2012

Maarja-Magdaleena segakoor läheb taas laevale laulma

Tallinna ja Rootsi vahet sõitvatel Tallinki  kruiisilaevadel loovad juba mitmendat aastat advendiajal jõulumeeleolu koorilauljad kogu Eestist.

Kui möödunud aastal pakuti Maarja-Magdaleena  segakoorile esinemisvõimalust kruiisilaeval Baltic Queen ja nad astusid üles äripäevadel ehk esmaspäeva ja teisipäeva õhtul pärast esimest adventi, siis tänavu sai koor n-ö ametikõrgendust ja nad laulavad eeloleval nädalavahetusel Victorial. Need õhtud tõotavad kujuneda eriti pidulikeks, sest teatavasti süüdatakse pühapäeval esimene advendiküünal.  “Plaanis on esineda eraldi nii kooriga kui meesansambliga ja ehk ka telesaateks komplekteeritud pereansambliga, kui  meil kõigil ikka reisile minna õnnestub,” rääkis koori dirigent Liia Koorts. Sel nädalal on proove tehtud eriti tihedalt ja need on ka pikad. Mehed tulevad  Liia sõnul proovi varem, nendega harjutatakse umbes poolteist tundi, siis jätkab koor ja alati võetakse läbi kogu kava.  “Peamiselt laulame jõululaule, aga repertuaaris on ka teisi, mis meeleolult sellesse aega  sobivad. Mõned laulud on uued, kuid pole unustatud ka möödunudtalviseid. Ja nagu möödunud aastalgi, muudame oma kava mitmekesisemaks solistide ja ka pillidega. Enamasti saadab laule klaveril Vladimir Karjalainen, kuid kasutame ka fonosid. Laupäeva hommikul asume Tallinna poole teele. Laevale pääseme õhtupoolikul  kella neljast ja poole tunni pärast algab juba proov. Laule on meil kokku ligi 20, esineme kahel õhtul ja kava on erinev,” rääkis dirigent.

KAIE NÕLVAK
Vooremaa

29. november 2012
——————————————————————-
Tervisepäev

Maarahvaseltsi tervisepäev Elistveres Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsil on traditsiooniks korraldada igal aastal tervisepäevi, mille temaatika on seotud looduse ning sealt saadava abiga.  Teemapäevi on varem läbi viidud nii Maarja-Magdaleenas kui Otslava külas, tänavusuvine toimub laupäeval, 18. augustil algusega kell 11 Elistveres.

“Üks meie seltsi kogukonnateenus kannab nime “Elujõud loodusest”, seega oleme oma tervisepäevadki sidunud looduse ja sellega seotud teadmistega. Muu hulgas kohtume loodusega “sina” peal olevate loomeinimestega ja laiendame  oma silmaringi veel mitmel moel.  Sel aastal kohtume folklorist Mall Hiiemäega.

Elistveres teeme giidi saatel ringkäigu loomapargis ja Mall Hiiemäe räägib meile inimese ja looduse suhetest ning rahvakalendri tähtpäevadest. Raamatukogus on terviseteemaliste trükiste näitus ja soovijail on võimalik lasta oma veresuhkrut määrata  ja vererõhku mõõta,” rääkis Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg, kelle sõnul on tervisepäeva eestvedamise põhiraskus seekord seltsi juhatuse liikmete Heli Täpsi, Külli Kangru ja Allar Aardevälja õlul.

Tiia kinnitusel on ettevõtmine kõigile avatud: sümboolse osalustasu ehk ühe euro eest on kõik huvilised teretulnud.  Maarja-Magdaleenast saab Elistverre bussiga, mis väljub kell 10.30.

KAIE NÕLVAK
ajaleht “Vooremaa”

august 2012
………………………………………………………….
Pikk ja sisukas päev Järvamaa mõisates

Juba mitmel suvel on Maarja-Magdaleena Maarahva Selts ja Härjanurme Maarahva Selts augustikuu viimasel laupäeval ühise huvi- ja õppereisi korraldanud. Varem on külastatud Võru-, Valga- ja Põlvamaad, tänavu keskenduti mõnedele uue hingamise saanud mõisahoonetele Järvamaal.”Esimese peatuse tegime Eistvere mõisas. See suur töö, mis on ära tehtud mõisa aita üles ehitades, avaldas tõesti muljet.  Siin tegutseb juba paar aastat käsitöökoda, kus on olemas kangasteljed, villatöötlemise tarvikud, keraamikaahi ja kudumismasin. Aidahoone teisele korrusele on välja ehitatud majutuskoht. MTÜ Eistvere Mõis juhatuse liige Merike Touart tutvustas meile mõisaparki ja rääkis ka ühingu tegevusest ja plaanidest,” jagas oma muljeid Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg.

Natsimeelne mõisahärra ja progressiivsete vaadetega proua 

Unustusest naasvatel ja varemeist tõusvatel mõisahoonetel on aga, teadagi, oma pikk lugu, mõni neist eriliselt põnev. Eistvere mõisat, algse nimega Eigstfer, mainitakse juba 1558. aastal ja  aastatel 1776- 1939 kuulus see Mühlenite suguvõsale. Viimane mõisnik, baltisaksa aadlik Victor Moritz Karl von zur Mühlen (1897-1950), oli Võisiku Mühleni poeg.1930. aastatel sai ta aga tuntuks natsionaalsotsialistina ja olevat koguni isiklikult Adolf Hitleriga kohtunud. Ta olevat propageerinud ka natsliku Eesti loomist ja sakslaste abiellumist ainult sakslastega. Victori abikaasa Hermynia zur Mühlen, sünnilt  krahvitar de Crenneville-Poutet, oli aga koguni sotsialismi pooldav daam, kes oli juba lapsena soovinud oma sünnijärgsest seisusest lahti saada. Eistveres masendas noort prouat eestlaste kohati lausa uskumatult vilets elujärg ja mõisnike suhtumine neisse. Oma vaateid ta ei varjanud. Mõisatöölised hakkasid proua Hermyniat “valgeks mustlannaks” kutsuma ja harjusid temalt abi saama, kui härrat kodus polnud.  Maailmavaadete erisuse tõttu purunes ka Victori ja Hermynia abielu, proua elas alates 1914. aastast Šveitsis, hiljem  Saksamaal, ja temast sai kirjanik. Hermynia Zur Mühlen alustas kirjanduslikku tegevust tõlkijana, kuid on kirjutanud ka romaane. Mälestusteraamat “Lõpp ja algus” on tõlgitud ka eesti keelde, see on ilmunud “Loomingu Raamatukogus”  (LR 1981, nr 48-51) ja seal  on muu hulgas kirjeldatud ka Eistvere mõisat. Raamatus räägib autor avameelselt oma reaktsiooniliste veendumustega abikaasast ning kirjeldab sarkasmiga ka teisi piirkonna mõisnikke: naabermõisnikku Taubet Kabalast, oma abikaasa  vanemaid Võisikult ja Põltsamaa arsti Hasenjägerit, kellele “matsirahvast” patsientide elu või surm üsna ükskõik oli.

Salapärane Sargvere mõis  

“Sargvere oli nii põnev ja salapärane paik, et ennast sinna lausa pikemaks unustasime ja järgmisse külastuskohta hilinesime,” tunnistas Tiia. Mõisa peahoone uksel võttis külalisi vastu giid-mõisaproua, endine pedagoog Evi Treiman, kes lossi tutvustades oma jutusse mõisa ja selle kunagiste asukatega seotud legende põimis. Näiteks rääkis ta loo punaste juuste ja vuntsidega mõisahärrast, keda välimuse tõttu Punahärraks kutsuti. Härrale meeldinud jahil käia ja ratsutada. Aga kui tema kallis täkk esijalad murdis, tuli loom surmata ja maeti mõisa parki. Hobuse hauale istutas härra väikese saarepuu, millest on praeguseks kasvanud üks Eesti jämedamaid puid: täismehe rinna kõrguselt on tüve ümbermõõt 640 sentimeetrit. Samasse parki on maetud ka legendaarne mõisnik ise. Sargvere on endine rüütlimõis, mis asutati 1722. aastal, mil see eraldati Esna mõisast. Tänapäevani säilinud barokkstiilis peahoone on ehitatud 1760. aastail. Mõisa esimene omanik oli tollase Esna mõisniku Otto Magnus von Esseni tütar Christine Hedwig, kes oli abielus Kirna mõisniku Hans Heinrich von Ferseniga. Sargvere mõisa omapäraks oli, et seda tuli pärandada  naisliini mööda, sest  mõisaprouadel sündisid vaid tütred. Aastatel 1920 kuni 2002 asus  mõisahoones kool, 2003. aastal anti loss Sargvere Maakultuuri Edendamise Seltsi kasutusse. Nüüd on selle katuse all ka  külaraamatukogu ja internetipunkt. Seltsi eestvedamisel on sisse seatud neli ajalootuba, kus kajastatakse  Sargvere mõisa ajalugu, kooli ajalugu ja ümberkaudsete külade ajalugu. Seltsi tegevjuht Esta Sarv tutvustas külalistele mõisa pargi ajalugu ja rääkis ka projektidest, mis neil hetkel käsil.

Naerukoor Kilplalas ja ajarännak Paides

Kilplala on endisse Müüsleri mõisa parki rajatud laste ja noorte mängu- ja spordiväljak, kus enamik objekte ja atraktsioone on seotud kilplastega.  “Seal saime küll kõhutäite viisi naerda, sest kilplaste tegemised ei jäta ju kedagi külmaks,” jagas Tiia muljeid. Kilplala rajamise algatasid  Kareda Valla Raamatukogu juures tegutsev Kreutzwaldi pärandi säilitamise seltsing ning MTÜ Müüsleri Küla Selts. Kreutzwaldi järgi olid kilplased pärit Uppakallo külast, mis asus varem Peetri kihelkonnas Järvamaal ja liideti 1840. aastal Koigi mõisaga. Et aga endise Peetri kihelkonna keskus asub just Kareda vallas Järvamaal,  on Kilplala rajamine siia põhjendatud.

Paides külastati ajakeskust Wittenstein, mis on rajatud vallimäel asuva ordulinnuse torni. Ajakeskuses sõidutab külastajaid ajamasina rolli täitev lift. Nii rännates saadakse ülevaade Eestimaa ajaloost muinasajast tänapäevani.

Kirna Kolmik ja kaunid aiad

Ajakeskusest suunduti Kirna külamajja, kus tegutseb MTÜ Kirna Kolmik.

Eestvedaja Liia Randmaa tutvustas seltsi tegevust, külamaja kasutamist ja rääkis sellestki, mil määral on praegu antavad toetused külaelu aktiviseerida aidanud.

“Meie reisiseltskonna lemmikud on alati olnud kaunid koduaiad. Võib öelda, et huvi aianduse ja kodukaunistamise vastu ongi meie maarahvaseltse ühendanud. Nii külastasime ka seekord paari Türi kaunist koduaeda,” ütles Tiia, kinnitades, et suvelõpu reisitraditsiooni tahetakse kindlasti elus hoida, tänavuse sõidu eest tänatakse aga põllumajandusministeeriumi, kes seda läbi Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse toetas.

KAIE NÕLVAK
Vooremaa
30. august 2012

…………………………………
PÄIKESEPARK SAI SÜNNIPÄEVA PUHUL TÄIENDUST

Reedel, 6. juulil 2012  tähistas Maarja rahvamaja memmede tantsurühm Maarjahein Otslava külaplatsil oma 15. sünnipäeva. Külalisi oli tulnud nii lähemast naabrusest kui mere tagant ning pidupäeva mälestuseks istutati Otslava Päikeseparki kastanipuu.
Kõige hinnalisem kink päevakangelastele oli kahtlemata imeilus peoilm.  Vihmaga oleks sünnipäev rahvamajas peetud, aga  õhtune päike ja linnulaul lõid imekauniks kujundatud külaplatsil lausa muinasjutulise meeleolu.

Mälestuseks kastanipuu

Tähtpäev algas mälestuspuu istutamisega Päikeseparki. Selle  omapärase rõõmsailmelise väravaga pargi rajasid Otslava küla elanikud 2004. aastal ja siia on puid-põõsaid juurde istutatud nii talgukorras kui tähtsamate sündmuste puhul, samuti tuntud inimeste auks ja mälestuseks. Näiteks kasvab seal dekoratiivõunapuu  Naiskodukaitse ja Kodutütarde organisatsiooni ühe asutaja  Mari Raamoti mälestuseks. Selle istutasid möödunud aasta augustis naiskodukaitsjad, kui nende traditsiooniline Raamotile pühendatud rattaretk Otslava külaplatsil peatuse tegi.   Loomulikult on parki täiendanud nii külarahvas kui Tabivere valla isetegevuslased ja praeguseks on siin noori puid-põõsaid juba üle 200. Oma panuse on igal aastal andnud ka külalised, sealhulgas maarahvale nii olulised organisatsioonid nagu  Jõgevamaa Kodukandi Ühendus, Liikumine Kodukant ja Jõgevamaa Koostöökoda.

Tantsumemmede sünnipäevapuu jõudis aga kohale koguni mere tagant – Hiiumaalt Käina vallast, kust sealne lauluansambel ja tantsurühm päevakangelasi õnnitlema olid tulnud. Puukese, mis pärit tantsurühma  liikme Elle Padari aiast, panid kasvama Maarjaheina ja kõigi külaliskollektiivide esindajad ja kokku sai rahvast väikese kastani ümber päris palju, sest esinema-õnnitlema olid lisaks Käina tantsurühmale Mikser ja lauluansamblile Hõbelõng tulnud ka Tabivere memmederühm Vokiratas ja Laekvere memmed-tantsijad. Istutustööl juhatas vägesid Tabivere vallavanem Raul Rääsk.

“Kasva, kasva, puukene, sirgu, sirgu suuremaksi, paistku sulle päevakene, kastku sind ikka vihmakene, sirgu meie silmarõõmuks, sirgu pargi ehteksi,” alustati Maarjaheina juhendaja Tiia Pärtelpoja eestvõttel pikka regilaulu.

Nii hea ilmaga ja nii sisendusjõuliste värssidega “sõnutud” puutaim lihtsalt peab juured julgelt mulda sirutama!

Lahedas stiilis omainimeste pidu

Liigne tseremoniaalsus ei tule ühelegi koosviibimisele kasuks, teavad need, kes  aastate jooksul hulgim pikki ja sisutühje kõnesid kuulama pidanud, teeseldud huvi näolihaseid krampi kiskumas.

Maarja rahvamajas on seda alati meeles peetud, seega andis nii rahvamaja kui tantsurühma eestvedaja Tiia Pärtelpoeg kohe teada, et tervituskõned võivad soovijad pidada  kontserdi lõpus ja  kõigepealt oodatakse lavale kõige kaugemaid külalisi ehk Käina isetegijaid. Nood ei lasknud end kaks korda paluda ja tõmbasid peo lustlikult käima.  Hõbelõnga juhendaja Malle Mürgimäe luges lauludele vürtsiks vahele katkendeid Juhan Smuuli “Muhu monoloogidest” ja viskas muidu villast.

Et publikul liialt pead murda ei tuleks, miks on tantsurühmal selline pisut edevavõitu nimi nagu Mikser, tunnistas  ta n-ö omade vahel, et  millist tantsu memmedele iganes ei õpetataks, oskavad nad need tuurid ja sammud teinekord kõik ühte tantsu kokku miksida. Hiidlaste tantsurühma juhendab Helgi Taelma.

Mis puutub Laekvere tantsijaid, siis nendega on Maarja  memmedel nii-öelda omad “arved klaarida”, sest just nende juurest läks juhendaja Õilme Lainesaar aastate eest Laekverre tantsuhimulisi kantseldama. Siiski ei kanta põrmugi kauna, vaid käiakse aeg-ajalt vastastikku külas. Kolleegid Tabivere rahvamajast ehk tantsurühm Vokiratas, keda juhendab Liia Koorts, on muidugi omainimesed.

Hubast ja mõnusat meeleolu rõhutasid Sander Karu kandlelood.

Kui soojad sõnad, mis tõepoolest n-ö löövad ja lühikesed, öeldud, oli Hiiumaa külalistel veel üks armas üllatus varuks: nad võtsid üles sünnipäevalaulu, mida kõik kohalviibinudki pisut oskasid. Eesti inimesele pole tarvis üle seletada, mida selline kooslaulmine, olgu või ümisemine, hingele annab.  Säravad silmad ja õhetavad põsed kinnitasid, et päevakangelased olid laval oma aastad ja jalavalud unustanud.

Kui kõik juba kringlilaua ümber sumisesid, tunnistas noor rahvamuusik Sander Karu, et Otslava külaplats on tõesti ilus koht.
Ja keegi publiku hulgast möönis, et ilusad rahvariides inimesed lisavad tublisti boonust.

KAIE NÕLVAK

ajaleht Vooremaa
…………………………………………

Ööliblikad Maarja-Magdaleena puhkealal

Pühapäeval, 19. augustil 2012 etendub Maarja-Magdaleena vabaõhulaval komöödia “Ööliblikad”, mille on Andrus Kiviräha loomingu ainetel lavale seadnud Anni Luud teatrist NORA.

Kunstnikutöö, valgustus ja helikujundus on Merle Nisult, mängivad Jõgeva maakonna harrastusnäitlejad mitmest trupist:  Tarmo Kruus, Erlend Kollom, Rein Annuk, Aare Vider, Siimar Kivisild, Egle Paju, Angela Vahtra, Lea Krass, Karita Lepiste, Kristina Lepiste ja Siimon Härm.

Etendus algab kell 19.

KAIE NÕLVAK
Vooremaa

………………………………………

Maarja-Magdaleena külateater – 20

Laupäeval, 20. märtsil  2012 tähistas Maarja rahvamaja juures tegutsev näitetrupp, mis aastast 2007 Maarja-Magdaleena külateatri nime kannab, oma tegutsemise 20. aastapäeva. Sel puhul toodi lavale A. Kiviräha näidend “Uljas Neitsi”. Sünnipäevanäidendi valik oli mõnes mõttes sümboolne, sest selle tegelased, endised naismereröövlid, kes üksikul saarel vanaduspõlve peavad, meenutavad oma vapraid tegusid ja seiklusi, mis kah just paarikümne aasta taha on jäänud. Naistandemi, kellest üks, piraatide ühiselt kasvatatud tütart Viktooriat kehastav Kati Kadi Sõster, nooruke neiu, võiks ilmselt julgelt ka tavaelus merereisile või luurele saata – hätta nad ei jääks, vaid mõistaksid üksteist poolelt sõnalt. Ja lavalugu kantakse vähemalt Maarja-Magdaleena naiste poolt ette sellises võtmes, et pea- ja kõrvalosalisteks on seda kampa  keerulisevõitu jagada  – värvikad karakterrollid sünnivad kõigist osatäitmistest.  “Mina olen kapten ja mina käsen!” kuulutab  Tamaara (Tiia Pärtelpoeg),  aga kui talle omal ajal  laevapardal vastuvaidlematult kuuletutigi, siis  aastakümnetega on paindumatuteks isiksusteks kujunenud nii tüürimees Amaalie (Anne Otsus), kes küll meelemõistuse merele on jätnud,   pootsman ja suurtükiülem Brunhild (Heli Täpsi), kes paraku pime, kui ka nende ühise tütre bioloogiline ema, leebe, kuid järeleandmatu laevakokk Margareeta (Ilme Roosmäe).Osasid jagades on võetud ilmselt juba esimene “täis” loos. Seda kinnitasid ka näitlejad, kui laval selgus, et laev müüdud, lipp kadunud ning ainus loodetav mantlipärija jaburad tädikesed pikalt saadab, ning mahti saadi sünnipäevatordi ümber koguneda. “Nagu näidendit esimest korda lugema hakkasime, kukkus nii välja, et igaüks leidis endale sobiva rolli,” rääkisid nad. Naiskonnale sai etenduseks valmistudes osaks veel üks õnnelik leid. Nimelt avastati, et nende lähedal ja kõrval elanud Anne Veski, tuntud laulja nimekaim, keda seni peamiselt osava vaibakudujana teati, on veel andekam pintsli ja värvidega tegutsedes. „Foto järgi joonistasin,” vastas Anne, kui päritud sai, kuidas etenduse dekoratsioonid. Nüüd teab külateatri rahvas, et ka edaspidi pole tarvis kunstnikku kaugelt otsida.
Lavastused sünnivad  “ajurünnakus”

Nii, nagu 1992. aastal mängitud Oskar Lutsu “Pärijad”, millest saati trupi eluaastaid arvestatakse, lavastas äsjase juubelietendusegi rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg, kes aga kavalehele kirja on pannud, et  tegemist on ühisloominguga. “Ikka mõtleme koos proovide käigus, kuidas üht või teist osa paremini mängida, kuidas karakterid värvikamalt esile tulevad. Kuulame üksteist, seepärast ongi meie lavastused suurelt osalt ühislooming,” kinnitas Tiia.
Esimest näidendit kahekümne aasta eest Maarjas lavale tuues oli ta enda sõnul aga täielik algaja. “Ma ei töötanud siis  veel rahvamaja juhatajana, hakkasin ainult näiteringi juhendama. Lihtsalt pakkus huvi see protsess, kuidas üks näidend lavaküpseks saab,” rääkis Tiia, kes tuli Maarja-Magdaleenasse Saarelt, kus ta oli koolis päris aktiivne ringides osaleja. Seal tegutsesid tollal koor, mandoliiniorkester ja muidugi ka näitering. “Esimene näidend Maarjas ja seal kaasa teinud on mul siiani meeles, samuti see, kuidas pabistatud sai, et kuidas välja kukub ja kuidas rahvas vastu võtab. Aga kõigepealt tuli läbi mõelda, kes külaelanikest just selles tükis ühte või teise rolli sobib. Trupi kokkusaamisega minu mäletamist mööda erilisi raskusi polnud – “Pärijates” on osalisi ju suhteliselt vähe. Kui hiljuti vanu proovipäevikuid sirvisin, siis vaatasin, et  oleme näidendeid ikka päris palju harjutanud, mõne puhul on proove tehtud isegi üle aasta,” rääkis Tiia.  Kahekümne aasta jooksul on Maarja rahvamaja näitemänguhuvilistega aeg-ajalt töötanud ka külalislavastajad. Neid on Tiia kutsunud selleks, et n-ö “värsket verd”ja “uusi tuuli” majja saada  ja ise asjatundjatele toetuda. Lavastamas on käinud Ülle Meos ja Rein Uusmaa, 2009. aastal etendunud komöödiat “Naised kosjas” aitas lavale tuua tol ajal Tabivere valla kultuurijuhina töötanud Tiina Tegelmann. Möödunud kevadel osaleti Jõgeva maakonna näitemängupidustustel G. Hauptmanni looga “Hannele taevaminek”, mille  lavastas Tess Pauskar Vilde Teatrist.

Traditsioon sajandivanune
Samas on Tiia oma näitejuhtimise alaseid teadmisi-oskusi nüüdseks tublisti täiendanud.  Näiteks osales ta harrastusteatrite lavastajate  algkursusel, mille viis Tartus aastatel 2009-2010  läbi Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus.

“Eks midagi ole n-ö kahe kõrva vahele jäänud ka teistelt lavastajatelt ja kutseliste teatrite etendustest,” tõdes ta. Näitemängutraditsiooni elus hoides ja edasi kandes on nii Tiia kui kogu näitetrupp alati ka seda meeles hoidnud ja silmas pidanud, et teatrit on siinkandis tehtud juba väga ammu, siis, kui oli veel alles Maarja-Magdaleena seltside maja ja selle hing Ella Mahlapuu (1897-1968), kes ise väga noorelt näitlema hakkas ja sealkandis aastakümneid näitemängutegemist eest vedas. Legendaarne seltside maja hävis 1944. aastal sõjatules, Maarja-Magdaleenas tegutses aga näitetrupp aktiivselt ja edukalt Ella Mahlapuu surmani. Pärast seda tekkisid selles ettevõtmises lüngad ja pikemad pausid – kuni aastani 1992 ja “Pärijateni”.
Ella Mahlapuud kui oma vaimset ema pole Maarja rahvamajas unustatud, tema auks on praegune külateater ja Maarja-Magdaleena Maarahva Selts korraldanud mälestusõhtuid, kus tavaliselt ka mõne uue näidendiga rahva ette on tuldud.
Seletamatu ja rõõmustav
Maarja-Magdaleenas, nagu mitmes veidi kõrvalisemas nurgakeses, ei ole noore põlvkonna pealekasvamisega praegu just kõige paremad lood ja mõnel rahvamaja peoõhtul tuleb sedagi ette, et väiksevõitu saalis tantsupõrandal veel vaba ruumi jääb. Kui aga külateatril uus näidend lavaküpseks saab, ei leidu ümbruskonnas naljalt inimest, kes seda kuulnud või müürilehti lugenud pole, nagu mõnikord nii seal kui mujal oma kodust diivanilembust välja vabandatakse. Saal koguneb publikut täis, nii et nõelgi kukkuma ei mahu. See nähtus on seletamatu, aga kahtlemata rõõmustav.

Esinetud on ka lähematele ja kaugematele naabritele, eriti meeldivad teatrile külaseltside kenad platsid ja vabaõhulavad. Üks vahva tükk, mis hästi õnnestus, populaarne oli ja mida  ka mitmel pool mängiti, oli näiteks Enn Vaiguri “Kraavihallid”. See sai selgeks 2008. aasta kevadeks ja sellega  anti palju vabaõhuetendusi.
“Põhituumik, 10-12 inimest, on meil külateatris olemas ja on käinud aastaid koos, kuid uue tüki valimisel on mõnikord tarvis ka teistsuguseid karaktereid – kõik tükid ei sobi kõikidele. Olen tänulik  neile, kes julgevad tulla  ja välja aitavad, kui mõnes näidendis on osa, mis just talle hästi sobib.
Mõned etendused on tulnud paremini välja, teised õnnestuvad vähem, aga armsad on nad kõik – me ju olemegi asjaarmastajad.

Ja kui päris aus olla, siis jätavad meid kõiksugu konkursid ja pingeritta seadmised võrdlemisi külmaks. Meie mängime eelkõige enda ja oma publiku rõõmuks, saame ise energiat nii proove tehes kui esinedes. Ja meil on tõesti hea meel, kui meid vaatama tullakse,” rääkis Tiia Pärtelpoeg kogu trupi nimel.

Aga vastupidiselt “Ulja Neitsi” naiskonnale, kes minevikku ei mäletanud ja tõdema pidi, et tulevikuga nadid lood, rühib paarikümneaastane külateater tarmukalt edasi. Juba järgmisel nädalavahetusel Tabivere rahvamajas peetavatel maakonna näitemängupidustustel tullakse publiku ette L. Koidula “Kosjakaskedega”, mis samuti esimest korda rambivalgust näeb.

Kaie Nõlvak

ajaleht “Vooremaa”

………………………………………………….

Maarja-Magdaleena memmed – 15

Viieteistkümne aasta eest tegid Maarja rahvamaja tantsumemmed jaanitulel kodukandirahvale üllatuse ja tulid esimest korda publiku ette. Sellest jaanipeost arvestataksegi oma tantsurühma sündi, kuigi proove hakati tegema loomulikult mitu kuud varem.

“Mõte memmede tantsurühm luua tuli ühel pensionäride peol. Eks vanem inimene taha ka ju kodunt välja saada, seltsielu elada, ennast liigutada. Hoogu andis ka tolleaegne Voore rahvamaja juhataja Õilme Lainesaar, kes tantsijaid juhendama tulla lubas. Õige pea polnud tal aga enam meile käia mahti ja siis kolis ta hoopis Laekverre, kus sealset kultuurielu edendama hakkas. Mina võtsin selle ameti üle,” rääkis Maarja rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg, kes ka ise rühmas kaasa tantsib.

Romantilise nime Maarjahein valis rühmale selle liige, omaaegne Järve (praegu Maarja) kooli direktor Meta Mikk, keda kahjuks enam elavate kirjas pole.

Tiia sõnul alustati omaloominguliste tantsudega, kuid praeguseks on õpitud ja esitatud nii eesti kui teiste rahvaste tantse, seltskonnatantse, seeniortantse.

Nagu raudnaelad 

Väga palju on esinetud: nii oma rahvamaja kui piirkonna pidudel, maakondlikel pidudel, külastatud naaberrahvamaju ja käidud ka kaugemal.

Tiia kinnitusel on tantsumemmed väga kohusetundlikud,  esinema tulekut takistab vaid kips!

“Need inimesed on olnud  rahvamaja raudnaelad, kes võtavad osa ka kõikidest teistest üritustest ja on üldse igapidi aktiivsed, nakatavalt rõõmsameelsed ja teotahtelised,” kiitis Tiia Pärtelpoeg kümne aasta eest Vooremaa lehes oma tantsurahvast, kui rühma viiendat sünnipäeva peeti. Sama kehtib tema kinnitusel rühma kohta praegugi.

Alati on rõõm minna! 

“Rõõm on iga nädal proovi minna ja kokku saada,” kinnitas Maarjaheina eakaim tantsija, talvel 87. sünnipäeva pidanud Vahta Pilden.  Eraldi kokkusaamisi tantsumemmed tema sõnul ei korralda, aga seltsielu toimib ju proovist proovi ja loomulikult seoses esinemistega. “Kui meil proovid hommikupoolikuti olid, siis tegi  iga tantsupaar kordamööda kohvilaua, mille taga mõnuga jutustasime. Aga praegu on meil töölkäijaid ka hulgas ja proovid on õhtuti, seetõttu on kohvitamine nüüd ära jäänud,” rääkis Vahta. Tema enda väitel pole ta küll rühma asutajaliige, aga ega palju puudu kah pole, sest liitus tantsijatega juba siis, kui Õilme Lainesaar veel juhendaja oli.

“Mind kutsus rühma mu kunagine õpilane Maarja koolis Helju Joost.  Ta teadis, et olen sellega tegelenud, juhendasin siin omal ajal õpetajana töötades laste rahvatantsurühma. Aga see oli ammu. Kui 1954. aastal siitkandist ära kolisin, siis juhendamisega enam kokku ei puutunud, küll aga tantsisin lühikest aega Jõhvis õpetajate naisrühmas,” jutustas elupõline pedagoog.

Vahta ainus mure seoses tantsu ja tantsimisega on asjaolu, et rühm kokku kuivama kipub. “Praegu on meid neli paari ja sünnipäevaesinemiseks tulid mõned naised ajutiselt küll tagasi, aga on oht, et rühm hääbub, kui uusi tantsijaid lähemal ajal juurde ei tule. Kes jääb ära oma, kes abikaasa tervise pärast, kes on sootuks mujale elama kolinud,” tõdes Vahta, kuid ei unustanud kinnitada, et temal  praegu küll tervis tantsimist ei takista!

Simman lähemate ja kaugemate külalistega

Sünnipäevi on meil teatavasti kombeks peoga tähistada ja seda ei jäta vahele Maarjaheingi.

Homme, 6. juulil  algusega kell 18  peetaksegi  Otslava külaplatsil koos sõpradega oma 15. sünnipäevapidu.

“Oodatud on kultuurirahvas, kellega koos tantsitud, kellele tantsitud ja kellele lihtsalt meeldib tantsimine, sest tuleb ka simman. Lisaks sünnipäevalastele esinevad kontserdil  Tabivere tantsurühm “Vokiratas”, Laekvere memmede tantsurühm “Meenutus” ning memmederühm “Mixer” ja lauluansambel “Hõbelõng”  Hiiumaalt Käina  vallast. Noor rahvamuusik Sander Karu mängib kannelt,”   rääkis Tiia Pärtelpoeg. Mõnus ilm on tal enda sõnul küll ammu taevataadilt tellitud, kuid kui selles osas eksitus peaks juhtuma, peetakse sünnipäev rahvamajas.

KAIE NÕLVAK