Järve asulas töötasin veel palju aastaid tööstuskaupade kaupluse juhatajana.
Üheksakümnendate aastate alguses töötas mu tütar Imbi Elleri-nimelises muusikakoolis õppimise kõrvalt ka Järve kultuurimajas, mina käisin tal seal abiks – juhendasin näiteringi, laulsin naisansamblis. Siis läks Imbi edasi õppima koorijuhtimist ja kuna mina olin kultuurimaja tööga tuttav, läkski nii, et peagi jäi kogu maja tegevuse juhtimine minu peale. Tundsin, et ka see töö sobis mulle igati, sest osaliselt sarnanes see justkui kaubanduses töötamisega, kus üheks osaks inimestega suhtlemine. Seadsin kohe alguses endale eesmärgiks arendada majas sisulist tööd mitmesuguste isetegevusringide loomisega ja kultuurisündmuste korraldamisega. Võin öelda, et aastatepikkune järjepidev tegevus on tänini hoidnud kogukonna rahvast isetegemise juures: vanad tavad on taastunud, olgugi et veidi uuemal moel, ning juurde on tulnud ka uusi võimalusi kultuurielu sisustamiseks. Muidugi pole ma seda suutnud üksinda teha. Vaid rahvas saab traditsioone hoida ja neid edasi anda. Saatus on mulle andnud siingi head kolleegid ja vahvad osalejad. Tänan neid inimesi kogu südamest, kes pärast tööpäeva tulevad pere kõrvalt välja, et siin majas hing rõõmsaks teha.
Seega kehtib Sinu kohta kõnekäänd rähnipojast, kelle veri puu otsa veab, ja elukestev õpe tuli sinu ellu juba siis, kui see meil veel moeväljend polnud?
Jah, seoses kultuuritööga olen käinud paljudel kursustel ja õppepäevadel. Rahvakultuuri Koolituskeskuse juures tegin läbi mitmed rahvamajade juhatajate kursused, lõputööde teemad on olnud üsna erinevad. Olen õppinud kultuurisündmuste korraldamist ja kultuuriprojektide juhtimist, saanud algteadmised harrastusnäiteringide juhendamisest, teadmisi arvutimaailmast. Olen läbinud ka külaliikumise alaseid koolitusi. Ühed mahukamad ja vajalikumad olid koolitused, kus õpetati arengukavade ja äriplaanide koostamist, projektide kirjutamist, külaturismi arendamist.
Nende kultuuri- ja külaeluprobleemide jõudsamaks lahendamiseks sündis ilmselt ka Maarja-Magdaleena Maarahva Selts?
Asutamiskoosolek oli 2000. aasta 14. märtsil.
Seltsis on liikmeid praegu poolsada, seltsi juhatus on seitsmeliikmeline. Ja jällegi tahan rõhutada, et vastuvõetud otsuseid ja eesmärke püüame täide viia ikka koos. Kui kirjutad projekti kas vabaõhulava kordategemiseks, küla- või kodukandipäevade korraldamiseks või veel millegi vajaliku joondeajamiseks, siis on oluline, et sul on külarahva igakülgne tugi. Kui panin kokku raamatut “Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade”, mis ülemöödunud aasta lõpus trükivalgust nägi, elati mu tegemistele õhinal kaasa ja toodi hoolega materjali, nii et seda jätkub teisekski osaks.
Rahvamaja ja palju ringe, nüüd viisteist aastat ka maarahvaseltsi… Kas koorem liiga suur pole?
Vastupidi, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele mõjusid seltsi asutamine ja sellega seotud ettevõtmised hästi! Nägin uusi võimalusi kohaliku rahva elu huvitavamaks muuta, piirkonda kenamaks teha! Projektidega oleme selleks ikka toetust saanud ja vald on meid toetanud. Meie Maarja-Magdaleena on ju suhteliselt kõrvaline kant, kui me ise pole aktiivsed, siis… pole meid justkui olemas. Aga meie rahvas on ettevõtlik, tuleb välja heade ideedega, asub appi, kus vaja.
Üldse kõik, mis külaliikumisega seotud, on algusest peale minu jaoks põnev olnud. Olen loomult uudishimulik inimene ja tõepoolest, ma kinnitan, selline koostegutsemine on ka tervisele hea!
Ja ka tublid lapsed oled jõudnud suureks kasvatada, vanaemaseisusse tõusnud?
Jah, tütreid on kaks ja tütrepoegi ka kaks. Janel on Hendrik ja Ilmbil Uku, mõlemad juba koolipoisid.
Räägime teie väikesest ja hubasest rahvamajast veel. Isetegevusringe on vist päris palju?
Ajaloost on teada, et maja on üle elanud väga erinevaid aegu, nii rõõmsaid kui kurbi… Millegipärast tundus rahvamaja mulle veel veerand sajandit tagasi sellisena, kus videviku saabudes üksinda olla kartsin.
Ja väike on ta tõepoolest. Ruumipuudusel pole meil talvisel perioodil võimalik korraldada suuremaid üritusi. Need jätame suveks, sest meil on korralik vabaõhulava ja külaplats. Kuid ometigi on kuidagi ka tubasel ajal hakkama saadud. Järgmisel, 2017. aastal täitub seitsekümmend aastat kultuurielu toimimist selles nostalgilise hõnguga majas, mida aastate jooksul ikka kodusemaks ja hubasemaks oleme püüdnud muuta.
Täna töötab rahvamajas üheksa isetegevusringi.
Nüüd palun ka pidulikust sündmusest 23. veebruaril Tallinnas Vene Teatris ja emotsioonidest seoses sellega.
Muljed on väga positiivsed, kuid eks väike pabin käis ikka sinna juurde. Lisaboonuseks olid ka sündmuse pidulikkus ja kaunis Vene Teater, kus ma senini veel käinud polnud. See aktus oli eredalt meelde jääv elamus. Ja meie riigi presidendi käepigistus oli soe ja pilk sõbralik. Ma ei tea küll päris täpselt, kes mind selle kõrge autasu saamiseks esitas, aga üht-teist aiman, ja eriti hea meel on mul selle üle, et algatus tuli oma kogukonna rahvalt. Olen tänulik, et see oma rahvas mul olemas on!
Heli Täpsi, Elistvere raamatukogu juhataja, kes lööb kaasa neljas Maarja rahvamaja isetegevusringis
2009. aasta oli minu elus väga raske. Pärast abikaasa rasket haigust ja siit ilmast lahkumist jäin üksi, lapsed elasid ka kaugel. Tundsin, et pean leidma endale mingi tegevuse, mis aitaks pikki ja tühje õhtuid sisustada. Nii läksingi Maarja-Magdaleena segakoori laulma. Nii koorikaaslased kui kogu rahvamaja võtsid mind imehästi, soojalt ja toetavalt enda hulka. Peagi kaasati mind juba näiteringi ja tantsurühma…. Ja nii olengi nüüd Tiiaga igal nädalal mitmel päeval koos olles teda päris hästi tundma õppinud.
Tiia on avara silmaringiga teadmishimuline inimene. Ta leiab üles need valupunktid, mis vajaksid abi, toetust ja parandamist, seda nii tema juhitavas rahvamajas kui ka lähemas ümbruskonnas. Ta on käinud palju mitmesugustel koolitustel, kust on saanud värskeid mõtteid, kuidas edasi tegutseda. Tiia otsib kogu aeg midagi uut ja oskab oma mõtteid ja plaane tutvustada nii, et neid hakataksegi ellu viima. Aga nagu teada, on edukaks asjade kulgemiseks raha vaja. Tiial on eriline oskus kirjutada projekte, mis leiavad rahastust. Ta on meie maarahvaseltsi juhatuse esimehena algatanud mitmeid ettevõtmisi külaelu parandamiseks ja elavdamiseks: heakorratalgud kooskäimiskohtade rajamiseks, laatade korraldamine jne. Eriliselt tänuväärne oli raamatu „Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade“ koostamine, mille vastu tunti väga suurt huvi.
Tiia oskab suurelt unistada ja viib oma unistused ka täide – „kogukonna toel“, nagu ta armastab öelda, jäädes ise sealjuures tagaplaanile. Üks näide on Maarja-Magdaleena piirkonna kodukandipäevad, mis toimuvad tänavu suvel juba kahekümnendat korda. Nendega on tehtud siinsetele küladele ring peale ja igasse külla, kus see on toimunud, on jäänud märk maha kas mälestuskivi või -tahvli näol. Kuigi on kaasatud külarahvas, on päeva sisustamine olnud Tiia mureks. Ja ta on seda alati hästi teinud, nii et sealt leiab endale huvipakkuvat iga osaleja. On huvitavaid esinejaid, mälestusi-meenutusi, võistlusi, seltskondlikke mänge, näitemänge, laule, tantse. Ja päeva lõpetab tantsuõhtu ansambli saatel.
Kui Tiia midagi korraldab, siis teeb ta seda hästi läbimõeldult. Ta on tõeline kodukoha patrioot, võib öelda, et ta elab Maarja-Magdaleenale.
KAIE NÕLVAK
12.03.2016
Vooremaa
————————————————–
Nõo Valla Leht, nr. 11, 1 detsember 2015
Persoon
Koorijuht IMBI PÄRTELPOEG: muusikamaailmas tunned end turvaliselt
Kontsert „Muusika-aasta suurkujud“ ülikooli aulas. Meie, eestlased oleme laulurahvas. Regilauluaegadest pärit rahvaviise leelotatakse tänaseni. Koorilaulukultuur on sajandite vanune ja laulurahva suurpeod — laulupeod — toovad kokku sadu koore üle Eesti. On tõde, et kõik soovijad ei mahu enam laulukaare alla laulma ja sellest tingituna on nõuded kooridele väga kõrgeks tõusnud. Seda uhkemad võivad olla need kollektiivid, kes on end tubli ja järjepideva tööga tõestanud ja pääsu laulupeole lunastanud. Alljärgnevas portreeloos teeme teid lähemalt tuttavaks tulihingelise koorijuhi Imbi Pärtelpojaga (42), Nõo Põhikooli muusikaõpetaja ja koorijuhiga, kelle eestvedamisel toimus 14. novembril Tartu ülikooli aulas kontsert „Muusika-aasta suurkujud“. Kontserdiga austati Arvo Pärdi ja Veljo Tormise juubeleid. Kooridest astusid üles Nõo põhikooli mudilaskoor, poistekoor, lastekoor; Tartu katoliku kooli mudilaskoor, poistekoor ja lastekoor ning Maaülikooli kammerkoor Camerata Universitatis. Koore juhatasid Imbi Pärtelpoeg ja Seidi Mutso. Kammerkoori juures on Imbi koormeister, juba seitse aastat, ja vajadusel võib ta asuda ka dirigendipulti. „Soovisime muusika-aasta raames oma tublidele koorilauljatele pakkuda võimalust esineda esinduslikus ja väga hea akustikaga saalis,“ selgitas koorijuht ürituse tagamaid. Kontserdile oli külla kutsutud helilooja Pärt Uusberg, kes rääkis enda heliloojaks saamisest ja vastas laste küsimustele. Kontserdi raames oli avatud ka portreenäitus muusikutest, kelle juubeleid sellel aastal Eestis tähistati. Pilte joonistasid Nõo põhikooli 7. klassi õpilased õpetaja Eva Orava juhendamisel. „Saal oli rahvast täis ja meid võeti väga hästi vastu. Ka olid lapsed ise väga elevil!“ oli õpetaja Imbi ürituse õnnestumise üle väga rõõmus. Tuletagem põgusalt meelde, et muusika-aasta algul etendas Nõo Põhikooli 5.–9. klassi „muusikastuudio“ kaks korda Vaiko Epliku muusikali „Suur maalritöö“, millest heliloojagi aukülalisena osa sai. Selle uudse projekti taga olid õpetajad Reet-Ingrid Haamer ja Imbi Pärtelpoeg. „See oli väga põnev väljakutse nii lauljatele kui juhendajatele ja tulemus sündis tänu tihedale koostööle! Tulevikus tahaksime veelgi katsetada!“ on Imbi Pärtelpojal vaim valmis. Unistus saada muusikaõpetajaks Imbi on läbi ja lõhki muusikainimene, kes juba varases nooruses teadis, et temast peab saama muusikaõpetaja. Jõgevamaalt Maarja-Magdalee-nast pärit Imbi on pärinud oma muusikalembuse vanematelt. „Meie kodu oli täis muusikat. Ema laulis, mängis kitarri. Veel tänaseni töötab ta Maarja rahvamajas ja laulab segakooris ning naisansamblis. Ka isa armastab muusikat ning võtab osa meesansambli ja segakoori tööst. Emapoolsed vanavanemad aga mängisid kannelt. Klaverit soovitas mul õppima hakata meie kooli ajalooõpetaja, kes juhendas meie külas ka naisansamblit. Ühel õhtul, kui vanematel oli tarvis kodust ära minna ja teda minule hoidjaks kutsuti, õpetas ta mind kahel käel mängima Gustav Ernesaksa „Rongisõitu“. Sealt saigi alguse armastus klaverimängu vastu. Olin siis lasteaiaealine. Ema muretses klaveriõpikuid ja mitmete toredate inimeste juhendamisel asusin klaverimängu õppima. Maalt oli linna muusikakooli kauge käia. Õppinud olen J. V. Veski nimelises Maarja keskkoolis. Esimese ansambli moodustasin kuuendas klassis oma klassi tüdrukutest. Keskkooli õpilasena juhendasin Maarja rahvamaja juures oma esimesi väikseid laululapsi. Samaaegselt juhendasin ka Maarja rahvamaja naisansamblit, kui nende juhendaja lahkus.“ Teadlikult ennast arendades ja oskusi kinnitades on Imbi muusikahariduses endale baasi rajanud.Ta on lõpetanud Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli ja Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal ja lisaerialana koolimuusika. „Minu esimene kooripraktika muusikakooli ajal oli segakoor Vega juures aastatel 1995–1998. Need kooriinimesed olid väga soojad ja südamlikud inimesed, nad hoidsid oma noori koorijuhte väga. Vast see oli ka omamoodi tõukeks, et ma julgesin Nõo maile tööle asuda.“ Imbi juhendab Nõo koolis nelja koori Imbile meeldib koorijuhi töö: töö vokaaliga, hääleseade, kontsertide korraldamine jne. Muusikaakadeemias sai Imbi hääleseade õpetust Uku Jolleri käe all. „Sellel ajal sain ma teadmise, kui huvitav võib olla lauluhääle kujundamine. Ma soovin oma oskusi lastele edasi anda, arendada neid selles,
milles ma ise end tugevana tunnen.“ Praegu töötab Imbi Pärtelpoeg Nõo põhikooli muusikaõpetajana 2.–3. ja 5.–9. klassides. Ta juhendab ka nelja koori — 1. klasside mudilaskoori, 2.–4. klassi mudilaskoori, poistekoori koos õpetaja Heli Leedjärvega, lastekoori ja vajadusel ka soliste. Kooriproovid toimuvad kaks korda nädalas. Imbil on kooritegevuste kohta kujunenud oma tähelepanekud. „Meie koorid ei ole suurearvulised, kuid nad on heakõlalised. Tänapäeval on lastel huvitegevuse vallas palju valikuvõimalusi ja kaks koorilaulutundi nädalas on paljudele lastele oma õppetöö ja teiste ringide kõrvalt ajaliselt keeruline leida. Sellisel juhul saame kokku laululaagrites, millest lauljad heal meelel osa võtavad. Kooridesse lauljate kutsumine, püsikoosseisu hoidmine ja väljundite leidmine on pidev töö. Kooride tegutsemise üks väljund on laulupeole pääsemine. Et omandada nõutud repertuaari ja seda ka tasemel ette kanda, on vaja järjepidevat tööd. Seda suurem rõõm on töötada pühendunud lastega, kes ka ise oma kõrgekvaliteedilise laulusoorituse üle uhkust tunnevad.“ Kõik Nõo põhikooli koolikoorid on oma tegevuse tulemusena Eesti Kooriühingu tegevtoetuse saajad. Nad on orienteeritud 2017. aasta noorte laulupeo repertuaari omandamiseleja kandideerivad ülevaatustel. 2014. aasta üldlaulupeost võtsid osa Nõo põhikooli I kategooria mudilaskoor ja lastekoor. Poistekoori entusiasm Poistekoori juhendamises tunnetab Imbi Pärtelpoeg oma sügavamat missiooni. Tal on suurepärane kogemus muusikaakadeemia päevilt, kus tal õnnestus töötada Lydia Rahula käe all Tallinna poistekoori ettevalmistuskooriga. „Tuntud koorijuht Hirvo Surva on öelnud, et meie poistekoorid ja meeskoorid on hetkel arvuliselt kahanev kooriliik. Selleks, et meeste laul ka edaspidi laulupidudel kõlaks, tuleb poistega tegeleda! Meie kooli poistekoor hakkab küll alles tiibu sirutama, aga asi on paljulubav, sest tegemist on väga ühtehoidva kollektiiviga. Meil on sellised tublid lauljadveteranid nagu Stegert Johansson, Robin Murumets, Kaur Huko Käämbre, Karl Erik Meltsas, Henri Soidla, kelle ümber on koondunud tänaseks paljud head poistekoori lauljad. 2014. aasta suvel osales poistekoor Tartus rahvusvahelisel poistekooride festivalil. Ka on esinetud Tartu linna ja maakonna laulupeol Luunjas jne.” Muusikamaailm rikastab inimest Imbi hindab väga seda maailma, muusikamaailma, kus ta elab ja toimetab. „Kui oled muusikamaailma sattunud, on selles väga huvitav elada. Mitte alati ei ole seal kõik kerge. Aga sa võid alati ennast seal turvalisena tunda. Katastroofe ei saa olematuks vaikida, aga nendest ülesaamiseks annab jõudu muusika, mis hirmu ja valu aitab leevendada.“ Ja siinkohal räägib Imbi ülikooli aulas toimunud kontserdi helgete mälestuste mõjust Pariisi terroriakti kuuldes. „Muusikaja ilu jõud on sedavõrd suuremad, et õnnetused ei suuda neid üleni varjutada.“ Imbi näeb ennast ka tulevikus koorijuhina. Tal on endalgi lõbus meenutada, kuidas ta lapsepõlves õe Janega dirigente mängides palju naerda sai ja nende ametit naljakaks pidas. Nüüd imetleb ta näiteks dirigent Risto Joosti, tema lähenemist koorimuusikale ja tööd kooriga, tema vaimustavat oskust muusikateost kujundada. Imbi eeskujudeks on veel Olari Elts, õppejõud Kuno Areng, Lauri Breede. Vaba aega Imbil eriti ei ole, sest kooriproove tuleb teha siin ja seal. Kodus ootavad teda poeg UkuMihkel (11), kes on 4. klassi õpilane, ja abikaasa Riivo, kes töötab Regios. Riivo on samuti koorilauluga seotud, ta laulab Camerata Universitatises baritoni. „Kodus ma tavaliselt muusikat ei kuula — kui, siis head vokaal- või džässmuusikat.“ Heal vokaalmuusikal on Imbi jaoks võlujõud. „Hea vokaal lummab mind! Viimati kuulduna oli sellise võluhäälega Nõo põhikooli 5. klassi poiss Karl Erik Meltsas, kes jõulukava õppides esitas proovis üksi laulu „Jõulusoovid“. Seda on võimalik kuulda ka 14. detsembril Nõo kirikus toimuval jõulukontserdil.“ Imbi teeb tööd, mis talle meeldib. Ta on erinevate kooride koorijuhina juba pikki aastaid panustanud meie koorikultuuri järjepidevusse. Ta ise peab iga koori eksisteerimist suureks väärtuseks ja usub, et tänu lauljate entusiasmile, järjekindlusele ja austusele oma eesti heliloojate kooriloomingu vastu on kooriliikumisel veel palju häid aegu ees.
Milvi Pensa
—————————————————
JUMALDAB LOODUST JA ARMASTAB LOOJAT
Ilme Roosmäe elab Maarja-Magdaleena kiriku lähedal ja ammutab selle väest energiat. Tema jaoks on tähtis kogu loodu ja selle looja. Seda tähtsust kuulutab ta igal pühapäeval juba aastaid päris häälekalt – kiriku kellalööjana.
Peaaegu kaheksakümnene Ilme Roosmäe annab silmad kõvasti ette endast tublisti noorematele, kinnitades, et ta ei vaja ühtegi tabletti. Veelgi enam – enda sõnul võib ta pingutamata läbida sada astet üles kellatorni, et jumalateenistuse algust kuulutada, aga seda pole praegu, pärast uue kella saamist, enam vaja.
Varem tuli matuste ajal üles torni ootama jääda, sest matusekella tuleb vaheaegadega lüüa, selgitab kohalikult vaimulikult Aivo Prükilt kellalöömise oskust õppinud naine. «Kui kell hoo sisse saab, käib ta oma taktis. Mida tugevamini tõmbad, seda kauem käib,» jagab ta oma tarkust. Ja pärast matuseid koristab Ilme kiriku ära, aluste tõstmiseks tuleb muidugi abi paluda.
Kiriku juures enam pingutust nõudvaid ülesandeid ei ole, aga kodus, endises saja-aastases meiereis, mille Ilme üle kümne aasta tagasi ära ostis, tuleb puud ja vesi teisele korrusele tassida. Ilmel hakkas kahju, et maja, kuhu ta 1959. aastal tööle tuli ja mis 2002. aastal uksed kinni pani, ära laguneb. Tema juba on sellise hingega, et ei saa kõrvaltvaatajaks jääda.
Oma filosoofia
Kui vaid aega ja huvi kuulata, on vanaproua valmis oma arusaama maailmast ja elust valgustama. «Olen vaimustuses, et kõik loodus ja Jumal on seesama,» ütleb ta. 1989 sai surma Ilme poeg, kel vanust oli vaid 22 aasta jagu. Naabrinaistele ei näinud Ilme mõtet kurtma minna, hingele oli aga toetust vaja. Nii ta kiriku juurde tuli ja jäi.
Neli aastat tagasi saadi kirikusse uus kell, selle saab helisema lüüa pühakoja eeskojast, kus seisab ka vana kell. Sellel on tükk küljest ära ja see plärises aastakümneid nagu vana pann, aga on Ilmele ikka kallis, nii et ta selle ette vaasi lilli viib. Ka siis, kui väljas juba külmakraadid.
Ilme ütleb, et seda tunnet, mis teda kirikus kella lüües valdab, on raske kirjeldada. Aga aimu sellest annab ehk teadmine, et ka siis, kui külmaga jumalateenistust pastoraadis peetakse, lööb tema ikka kella. Tühjale kirikule. «Kui kell heliseb ja muusika mängib, olgu pealegi elektripill, jookseb jutt seljast läbi,» ütleb ta.
Kodus on Ilmel oma väike altar, mille ees ta iga päev oma toimetustele õnnistust palub. «Et ma saan kiriku juures käia, on hingele hea. Teadjanaine Kaika Laine ütles ka, et kirikut tuleb austada. Ei ole sõnu, et keegi sodib kiriku ust, seda pattu maha ei saa. Kui ei usu kirikut, ära usu, aga ära mõnita,» on tema veendumus.
Ilme Roosmäe täidab ka kirikumehe ametit, sätib armulauariistad lauakirikuks valmis, endal käed värisevad. Ta seletab, et hoiab kotti pühade riistadega nagu väikest last ega pane käest enne ära, kui see pärast teenistust kappi luku taha saab. Ja puhastada ta karikat ega oblaaditaldrikut ei julge, kartes rüvetada nende pühadust.
Nüüd, jõulude ajal, aitab ta kirikus jumalateenistuseks süüdata küünlad – siinne suur lühter jagab valgust küünalde, mitte elektripirnidega.
Viga küljes
Kohalikele on Ilme «viga» hästi teada, seegi on sügav pühendumine – loodusse. Täpsemalt taimedesse, mida ta ise kasvatab ja ka enda ümbert korjab. Eriline vägi on kiriku ümber kasvavatel taimedel nagu võililledel, valgel ristikul ja kümnetel teistel, mida ta aiakäruga mitu korda nädalas korjamas käib.
Ilme näitab kiriku juurest maha võetud suure kase kändu ja jagab vaimustust, et sattus õigel ajal jaole. Selle ladvast tegi ta vihad, lisas hulka piparmünditaimi, mida ta ise kasvatab, ja need on tema sõnul – ja teda ma usun – suure väega. Ilme kasvatab 12 eri sorti piparmünti ja vaimustusega teatab ta, et saab kevadel kaks sorti juurde. Vihtade kuivatamiseks on tal oma ruum, kuivanud vihad pakib ta korralikult, et need ei luituks ega kaotaks lõhna.
Ühe «vea» leiab Ilma enda juures veel: ta käib raamatupoes, kus kulub hea hulga raha. Keerutab mõnd ihaldatavat raamatut käes ja lõpuks ostab ära. Tema raamaturiiulist leiab Hildegardi terviseõpetuse, Irje Karjuse «Väega taimed» ja Rene Bürklandi «Tervise alkeemia». Viimase, raske raamatu, mis vajab veel läbitöötamist, sai ta kingituseks.
Ilmel jätkub ka energiat käia näiteringis ja tegevust alustanud kaberingis, et oma mälu värskena hoida. Kaks korda aastas aitab ta maarahva seltsil oma koduõues laata korraldada. Kevadel plaanib ta piparmüntide kasvatamiseks maad juurde kaevata ja kui Jumal lubab, siis rajada koduõue väike puhkenurk kesk taimede kirjeldamatuid lõhnu.
Rita Puidet
29.08.2009
Elutöö krooniks noor koduaed
Kõige esmalt märkab Vahta Pildeniga juttu alustades tema silmi — helesinist ja noort pilku peaaegu kaheksakümmend viis aastaringi nii head kui halba kogenud inimese näos. Kui meie jutuajamine veidi edeneda on jõudnud, on mulle selge, et esmamulje ei peta — see inimene ongi noor, nii oma mõtteviisi kui tegude poolest. Ja halba, mida paraku igaühel elus ette tuleb, ta lihtsalt ei mäleta.
Ajendiks, miks ühel hilissuvisel õhtupoolikul talle end külla pakutud sai, oli tegelikult tema kevadel rajatud viljapuu- ja iluaed. Ei tule ju kuigi sageli ette, et selles eas hapravõitu kehaehitusega naisterahvas nii palju füüsilist jõudu vajava töö ette võtab. Pigem ollakse siis juba kimpus rohu ohjeldamisega vanade puude-põõsaste vahel.
Vahta Pildeni elu on aga läinud nii, et kuigi Maarja-Magdaleena on tema sünnikoht ja lapsepõlvemaa, tuli tal mõnekümne aasta eest siin “uusmaasaaja” ja uusasukana tegutsema hakata.
Sellest oma uuest vanast majast räägikski ta meelsamini kui iseendast, aga aegamisi jutulõnga kerides saab siiski pisut selgemaks nii üht kui teist.
Asula vanim maja
“Maja, kus ma praegu elan, on Maarja-Magdaleena kõige vanem elamu, ehitatud aastal 1894, ja see kuulus pagarite perekonnale. See tuba siin oligi küpsetustuba ja kui mina siia tulin, oli toa keskel veel tohutu pagariahi peaaegu alles,” jutustab Vahta, kes on need teadmised saanud kohaliku kooli endiselt ja kauaaegselt emakeeleõpetajalt Juhan Pihelolt, kes kohalikke küla- ja majalugusid uurinud on.
Pagariproua eesnimi olnud Sohvi, seepärast hakanud rahvasuu asulasse hiljem juurde ehitatud maju esialgu Sohvilinnaks kutsuma.
Praegu ei meenuta hubane elutuba ega kogu korraliku remondi saanud elamu küll enam millegagi ammuseid saia- ja leivaküpsetusaastaid, samuti mitte rahutut kolhoosiaega, kui siin vahel ka mitu peret ulualust sai, kuid eluaseme seisukorrast ilmselt just ülearu ei hoolinud. Aga sellest viimasest perioodist vana kooli kasvatusega eluaegne pedagoog rääkida ei taha, mainib vaid napilt ja jutu sees, et kui ta koristama hakkas, tuli palju klaastaarat konteinerisse vedada. Kolhoosi valdusse jäi maja aga sel moel, nagu paljud tema saatusekaaslased: et ei viidaks külmale maale, läksid omanikud üle mere. Riigikorra muutudes aga pärijad nii lootusetus seisus hoone vastu enam huvi ei tundnud.
Maja ostis Vahta Pilden kolhoosilt, maatüki riigilt.
Suur ja elujõuline pere
“Isa ja ema lugesid palju raamatuid, küllap nad sealt need nimeideed said,” ütleb Vahta, kui tema haruldase nime saamisloost kuulda tahan. “Meie pere lapsed on kõik omapäraste nimedega, mõnel on ka kaks eesnime. Mina olen tegelikult Vahta-Vendela, siis on Gendeala, Florentin-Viktor, Friet, Olem-Ermin, Ingrid, Tüüne, Vendo ja Suire,” loetleb ta ja kinnitab mu hämmeldunud pilgu vastuseks: “Just nimelt, meid on kokku üheksa, vanima ja noorima vahe on 20 aastat ja kõik on elavate kirjas ka. Mina olen kõige vanem. Isapoolne, Koolide suguvõsa on siinkandis põline olnud, isapoolne vanaisa oli Kassemalt pärit.
Ema oli ka Maarja-Magdaleena kihelkonnast.
Ema vanemate maja, mis valmis 1900. aastate alguses, on siinsamas, paar maja edasi, õde Gendeala elab praegu seal. Vahta rõhutab, et tänu sellele, et tal on palju õdesid-vendi, kellest viis siin lähikonnas elab, saigi ta vanemas põlves tagasi kodupaika tulla: sellestsamast kunagisest pagarimajast olid enam-vähem kõlblikud vaid vundament ja seinad, tõelise kodu aitasid tal siia rajada vennad-õed, vennalapsed, tütred ja väimehed.
“Meie pere elas Lilul ja koolis hakkasin 1933. aastal käima Kaiaveres, kus oli neli klassi. Maarja-Magdaleenas oli aga II astme algkool ja siin sain käia 5. ja 6. klassis. Varem käisin koolist tulles ikka vanaema juurest läbi, need kaks aastat elasingi siin,” räägib Vahta Pilden oma esimestest kooliaastatest.
Palju õpitud, veel rohkem õpetatud
Pärast 6. klassi lõpetamist Maarja-Magdaleenas viis haridustee terase tüdruku aga Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi reaalgümnaasiumi ossa.
“Ega ma selle peale tulnudki, et sisseastumiseksamid tulevad ja nendeks veel õppima peab,” meenutab Vahta muiates. “Aga läksin kohale, tegin eksamid ära ja võeti vastu.”
Veel kinnitab ta, et õppeasutuses kehtestatud koolivorminõue oli temale suur pluss — kulusid oli vähem, kuigi ka koolivorm tuli endal osta. “Mina poleks siis kindlasti linna kooli minna saanudki, kui poleks olnud ühtset koolivormi,” kinnitab suures peres kasvanu, kes tänu heale õppeedukusele õppemaksust vabastatud oli.
“Vanaema käis suviti taludes tööl, et aidata mulle riideid osta, ise töötasin ka koos temaga. Vormikleit oli tumesinine valge kraega, põll oli must. Pidulikul puhul kandsime valgeid kätiseid. Jõukamatest peredest pärit tüdrukutel oli peol käimiseks teine vormikleit, minul küll mitte. Ja ega ma polnud suur pidudel käija, siis läksin, kui oli kohustus esineda,” räägib Vahta, kes tegi kaasa mandoliiniorkestris, mis juba Maarja-Magdaleena koolis olemas oli.
Reaalgümnaasiumi järel oli elukutse-eelistus selge, seepärast jätkus koolitee pärast 9. klassi Tartu Õpetajate Seminaris. Aastanumber oli siis 1942 ja Pepleri tänava koolihoone oli selleks ajaks sõjas hävinud. Õppetöö toimus Laial tänaval, harjutuskooli ruumides, ja oli linnast üle käinud lahingute ja pommitamiset tõttu ka lünklik. Õpetajate seminar sai läbi 1945. aastal ja andis tollase määratluse järgi kesk-erihariduse ning õiguse õpetada koolis kõiki aineid kuni 6. klassini.
“Tööle määras meid Tartu Maakonna Täitevkomitee haridusosakond, kuid võimalusel arvestati ka koolilõpetanu sooviga. Kõrenduse kooli oli õpetajat vaja ja nii saigi minust kooli juhataja ja ainus õpetaja,” räägib Vahta Pilden oma esimesest töökohast. Tol ajal oli seadus, et kui lapsi on kuni 40, tuleb hakkama saada ühel õpetajal.
“Oi, mul olid väga head lapsed! Ja ega mul kogu õpetajana töötamise aja pole halbu lapsi olnud!” löövad Vahta silmad särama, kui huvi tunnen, kas noorel neiul raske polnud nii paljude rüblikutega üksi hakkama saada.
“Naljakaid lugusid juhtus vahel küll, aga koolivägivald ja koolikiusamine olid minu ajal täiesti võõrad. Koolis peab üksmeel olema ja tugev kollektiiv. Ka õpilastel peavad olema nii õigused kui kohustused. Kuidas sa inimeselast õpetad, kui tal kasvatust ei ole, see on minu arvates esmajärgulise tähtsusega. Ja ka õpetajad peavad üksmeelel olema. Koolis on nagu koduski: kui üks midagi keelab, aga teine lubab, siis pole võimalik last kasvatada,” läheb meie jutt teemale, mis tänapäeval paraku valusavõitu.
Vestluskaaslast jälgides saab aga mulle selgeks, et olgu teiste pedagoogidega kuidas iganes, Vahta Pildeni tunnis ei tulnud ilmselt kellelgi pähegi koerust teha. Tema jutt on tasakaalukas, lausele eelneb mõttepaus. Naeratus on harv ja napp, kuid see-eest siiras ja helge. Küllap tunneb iga ajastu koolilaps ära autoriteedi. Ja kui see olemas, võib kindel olla, et minutitki tunniaurust vilele, st tõrksate taltsutamisele ei kulu.
Kuhu tarvis, sinna tuli minna
Kõrenduse koolist tõi saatus noore pedagoogi peagi Maarja 7-klassilisse kooli, kus oli tema sõnul väga hea õpetajate kollektiiv ja tänu sellele ka õige tööõhkkond. Siin jäid tema hooleks matemaatika- ja füüsikatunnid. “Mul pole reaalainete vastu kunagi midagi olnud. Vajadusel olen õpetanud ka eesti ja saksa keelt, aga vastu tuli alati võtta need tunnid, mida pakuti,” räägib universaalsete oskustega pedagoog.
Kuigi Maarjas meeldis, ei saanud keelduda ka “dzoti ette viskumisest”, kui kõrgemalt poolt pakkumine ehk nõudmine tuli.
“Olin aasta Kudina algkooli juhataja. Seal muudeti vahepeal 7-klassiline kool algkooliks ja paljud õpetajad läksid ära. Aga aasta pärast pääsesin Maarjasse tagasi. Vahepel tuli mõned kuud ka Kaiavere koolis tunde anda,” räägib Vahta Pilden. Võib vaid arvata, et need äkilised minekud kohapealsete segadustega seotud olid, aga sellest, nagu üldse ebameeldivatest asjadest, ta pigem ei räägi.
Aastal 1955 muutus perekonnaseis ja tuli Eestimaa keskelt tuhamägede naabrusse kolida. Et abikaasa oli pärit Sondast ja tema töögi selle kandiga seotud, sai uueks koduks Kohtla-Nõmme, töökohaks sealne 7-klassiline kool. Töö ja pisikeste laste kõrvalt jätkus noorel naisel jaksu kõrgharidus omandada.
“Valisin geograafia, kuigi oleksin tahtnud ka matemaatikat. Aga arvasin, et seda on keerulisem kaugõppes omandada. Kaks aastat õppisin Tartus Õpetajate Instituudis, mis andis lõpetamata kõrghariduse (tol ajal oli selline termin kasutusel), ja seejärel Tallinna Pedagoogilises Instituudis.
Kui instituut läbi sai, oli tütar Küllike aastane, vanem, Merike, neljane. Lapsed olid sesside ajal siin Maarjas õe hoida,” räägib Vahta tööd täis aastatest, jättes üldse mainimata, et töötas Kohtla-Nõmmel aastatel 1955-1962 õppealajuhatajana ja oli aastatel 1962-1968 kooli direktor. Need faktid sain hiljem teada tema kunagiselt kolleegilt.
- aastal koliti perega Jõhvi ja ka sealses keskkoolis õpetas Vahta Pilden 5. –7. klassini kõigis neljas paralleelklassis geograafiat.
Noorest pensionärist sujuvalt vanaemaks
“Jõhvi koolist jäin kohe pensionile, kui 55 täis sain. Nii oli tol ajal kombeks ja ma ise olen seisukohal, et kui õpetaja enam koos lastega torni või mäe otsa ronida ega nende nalju kaasa teha ei jaksa, tuleb koolist ära tulla.
Ja kohe ootas mind ka vanaema amet. Vahepeal tuli matta abikaasa. Siis vahetasin korteri Lagedile, et oleks lähem Tallinnas tütre lapsi hoidmas käia. Ja kui teine tütar Tartus lapsehoidjat vajas, vahetasin korteri sinna,” räägib neljakordne vanaema ja praeguseks ka juba ühe tüdruku ja kolme poisi vanavanaema oma paljudest kolimistest nagu muuseas.
“Ja ikka käisin Tartust Maarja vahet, ema elas siin. Samas püsis teadmine, et tahaksin kunagi ikka päriselt maale ja kodukanti. Kui lootus tekkis siin see maja saada, hakkasime tasapisi remontima, aga vahepeal jäi ka remont seisma, sest omandiõigusega seotud paberite kordasaamine venis. Aga siin ma olen, kodus tagasi, ring sai täis. Päriselt kolisin sisse kümne aasta eest,” on Vahta rahul.
Veidi ikka aiast ka
Lõpuks räägime kevadel rajatud aiastki, mis küllatuleku algseks ajendiks oli.
“Mõte oli mul ammu. See piklik maatükk siin maja taga oli varem naabrite karjamaa. Pidasin ikka aru, mida teha paigaga, kus on vesine ja mis ka tuultele valla. Viie aasta eest lasin tiigi kaevata, nüüd on maa kuivem. Pinnas on siin enamasti kivirähk ja savi. Selsamal kevadel tõime lõpuks taimed ära. Ilupõõsad enamasti Juhani Puukoolist, muud istikud kohalikult kasvatajalt Alli Estornilt, kes neid mul ka istutada aitas. Aiaplaani palusin teha Ene Ilvesel, aga päris punktipealt ma seda järgida ei saanud. Põhimõte on mul siin, et hekk kaitseb külma eest viljapuid ja marjapõõsaid. Kõik taimed said korraga ära toodud ja kaks nädalat istutasin,” säravad aiarajaja silmad. Ja see, et ta siin nii tiigi kui kaevu kaevamise järel mulla labidahaaval ise laiali tassis, tuleb poolkogemata välja vaid jutu sees. “Oh, teised ka aitasid ja… mulle mulla ja kividega jändamine meeldib. Pinnas oleks küll veel tasandada tahtnud, aga ma ei mallanud enam istutamisega oodata, tahan ikka ise ka näha, milliseks aed kujuneb. Ma ikka loodan veel kümme aastat elada, esivanemad on enamasti pikaealised olnud. Ja ma olen ju veel noor, käin rahvamaja memmederühmas tantsimaski,” ütleb Vahta naeratades.
Teised Vahta Pildenist
Kohtla põhikooli inglise keele õpetaja Eha Saariste, kunagine kolleeg:
“Mina tulin tollasesse Kohtla-Nõmme 7-klassilisse kooli tööle 1960. aastal ja siis oli Vahta Pilden õppealajuhataja. Aastatel 1962-1968 oli ta aga meie kooli direktor.
Ta on mulle meelde jäänud väga sümpaatse ja sooja inimesena. Noorel õpetajal oli kerge sisse elada, sest kollektiivis oli väga hea tööõhkkond. Ta oskas seista selle eest, et koolis, kus tollal oli üle 600 õpilase, kõik omavahel hästi läbi saaksid, nii asula lapsed kui maalt siia õppima tulnud. Pealegi oli kool ka kakskeelne: üks paralleelklass oli venekeelne ja kõik õppisid koos ühes vahetuses. Polnud kiusamist ega vägivalda.
Vahta oli suur optimist, ei löönud kõhklema uute asjade elluviimise ees. Tema eestvõttel rajati meie uue koolimaja juurde aed, hiljem ka staadion. Kauni kooliümbruse eest sai meie kool tänu temale tol ajal mitu korda esikoha.
Ja kõigi nende juhivõimete juures — väga soe ja mõistev inimene!”
Ilme Roosmäe, naabrinaine:
“Vahta on selline, kes teiste juures halba ei näe, ta ei näe üldse elus halbu asju. Väga töökas ja ei kurda kunagi.
Mina olen temalt õppinud majandamist, rahaga ümber käimist. Pärast seda, kui tema nõuandeid kuulda olen võtnud, ei ole mul enam kunagi enne pensionipäeva näpud põhjas!”
KAIE NÕLVAK
6.02.2006
Sirje Teesaar: “Kits on tark ja puhas loom”
Nüüd on Sirje Teesaare Põra talu lülitatud ka kohalikku külaturismi marsruuti. Värskes külaturismi alases kogumikus teda küll veel kirjas pole, aga nagu selgub, on marsruudi välja töötanud kohalikul külaliikumise aktivistil Tiia Pärtelpojal õnnestunud Põra talu perenaine siiski ära meelitada selles osalema.
Nelja tee ristis
Kuigi ametlikult kuulub Sirje Teesaare majapidamine Otslava külla, viivad teed peaaegu koduväravast nelja külla: Kaiaverre, Vahile, Maarjasse ja Otslavasse, mille algust just Põra talust loetaksegi.
Teederistis asuva eluaseme ostis tänane perenaine Sirje omaaegselt kolhoosilt 1970. aastal. Kodukandist pole kohaliku keskkooli 1968. aastal lõpetanud Sirje peaaegu ära olnudki, sest sündinud on ta lähedal asuvas Kõrenduse külas. Viit päeva bioloogiatudengina Tartu Ülikoolis meenutab ta siiamaani kui üht pikemat kodunt eemal viibimist. Tagantjärele ei teagi, kas kahetseda ülikoolis õppimisest loobumist või mitte. Ema, kelle õhutusel ta sinna läks, oli muidugi pettunud, aga parata polnud midagi. “Suur armastus tuli peale,” ütleb Sirje. Kõiges oli “süüdi” Põltsamaalt pärit noormees August Teesaar, kes siinsesse kolhoosi agronoomiks oli tulnud. Oma kodu rajati samasse teederisti. Sirje õppis juuksuriks. Edaspidi, kui lapsed sündisid, oli ta tööl erinevates kohtades ? karjalaudas, katlamajas, postiljonina, koristajana koolimajas jne.
Tänaseks on algusaastatel õue istutatud elupuud õige pikaks sirgunud, lapsed kodunt läinud, aastaid sportlasena kodukandis ja kaugemalgi tuntud Augustit enam aga elavate kirjas pole. Juba mitmeid aastaid käib Sirje aina kodu ja Maarja rahvamaja vahet. Rahvamajas, kus ta koristajana ametis, lööb ta ühtlasi kaasa nii rahvatantsus, koorilaulus, näitemängus kui kõikvõimalikes teistes ettevõtmistes ehk on teisisõnu selle maja üks kindlaid tugesid ja raudvarasid.
Lehmapidamiselt kitsedele
Kodus ootavad Sirjet koerad, küülikud ja kitsed. Ehkki bioloogiks jäi õppimata, on taime- ja loomaarmastus Sirjet saatnud kogu elu. Kõikvõimalike koduloomade pidamine on justkui enesestmõistetav olnud, maakodus ei oskaks elu teisiti ette kujutadagi. Lehmigi on siin aastaid peetud, aga lõpuks polnud sellel enam mõtet, nagu enamikus teisteski majapidamistes.
Kuus aastat tagasi toodi Sirjele kaksikud kitsetalled. Alguses tundusid need pikkade jalgade ja pisikese kerega olendid päris naljakad ja ega olnud tal ka eriti kogemusi, kuidas nendega ümber käia ja mida neile süüa anda. Kui nad aga suve läbi kasvasid, muutusid omamoodi armsateks. Edaspidi sai kaugemalt kandist toodud “vahetuskaubana” sokuke. Ega ümbruskonnas eriti kitsepidajaid ju teada polnudki. Nii see kõik minema hakkaski.
Kui Sirje kord lauta tuli ja siin sündinud esimest tallekeset nägi, oli imetlus ehmatusega segi. Pisike oli ilmselt kauaks maha jäänud ja ema ei lasknud teda imema. Eks siis tuli perenaisel appi asuda ning lutt otsida. See tarkus, et kitseema piim kaussi lüpsta ja talleke sinna ninapidi juurde panna, tuli hoopis hiljem.
Edaspidi sündis mitmel korral kolmikuid tallesid. Kõik nad olid Sirje arvates hirmus vahvad ja toredad. Sai neid üles kasvatatud, müüdud ja vahetatud. Vahepeal poegis aastas kaks noort kitseema. Oli äpardusigi. Ühel kitsel tekkis pärast poegimist sepsis ja see suri.
“Sellel kevadel polegi tallesid oodata. Jätsin kitsed puhkama. Sokuke on praegu kasvamas,” ütleb Sirje. Kitsede ja sokupoisi juures laudas lippab ringi suur küülik. Seinal on veel päris hulganisti küülikupuure, kõik samuti “päriselanikke” täis. Ühes on parasjagu pesakond mõnepäevaseid poegi. Õues on küülikupuure veelgi enam, kust õige pontsakad pikk-kõrvad vastu vaatavad.
“Varem oli küülikuid kasulik pidada. Nahkadest sai päris korralikku raha. Õppisin isegi nülgimise ära. Vanaema müüs Tartu turul veel küülikulihagi,” räägib Sirje.
Kits solki ei söö
“Inimsõbralikumat looma kui kits on raske leida,” ütleb Sirje. “Ta tuleb sulle lausa suu juurde, ronib sülle ja kõnnib järel. Nad tuleksid minuga või alevissegi kaasa.”
Niipalju kui Sirje on saanud teiste kitsepidajate juures näha ja ise tähele pannud, on kitsi kõige parem hoida suvel lahtiselt, et nad saaksid vabalt nii taimi kui ka põõsalehti süüa. Viimaseid armastavad nad eriti. Et aga Põra talu maad asuvad selles suhtes väga ebasoodsas kohas, peab perenaine paraku oma hoolealuseid ketis pidama. Muidu pidavat kitsed sööma kõiki taimi, isegi mürgiseid. Talveks tuleb aga neile vihtu teha. Kitsesööt peab kore olema. Teri ja peeti annab Sirje kitseperele samuti. “Kits on eriti puhas loom, tema solki ei söö. See, mis sa talle annad, peab puhas olema. Mis maha kukub, temale enam ei kõlba. Sellepärast mul mõned jänesed laudas lahtiselt ringi lippavad, nemad söövad selle ära, mis kitsedele ei sobi.”
Põra talu perenaine võib kinnitada, et kits on üldse üks igapidi mõistlik ja tark loom ning temaga saab kõige paremini hakkama ikka pigem meelitamise kui jõuga ning et ühe kitse talled võivad oma iseloomult olla väga erinevad. “Üks kõnnib keti otsas maasse randi sisse, teine on jälle väga rahulik,” on Sirje tähele pannud. Ja kui ikka loomad näevad, et perenaisel on omad tegemised, ega nad siis kipugi teda segama ja müksima. “Sarvedega katsuvad rohkem jõudu noored emad omavahel,” teab ta.
Muidugi armastavad kitsed väga ronida ? puuriida, jänesekuudi otsa või kuhu tahes. Lüpsmiseks peab olema aga kindel koht. “Muidu ju loom ei saa aru, mida ma tahan. Võõrast ta naljalt lüpsma ei lase, kohe nuusutab üle.”
Seda aga, et kitsepiim igapidi kasulik ja väga tervislik on ning ka hästi maitseb, võivad kinnitada nii Sirje kui ka ta lapselapsed ning need tuttavad, kes temalt piima viinud on. Ja peale selle, et kitsed on ühed väga huvitavad ja armsad loomad, võimaldavad nad ka pererahva olulisel määral ära toita. Sest nagu Sirje tunnistab, on nii kitseliha kui ka piimast tehtud kohupiim väga head.
VAIKE KÄOSAAR
2.10.2010
Julius Mägiste: Kassema külast Kesk-Skandinaaviani
- juulil toimunud Maarja-Magdaleena XV Kodukandipäeval tähistati Kassema külaplatsil ka Julius Mägiste 110. sünniaastapäeva. Sel puhul pidas ettekande emeriitprofessor Ott Kurs, kelle sõnavõtu teksti siinkohallühendatult avaldame.
Keeleteadlase Julius Mägistega (1900-1978) pole ma kunagi isiklikult kokku puutunud. Mul pole olnud temaga ka kirjavahetust. Küll olen lugenud tema teoseid, viimati just Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste kultuurist, keelest ja kohanimedest. Maa- ja rahvateadlasena püüaksin Mägiste elust ja tegevusest tuua välja neid seiku, mis seotud geograafiaga.
Alustati Eesti maastike, kihelkondade ja linnade uurimist
Ajal, mil Julius Mägiste õppis ülikoolis professor Lauri Kettuse (1885-1963) juhendamisel läänemeresoome keeleteadust, pani teine Soomest Tartusse kutsutud professor Johannes Gabriel Granö (1882–1956) aluse Eesti maastike, kihelkondade ja linnade uurimisele. Näidiskihelkonnaks valiti 1919. a välja Maarja-Magdaleena naaber Palamuse, mille kohta ilmus ka esimene kirjeldus. Siis võeti kasutusele ka mõisted voor ja Vooremaa. Siinkõneleja kodukohas Kodavere ja Torma kihelkonnas, mis samuti ajalooliselt Põhja-Tartumaale kuulusid, voori küll pole, kuid sinna tuli Kettunen pärast Skandinaavia metsasoomlaste juures käimist sügissuvel 1909 Eesti idamurret uurima. Sääritsa külas sai tema põhiliseks keelejuhiks Anna Kurs (1878–1955), keda rahvas Kaelu Annaks kutsus. Sääritsa külas leidis Kettunen peavarju mu ema kasuema Emilie Sauli vanemate juures.
Kassemalt Tartusse kooli
Tavaliselt avaldab lapsepõlves kuuldu ja kogetu sügavat mõju kogu edaspidise elu harjumustele ja tõekspidamistele. Nii võis see olla ka Mägistel. Maapoiss Julius Mägiste omandas koolihariduse maakonnalinnas Tartus.
Julius Mägiste koduküla Kassema Maarja-Magdaleena kihelkonnas kuulus Kudina valla koosseisu. Nii et Kudina mail tekkisid tal esimesed kokkupuuted maastiku ja inimestega. Tõsisest töössesuhtumisest ja oskusest suhelda maainimestega oli suuresti kasu tema hilisemas uurimistegevuses, eriti keeleandmete kogumisel kohalike elanike hulgast. Mägiste tegi seda noorpõlves Eesti Ingeris ehk Teises maailmasõjas hävitatud Narva taguses kultuuripiirkonnas ja Setumaal ning küpses eas veel Kesk-Skandinaavia soomemetsades, kuhu soome väljarändajad olid rajanud esimesed asulad juba 16. sajandil.
- aasta alguses, mil Mägiste valmistus ülikooli lõpetama, elas põhiline osa eesti rahvast veel maal. Kudina valla elanike arv oli siis 3136. Valla koosseisu kuulus 14 Küla: Särje, Ristimuru, Pataste, Uhmardu, Jõevälja, Vaidavere, Nava, Nolgu, Kaiavere, Kõrenduse, Kassema, Kaitsemõisa, Kulmuvere ja Virtsa. Tollase olustiku kohta võib lugeda 1925. a ilmunud koguteose “Eesti” esimeses köites „Tartumaa”, kus kirjeldatakse Maarja-Magdaleena kihelkonda (lk 256–280), selle asendit, arvandmeid, loodust ning inimesi ja nende tegevust. Kihelkonna kirjeldamisest võttis osa ka Kudina õpetaja H. Vadi.
Magistriks noore mehena
Selleks ajaks oli Julius Mägiste jõudnud sooritada keelealased välitööd Eesti Ingeris ning avaldada neist aastal 1922 esialgse ülevaate ajakirjas Eesti Keel. 1923. aastal lisandusid veel eesti- ja soomekeelsed kirjutised muudes väljaannetes. Uurimusega “Rosona (Eesti Ingeri) murde pääjooned” sai Mägiste 15. veebruaril 1923 magistrikraadi. Professor Tiit-Rein Viitso kümne aasta eest antud hinnangul sai Mägisteesimeseks ja tähtsaimaks Eesti Ingeri läänemeresoome murrete uurijaks. Puudutamata Mägiste muid uurimusi ja 1928. a kaitstud doktoriväitekirja, siirdun järgnevas Mägiste tööde ja kirjavahetuse juurde, mis mulle enam huvi on pakkunud.
Esmalt peatuksin lühidalt Mägiste ja Leo Tiigi (1910–1996) kirjavahetusel.
Leo Tiik oli mu õpetaja ja kolleeg, kes Eesti asustuse, kohanimede ja kultuuriloo uurimisel otsis mitme keerulisema küsimuse lahendamisel abi ka Mägistelt, kellega ta Rootsis käies oli ka kohtunud. Nii on Tiik 10. septembril 1966 kirjutanud Mägistele muuseas järgmist.
“On selge, et nii Põhja-Eesti kui ka Saaremaa murdesõnades võiks otseste taani laenude arv olla üsna suur ja pealegi tuleks kontrollida ka neid, mis seni on loetud rootsi või alam-saksa laenudeks. Ma taipan sellest asjast küll üsna pisut, kuid loodan, et Sinu asjatundlikul juhtimisel võiks niisugune töö anda päris häid tulemusi, kui leiaksid sealt vastava isiku.”
- mail 1969 läkitatud kirjas tundis Tiik siirast rõõmu Mägiste järjekordse suursaavustuse üle.
“Mulle teeb tõsist rõõmu, et oled võtnud käsile etümoloogilise sõnaraamatu töö. Ma olen korduvalt ja juba pikalt otsinud meest, kes selle nii vajaliku ja huvitava asja käsile võtaks, kuid seni oli see asjata. Kahjuks käib see väga paljudele keeleteadlastele üle jõu ja mitte seetõttu, et ei tunneks piisavalt eesti keelt ja selle murdeid, vaid just võõrkeelte vähese tundmise tõttu.”
Mägiste 12-köiteline suurteos on hiljem trükis ilmunud. Eriti suurt abi sai Tiik Mägistelt keriduse probleemi lahendamisel (Tiigi sellekohane artikkel ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus 1972, lk 31–35). Oma kohanimede alastele uurimustele leidis Tiik olulist tuge Mägiste kolmeosalisest teosest “Värmlandsfinska ortnamn”.
Ise huvitusin juba lapsepõlves soomeugri rahvaist ja rahvarühmist. Pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist õnnestus mul käia kahel korral ka Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste asualadel ja ning avaldada neist paar artiklit. Kirjutamisel leidsin tuge ka Mägiste kahest üllitisest. Kahjuks jäi mul läbi uurimata tema põhjalik “Värmlandsfinska ortnamn” ning seepärast kirjutamata ka artikkel sealsete soomepäraste kohanimede saatusest. Aga vaadelgem lühidalt, mida tegi sel alal Mägiste.
Töötades dotsendina Rootsis Lundi ülikoolis, sooritas Mägiste aastail 1947–1951 suviti uurimisreise Värmlandi ja Norra soomekeelseile aladele ehk soomemetsadesse. Usutledes paljusid tollal veel kohalikku soome keelt osanud inimesi, avaldas Mägiste oma uurimused Soome ja Rootsi väljaandeis. Esimene teos “Metsäsuomalaismurteiden nykyisestä vaiheesta” trükiti Helsingis juba 1948. aastal. Selles 43-leheküljeses töös on avaldatud tekste ajavahemikus 1867–1901 sündinud metsasoomlaste keelepruugist ning käsitletud kohanimesid. 1955. a avaldas ta Karlstadis Värmlandi muuseumi väljaandena käsitluse Värmlandi soomepäraseist kohanimedest. Selle 79-leheküljese töö pealkiri on “De värmlandsfinska ortnamnens vittnesbörd”. Teost on hiljem kasutatud ka uuemate turismikaartide väljaaandmisel. Tänapäeval ongi 400-aastane soome talupojakultuur Rootsi Värmlandi ja Dalarna maakonna oluline turismiobjekt, mida suure rõõmuga tutvustatakse ka välismaalastele.
OTT KURS, TÜ inimgeograafia emeriitprofessor
……….
20.03.2006
Soomlased kirjutasid Robert Hamburgist raamatu
Tabivere valla Otslava küla kõige kaugemas servas, kus nüüd juba aastaid on olnud Ilse ja Robert Hamburgi kodu, on just kõike seda, mille järele mõlemad maalt pärinenutena juba pikka aega igatsenud olid – vaikust, rahu ja puutumata loodust. Mitte vähe tähtis pole seegi, et Roberti mesilinnud saavad mett koguda puhastelt ja ehtsatelt taimedelt.
Ehtsust ja hingepuhtust on Robert alati pidanud ülimaks inimestegi juures. “Kui suudad eneseväärikust hoida, siis pole sul midagi karta. Südametunnistuse piinaga on raske elada. Aga kui inimene sisemiselt alla käib, siis on ta läbi,” arutleb Robert oma rahulikul moel ning teab iseenda elukogemuste najal kinnitada, et ekstreemsetes olukordades ei loe ei haridus ega aukraad, vaid määravaks saab just see, kuivõrd sa suudad sisemiselt kindlaks ja puhtaks jääda.
Eesti mehe kohus
Robert, kes on läbi teinud nii sõja, metsavennaelu kui ka tagatipuks viisteist aastat Venemaa vangilaagrit, pole ennast kunagi osanud mingiks kangelaseks pidada. “Minu generatsiooni elu oligi ju keeruline. Iseasi, kuidas keegi sellest välja tuli ja kui palju tal õnne oli,” ütleb ta. “Aga ükskõik kus ja millises olukorras inimeseks jääda – see on kõige tähtsam,” leiab ta siiski.
Robert suudab oma muheda huumori ja intelligentsusega enda ümber luua justkui mingi erilise aura. Tema ja Ilse kodus valitsev harmoonia on võõralegi selgelt aimatav. Kui üks mingit lauset alustab, võib teine selle sujuvalt lõpetada, aastatega on abielupaar koguni nii ühte nägu läinud, et väljanägemiselt võiks neid vabalt ka õeks-vennaks pidada. Nende kahe omavaheline kooskõla laseb ennast vabalt ja mõnusalt tunda külalistelgi. Ja külalised on Hamburgide pool alati oodatud.
Nii on Otslaval Ilse ja Roberti pool käinud päris palju kordi ka soomlased Unto Heinonen ja Reijo Leino, kellega tekkisid sidemed omaaegsete soomepoiste ühenduste ja Lions-klubide kaudu. “Eks on saunas käidud, laua ümber istutud ja jutte on olnud ju igasuguseid,” räägib Robert. Ükskord tulid soomlastest külalised lagedale mõttega koostada Roberti elukäigust raamat, leides, et oleks lausa patt sellisest mehest ja tema kirevast eluteest mitte kõnelda. Asjaosalise enda muutis see mõte siiski murelikuks. “Mis raamatukangelane mina olen. Olen teinud lihtsalt seda, mis iga eesti mehe kohus,” leiab ta.
Kuigi põhjanaabreid ajendas kirjutamist ette võtma mõistagi Robert Hamburg kui kunagine soomepoiss, on raamatus kirjeldatud ka kõike muud, eriti aega pärast sõda, mil Robertist sai saatuse tahtel Ameerika luurele kaasaaitaja ning nõukogude julgeolekuorganite jälitusobjekt.
Soomlased näevad asju natuke teisiti
“Avaldage parem kaastunnet, see asi väsitas päris ära,” ütleb Robert, kui talle raamatu esitluse puhul õnne soovime. Selle, mida Eestis esitleti, oli tegelikult soome keelest tõlkinud Mari Bleive. Soomekeelset raamat ilmus sealpool lahte juba möödunud aasta maikuus. “Soomlased ei oska tegelikult neid asju päriselt ette kujutada, eriti tolleaegset tohutut nahaalsust ja inimeste ajudega mängimist, mis meil siin käis,” leiab Robert.
Roberti algne vastuseis raamatu kirjutamise plaanile pani soomlastest sõpru natuke muretsema. Pärast lohutas ta neid ja ennast mõttega, et ju seda asja on ikka vaja. “Kui läheb kaks inimpõlve mööda, ei teagi ehk enam nooremad, missugustes tingimustes meie rahvas varem elanud on,” arvab ta.
Õnneks sai ta ise käsikirjas mõned olulisemad faktivead ja võimalikud vääritimõistmised ära parandada. “Muidu oleks kunagiste laagrikaaslaste ees punastama pidanud. Ma ei ole harjunud ka midagi ilustama. Olen rääkinud asjadest nii, nagu nad olid.”
Kui raamatu esitlusel Robertilt küsiti, et kas ta tegi nendel keerulistel aegadel ka märkmeid, siis pidi ta tunnistama, et ei ole selleks vajadust tundnud. “See on sisemuses nii kinnistunud, et kergesti juba ennast kõigest lahti raputada ei saa,” pidi ta tunnistama.
Vihaga ei hakka ennast koormama
“Robert ja Ilse Hamburgiga tutvumine on olnud iselaadne ja rikastav kogemus. Külaskäigud nende juurde ja peetud vestlused on andnud alati hea tuju ja ellu asendamatut sisukust,” on raamatus tõdenud Unto Heinonen ja Reijo Leino.
Robert, kellel oleks loendamatult palju põhjusi olla elus pettunud ja kibestunud, pole seda kunagi olnud. “Miks ma peaksin oma elu vihaga rikkuma ja kättemaksumõtetega ennast koormama hakkama. Elu on hoopis rohkem väärt,” leiab ta.
Harjumaal Järvakandi valla Allika külas Rüütli põlistalus 1923. aastal pere viimase, üheteistkümnenda lapsena sündinud Roberti elu põhiväärtused on arvatavasti aluse saanud juba kodust. Sellele vundamendile võis vahest lihtsam olla rajada juba kõike edasist.
Vaevalt täisikka jõudnuna teenimine Saksa sõjaväes, nagu paljud teisedki omaealised. Haavatasaamine, paranemine Luuga linna haiglas, selle järel Soomepoisi aastad. Järgnesid metsavenna-aastad. Veresüüd noorel mehel polnud ja seepärast võis ta oma elu avalikult elama hakata. Koolitas isegi ennast Õisus meieriks ja sai Tallinna Piimakombinaadis juhtivale kohale tööle. Nii oleks kõik ehk jääda võinudki. Aga elu muutis hoopis teiseks üks saatuslik päev, kui Roberti otsis üles kunagine lapsepõlvekaaslane Hans Toomla ja tema kaaslane Kalju Kukk, kes olid saadetud Ameerika Ühendriikide luurajatena Eestisse ja palusid Robertilt abi. “Kui seda juhust poleks olnud, oleks elu teistsuguseks kujunenud. Ära ma öelda ka ei saanud, selle koormaga oleks ju raske edasi elada olnud, sest sõpradel oli minusse usku ja nad lootsid minu peale,” seletab Robert oma tollast otsust nüüd. Roberti ja tema sõprade jälitamiseks oli haaratud terve agentuur, hiljem on nende tabamisest nõukogude ajal kirjutatud mitmeid kogumikke ja kirjutisi ning kirjeldatud sellega seoses tollaste julgeolekutöötajate “vaprat” tegutsemist. Robert Hamburgi vangipõlv kestis 1969. aastani. Pärast seda sai ta keskealise mehena abielluda Ilsega, kes teda oli noorest saati oodanud.
“Mees, keda ei suudetud murda,”
Nii iseloomustas Robert Hamburgi temast kirjutatud raamatu eestikeelse variandi esitlusel Tartus Kirjanike Majas Mart Laar. “Ega ma pärast laagrist tulekut pole kartnud midagi. Mis mulle enam teha oleks saadud, olin ju oma karistuse kätte saanud,” räägib ta.
“Inimene saab ennast aidata palju enda mõtete varal,” märgib Robert oma viieteistkümnele vangla-aastale tagasi vaadates. “Mulle see isegi meeldis, et olin palju üksikkongis. Nii sai oma mõtteid korrastada ja ennast moraalselt üleval hoida. Mõtlesingi siis, et mis mul häda, ma ikkagi elan. Minu kõrval sai lahingus nii palju toredaid poisse surma. Ja muidugi võis tuge leida sellestki, et tol ajal oli vabaduseski omamoodi vangilaager, võib-olla ainult natuke lihtsam kui meie kinnises laagris. Kaotada polnud ju meil midagi muud kui ainult elu. Materiaalselt tuleb inimene toime minimaalsega. Kui ta aga sisemise au ja kindlameelsuse kaotab, siis on see iseendale väga suur karistus.”
VAIKE KÄOSAAR
