Laupäeva õhtul koguneti Maarja rahvamajja igasügiseseks mälumänguks.
Tänavune minikilb oli järjekorras juba 16. ning rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoja kinnitusel pole plaanis traditsiooni hüljata. Kaugel sellest: tuleval aastal soovivad ettevõtmisega liituda ka huvilised äsja tekkinud ühisvalla Tartu-poolsest osast.
Võistkondi oli seekord osalemas kuus, küsimusi, nagu tavaliselt, kolmkümmend, ning nende koostaja ning mängu läbiviijagi sama, kes ikka ja alati – Ülo Nõlvak.
Punkte oli võimalik teenida 61, esimeseks tulnud võistkond sai neid kirja 25 ning nii väike number vihjas küsimuste koostajale, et pähklid said pisut liiga kõvad valitud. Tavaliselt on parim võistkond 40 punkti ligi jõudnud ja see näitaja on normaalne.
Samas on vastajate edukus vähemalt selle võistluse puhul üsna ettearvamatu ja enamasti püsib mitu laudkonda viimase küsimuseni tihedalt üksteise kannul. Nii kulges mäng seegi kord.
Võitjavõistkond (Arne Rebane, Sirje Teesaar, Vello Soomets ja Ingrid Treier-Soomets) sai niisiis kirja 25 punkti, teise koha saavutanud (Rein, Priit, Kaarel ja Mart Pärnapuu) jäid neist maha vaid ühe punktiga ning kolmandaks tulnud Maila, Kristjan ja Viktor Trink said kirja 22 punkti.
KAIE NÕLVAK
25.05.2017
Maarja-Magdaleena kandi rahvas kohtub taas
Laupäeval, 27. mail kogunevad need, kes Maarja-Magdaleenat ja lähikonna külasid omaks peavad, kodukandipäevale, mis toimub juba 21. korda.
Ettevõtmise peakorraldaja, Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse esimehe ja Maarja rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoja sõnul on oodatud kõik selle kandi praegused ja endised elanikud ning loomulikult kõik needki, kes pärit kaugemalt, kuid soovivad samuti päeva mitmekesisest kultuuriprogrammist osa saada.
Kontserdid, näitemängud ja simman
Kodukandipäev avatakse laupäeval kell 11. Seejärel astub rahvamajas üles Jõgeva Haigla Päevakeskuse näitering ning kell 12 algab jumalateenistus Maarja-Magdaleena kirikus. Kell 12.30 annab samas kontserdi Maarja-Magdaleena segakoor ning sellele järgneb naisansambli etteaste rahvamajas.
Avatakse laste mänguväljak ning tund aega tegeleb seal lastega ja korraldab mänge päeva juht Margus Abel. Algusega kell 15 näeb rahvamajas Wiera Teatri etendust, see on Andrus Kivirähki “Inimväärne elu”. Järgneb traditsiooniline kodukandipäeva puu istutamine Otslava Päikeseparki.
Kell 18 algab Maarja-Magdaleena puhkealal kontsert, mille sisustavad Eesti Arhailise Meestelaulu ansambel LÜÜ-TÜRR, Maarja põhikooli tantsurühmad, Palamuse ja Maarja-Magdaleena seeniortantsijad. Õhtusel simmanil mängib tantsuks ansambel Vanad Sõbrad,” rääkis Tiia Pärtelpoeg.
Traditsioonile pandi alus 26 aasta eest
Kodukandipäeva traditsioon on Tiia sõnul veelgi vanem, kui võiks järjekorranumbri 21 järgi arvata, aga vahepeal oli kuue aasta pikkune paus.
“Esimese kodukandipäeva organiseeris koos Kassema küla kokkutulekuga 1991. aastal nüüdseks juba manalamees Ülo Sepp. Aastaid läks mööda, järgmisi kokkusaamisi ei korraldatud, aga 2. kodukandipäev peeti 1997. aasta 31. mail ja sellest ajast saati olen mina nende sündmustega seotud olnud,” lisas Tiia.
Nagu ikka ja alati, ootavad kultuurisündmuse korraldajad ilusat ilma ja arvukalt külalisi.
KAIE NÕLVAK
18.05.2017
Maarja-Magdaleenas taas kevadlaat tulekul!
Tuleval pühapäeval peetakse Maarja-Magdaleenas juba üheksandat korda kevadlaata, mida korraldab kohalik maarahvaselts. Laada toimumiskoht on tänu meiereikorstnale ja seal troonivale kurepesale kaugele näha: ostupidu saab traditsiooniliselt teoks endise meierei ehk praeguse Kurepesa talu õuel.
Sealt leiab istikuid ja taimi, lilleampleid ja küpsetisi, riidekraami, raamatuid ja veel palju muud. Mängib muusika ja korraldatakse õnneloos, jalga saab puhata ja keha kinnitada kohvilaua taga. Huvilistel on võimalik vitspunutiste õpitoas oma näpuosavus proovile panna, laste rõõmuks tulevad kohale poni ja hobune ning laada korraldajate sõnul võib paitada nii karvaseid kui sulelisi.
“Vitspunutiste õpituba juhendab Tiia Annuk Luualt. Hea oleks, kui osalejad võtaksid ka oma materjali kaasa. Sobivad värskelt lõigatud pajuoksad, kontpuuvitsad jne, kuid ka kohapeal on üht-teist olemas,” rääkis laada peakorraldaja, Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg. Esimene rohelus on tänavu küll hilja peale jäänud, aga iga päevaga on loodus järjest haljam. Noored lehed ja võrsed pakuvad nii silmailu kui vitamiinilaksu, mida meil kõigil pärast viinakuust jürikuuni kestnud kõleaega hädasti tarvis. Seepärast on laadalisedki oodatud osalema vitamiinipommi võistlusel. Konkursitelki on Tiia Pärtelpoja sõnul oodatud kõik söödav ja joodav, mis valmistatud kevadistest taimedest, olgu need salatid, koogid, joogid, hoidised või midagi veel nutikamat.
Maitsvamate roheliste suupistete ja jookide autoreid ootavad auhinnad, aga kahtlemata võidavad sellel konkursil kõik, ka need, kes ise midagi ei valmista, vaid siit hea idee kaasa viivad ja seda koduköögis rakendavad.
“Laata ootab meie küla rahvas pikisilmi; kõik, kel vähegi mahti, astuvad ikka läbi. Kõige enam oodatakse lilletaimemüüjaid, sest pikk külm pole lasknud kalmistul haudugi veel korda teha. Nüüd oleks hea siitsamast lilled osta ja samal päeval maha istutada,” rääkis laadaidee autor, Kurepesa talu perenaine Ilme Roosmäe. Tema plaanis aastate eest laata küll vaid rohevahetuse päevana, aga tänapäeval ei saa siiski rahata hakkama, sest kõigil taimesoovijatel pole ju midagi samalaadset omalt poolt vastu anda. Nii peetaksegi Maarja-Magdaleenas pühapäeval algusega kell 10 juba üheksandat kevadlaata, mis on järjest populaarsust kogunud ja mitmel aastal üsna rahvarohke olnud.
KAIE NÕLVAK
………………………………………………………………………………………………..
Satiiriline ja irooniline õudukasugemetega ulmelugu
Hiljuti tuli Maarja rahvamajas tegutsev Wiera teater publiku ette uhiuue lavalooga. Juhan Kivirähki samanimelise jutustuse järgi valminud näidend „Inimväärne elu“ kandis küll süütut liiginime komöödia, kuid tegelikult kohtusid laval ka satiir ja iroonia ning õudsevõitu ulme.
Ühes Eestimaa asulas kohupiimatsehhis töötavad parimas eas prouad Sirje ja Maret (Sirje Siimenson ja Aili Jalakas) sisustavad vaba aja põhiliselt oma kodumaad ja siinset elu kirudes.
Palgad on Eestis ju väikesed, poes pole midagi head saada, kaaskodanikud muudkui „ussitavad“ ja nii edasi ja nii edasi.
Kuidas küll tahaks tõeliselt inimväärset elu!
Prouad läheksid meelsasti mõnda välisriiki, kus ju teatavasti piimajõed ja pudrumäed ootavad ja on ka avarad väljavaated mõne rikkuri prouaks saada… kui ainult keegi teine nende eest asju ajaks ning võimalikult kaugele ja võimalikult „soojale“ kohale sokutaks. Eestimeelse Vello (Leo Tollimägi) üleskutsed rahvatantsurühmaga liituda ja kohalikel pidudel kaasa lüüa mõjuvad prouadele nagu punane rätik härjale. Ka kahtlasest tüübist (Jaanus Järs), kes kord hingepäästmist pakub, kord poliitilist kihutustööd üritab, vaadatakse kaugelt mööda.
Imeline elu otse kandikul kätte!
Prouade tähetund saabub üleöö. Neile ilmutavad end tulnukad ehk kaheksajalad Andromeeda udukogust (Heli Täpsi, Ilme Roosmäe, Anne Otsus) ja pakuvad tööd, tegelikult passiivset vedelemist, lausa muinasjutulise palga eest. Mis need inimkatsed siis ära ei ole, kui valu ei tunne, peab vaid lamama, lastes võõrastel teadlastel oma organid ükshaaval välja lõigata, põhjalikult läbi uurida ja siis jälle paika panna. Aja aga päev läbi sõbrannaga magusasti juttu ja võta igal õhtul rahapakk vastu. Sõitku see kohupiimatsehh oma naeruväärse palgaga seenele!
Kolinal maa peale tagasi
Aga kui midagi on hästi, siis tekib ju inimesel soov, et läheks veel paremini. Miks ei viida katsealuseid sinna kaugele Andromeedale, miks ei hakata neile sealset pensioni arvestama, miks ei tehta abieluettepanekut? Tõsi, väljanägemine on kavalerikandidaatidel ju hullem kui eemaletõukav, aga kui ikka raha jalaga segada on, abikaasa välisreisidele viib ja, mis põhiline, peale viletsate Eestimaa poodide ka mujale šoppama pääseb, tühja sellest mehe ilust. Paraku suhtuvad rahakad tööandjad prouade nõudmistesse varjamatu põlgusega ja ütlevad otse välja, et nood on nende silmis vaid lihatükid, asjad, keda teaduse huvides uuritakse, ega ole kindlasti võõra maa pensioni, veel vähem kodakondsust väärt.
Suu vastastikku puhtaks karjutud, minnakse lahku. Ka Sirje ja Mareti viimane lootus haljale oksale jõuda saab jahmatava lõpu, kui Rootsi töövahendaja (Jaanus Järs) lihtlabaseks liputajaks osutub!
Butafooria sünnitas elevust
Wiera teatri näitlejaid võib publik tõepoolest pimesi usaldada.
Olgu süžee või žanr milline tahes, iial ei näe laval puist liikumist ega kuule ebaloomuliku häälega üles öeldud teksti. Jutustuse dramatiseeris autori lahkel loal Tiia Pärtelpoeg, lavastajana hoidis seekord rooli ning vajutas vajadusel gaasi või ka pidurit temperamentne Jaanus Järs, kellelt oli ka muusikaline kujundus ja helitaust, millel on etenduses märkimisväärne roll.
Jaanus Järs on wierakatega varemgi näidendeid lavastanud ning selle töö kõrvalt oma rekvisiitori- ja butafoorioskustega ilma teinud. Publikul ei tulnud ka selles osas pettuda: laval plinkisid udupeene labori tuled, välkus giljotiin, hõljusid ringi käed ja jalad, süda ja soolikad.
„Igaks prooviks sain mõne organi valmis, see tekitas elevust ja andis näitlejatele loodetavasti ka inspiratsiooni,“ rääkis Jaanus. Veri jäi tema sõnul tootmata seetõttu, et kollektiivi arvates oli see juba pisut liig, naturalismi oli niigi piisavalt. Taolise satiiri ja musta huumori toel oli vaatajal üpris kerge lustida ja mõttes tasahilju peeglissegi vaadata. Kas me tõesti vahel oma eluolu kirumisega liiale ei lähe? On’s kõik tõepoolest nii hall ja kole? Ja kui tekib võimalus, kas valime suure raha, salates maha oma isiku, päritolu ja riigi, või mõtleme siiski enne järele ja jääme oma kodusele, kuigi teinekord tagasihoidlikule leivakannikale truuks?
KAIE NÕLVAK
———————————————————-
Meespoeedid Wiera teatri laval
Laupäeval, 1. aprillil kohtuvad Maarja rahvamajas Wiera teatri luuleetenduses Kristjan Jaak Peterson, Juhan Liiv, Heiti Talvik, Artur Alliksaar, Andres Allan ja Juhan Viiding, keda kehastavad Piret Kuub, Raivo Adlas, Jaanus Järs, Jaanus Rooba ja Kaarel Kristofer Kerge.
Tegemist on jätkuprojektiga, aasta eest sai publik tänu sama teatri näitlejatele lähedasemaks mitme tuntud poetessiga nii minevikust kui tänasest päevast.
Kunstnik-lavastaja on, nagu möödunud kevadelgi, Ene Luik-Mudist. Muusikaline kujundus on Jaanus Roobalt, kostüümid Eve Hundilt, projektijuht on Tiia Pärtelpoeg. “Kavalehelt võib lugeda Friedebert Tuglase mõtteavaldust: “Kurbus, valu ja ahastus on kaunis, kui ta on meist kaugel. Kui ta on kaotanud kõik selle, mis temas oli isiklikku, erainimlikku. Kui ta on muutunud kurbmänguks, maastikuks või sümfooniaks. Kui ta on muutunud selleks, mida nimetame kunstitööks.” Olgu need laused napiks sisuvihjeks publikule.
Projekti toetas rahandusministeerium Kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest.
“Poeedid ja luuletajad” algab 1. aprillil kell 19 Maarja rahvamajas.
KAIE NÕLVAK
Hea luule sünnib kannatustes
Maarja rahvamaja laval said möödunud laupäeval kokku kuus eesti luuletajat: Kristjan Jaak Peterson, Juhan Liiv, Heiti Talvik, Artur Alliksaar, Juhan Viiding ja Andres Allan. Oli küll 1. aprill, aga tegemist polnud aprillinaljaga, vaid hoopis Wiera teatri lavastuse “Poeedid & luuletajad” esietendusega.
Aasta tagasi tõi Ene Luik-Mudist, keda varem teati põhiliselt kunstnikuna, Maarjas tegutseva Wiera teatri trupiga välja luulelavastuse “Kahe sajandi kirjad”, milles laval toimetasid eesti naissoost luuleklassikud Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Under ja Betti Alver ning tänapäeva naisluuletajad Doris Kareva, Liisi Ojamaa, Kristiina Ehin ja Viivi Luik. Juba siis ütles Ene Luik-Mudist välja, et tahab teha ka eesti meesluuletajatele keskendatud lavastuse. Samas ennustas ta ette, et osaliste leidmine sellesse ei saa kerge olema.
Tõepoolest – kerge see polnud, sest luulelembeseid mehi pole, eriti maal, just ülearu palju. Ent lavastus sai siiski ära tehtud. Juhan Liivi rolli võttis enda peale vanemuislane Raivo Adlas, kes Jõgevamaa harrastusteatrites hulga lavastusi teinud. Ta kurtis küll, et on Liivi mängimiseks natuke vana (Liiv suri ju suhteliselt noorelt), ent samas saab ta liiviliku poeetilise hulluse lavastusse sisse toomisega suurepäraselt hakkama. Luualast Jaanus Järsi näeb selles lavastuses Artur Alliksaare rollis, Heiti Talvik on aga Maarja lähedal elava Jaanus Rooba kehastada. Teda võib selle lavastuse suurimaks üllatajaks nimetada: praktiliselt olematu lavakogemusega mees luges Talviku luulet suurepäraselt ja kaks Talviku teksti kõlasid tema suust ka lauluna. Üks neist oli koguni tema enda viisistatud.
Tundmatu geenius
Lisaks täiskasvanud meestele tuli lavastajal siiski appi võtta ka üks koolipoiss – Maarja põhikooli õpilane Kaarel Kristofer Kerge – ja üks naine: Piret Kuub Tartust. Kaarel Kristofer kehastas Juhan Viidingut (ja umbes selline poisinaaskel võis Viiding lapsena ollagi), Piret esitas aga koguni kahe luuletaja, Kristjan Jaak Petersoni ja Andres Allani tekste.
“Valisin lavastuse tegelasteks just need luuletajad, kes mulle isiklikult kõige rohkem meeldivad,” ütles Ene Luik-Mudist. “Heiti Talvik on minu silmis näiteks sügavalt religioosne luuletaja, Juhan Liiv suutis aga suurepäraselt jäädvustada Eesti maastikke ja avada eestlase hinge.”
Kui teised autorid on üldtuntud, siis Andres Allani nime kuulsid paljud saalis olnud esmakordselt. Andres Allan, kodanikunimega Andres Allan Ellmann, elas vaid 23 aastaseks, ent kui ta 1988. aasta juulis rõdult alla kukkudes surma sai (keegi ei tea, kas see oli õnnetus või enesetapp), jäid temast järele väga sisukad ja omanäolised luuletekstid. Ene Luik-Mudist avastas selle autori luulekogu kord ühest raamatupoest ja on sestsaati tema ande tuline austaja.
Lavastuses “Poeedid & luuletajad” pole Ene Luik-Mudist näitlejatele just kergeid ülesandeid andnud. Peale luuletekstide esitamise peavad nad vaatajani tooma fakte luuletajate elust, aga nii, et asi loenguks ei läheks, vaid ikka teatri piirides püsiks. Lavastuse proloog räägib aga veel sellest, kuidas eestlased üldse kultuurrahvaks ja kirjandusrahvaks said. Et see loo alguse natuke segaseks teeb, seda tunnistasid nii mõnedki vaatajad. Samas: ega me iga päev mõtle, kust me sajandeid tagasi alustasime ja kuhu nüüdseks välja jõudnud oleme. Aga võib-olla peaksime.
Kõnetavad üksteist
“Kuue eri ajal elanud autori tekstid kõnetavad üksteist päris hästi ja tänu sellele oli neist võimalik kokku panna seotud tervik,” ütles Ene Luik-Mudist.
Jaanus Järs tunnistas, et näitlejate jaoks oli lavastuse loomise protsess väga hariv. Nii tema kui ka Jaanus Rooba tõdesid, et said lavastuses lugeda oma lemmikautorite luulet.
“Heiti Talviku ja Betti Alveri luule on mulle väga südamelähedane,” ütles Jaanus Rooba. “Ma ei oskagi Talvikut ja Alverit õigupoolest lahus vaadata, sest nad on minu jaoks lahutamatud. Talvik toetas isegi teispoolsusest Alveri tugevat eetilist selgroogu.”
Kõigi kuue lavastuses käsitletava luuletaja saatus oli traagiline.
“Nad on kõik omamoodi märtrid. Aga hingekeeli puudutav luule sünnibki läbi kannatuste,” arvas Jaanus Rooba.
Lavastuse põhitoon siiski ülearu traagiline pole. Ja lavastuse noorim osaline Kaarel Kristofer Kerge tundis end pärast esietendust päris hästi.
“Vahepeal tulid mõned eksimused sisse, aga muidu läks kõik korda,” tõdes ta. Tema sõnul oli täiskasvanud näitlejatega täitsa tore proove teha ja etendust anda, sest nad kõik olid noore “kolleegi” suhtes väga hoolivad.
“Poeetide & luuletajate” esietendust käisid vaatamas ka Andres Allani vanemad Leili ja Arno Ellmann ning tütar Joanna Ellmann, kellest isa eeskujul luuletaja saanud.
“Isa ma loomulikult ei mäleta, sest tema lahkudes olin ma vaid üksteist päeva vana,” ütles Joanna Ellmann. “Isa luulega võrreldes on minu tekstid võib-olla müstilisemad ja kujundlikumad. Mingi sarnane sünge õhustik on aga mõlema tekstides.”
Nähtud lavastus läks hinge nii Joannale kui ka tema vanavanematele.
Tuleval aastal on Ene Luik-Mudistil plaanis teha Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale pühendatud lavastus, kus nais- ja meesluuletajad kokku saavad.
“Eestis on väga palju head luulet. Teengi luulelavastusi selleks, et inimesed rohkem luulet loeksid ja kuulaksid,” ütles Ene Luik-Mudist.
Projekti toetas Rahandusministeerium Kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest, Tabivere Vallavalitsus ja Maarja-Magdaleena Maarahva Selts
RIINA MÄGI
21.02.2017
Ratsutalus vestetakse kodupaiga lugusid
Laupäeval, 25. veebruaril korraldab Maarja-Magdaleena Maarahva Selts koostöös Tamme Ratsutaluga jutuvestmise päeva “Kodupaiga lugu”. Teretulnud on kõik huvilised kogu perega.
“Laupäeval kell 13.30 koguneme Maarja rahvamaja juurde, kust sõidame koos Uhmardu külla Tamme Ratsutallu. Sealne lahke pererahvas teeb meile hobusesõitu ja nende majapidamises saab ka teistele koduloomadele pai teha.
Lõkke ümber tunneme end mõnusalt, võtame kehakinnitust ja vestame kaugetest aegadest, kodupaigas aastaid ja aastasadu tagasi toimunust. Juttu veavad need, kes teavad ka ammujutustatud lugusid, mis põlvest põlve suust suhu liikunud ja talletatud on. Kui lastel külm peaks hakkama, saavad nad vahepeal metsamajja sooja minna,” rääkis maarahvaseltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg.
“Kodupaiga lugu” on jätkuks pärimusõhtutele, millega alustasime eelmisel aastal. Meie soov on jäädvustada kodupaiga lugusid, teha mõtterännak selle kandi minevikku. On suur õnn, kui kuuleme kohalike mälestusi. Paari aasta eest andsime seltsiga välja mälestustekogumiku “Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade” ja see raamat ootab järge.
Aga samas tahame ka lihtsalt oma rahvaga koos ilusat päeva nautida, loodetavasti soosib meid ilmgi,ˮ lisas maarahvaseltsi eestvedaja, kes soovitab võtta laupäeval Uhmardusse tulles kaasa hea tuju, söögipoolist ning ettevõtmise toetuseks ka pisut raha.
