2004

Ajad ja kombed muutuvad, vajalikud tööd jäävad
Vooremaa
11. detsember 2004

Nädal tagasi laupäeval veetsid Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi liikmed ja teisedki huvilised koos pika päeva, et eesti rahva vanu töid ja kombeid meenutada, õhtul rahvamajas tänapäeva olmeprobleeme arutada ja ka üks korralik simman maha pidada.

Üritus algas kell kaks pärastlõunal Vahi külas Konni talus, mis jääb Tabivere valla piiridesse. Nii talu peremees Ülo kui perenaine Sirje Laurend on mõlemad maarahva seltsi juhatuse liikmed, Sirje ka seltsi aseesimees. Ja et seltsi esimehe ametit peab Maarja rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg, tehtigi ettevõtmine ühisel jõul teoks. Samalaadne üritus toimus Konni talus ka möödunud sügisel, siis tegeldi odraga. Sellel aastal uuriti ja prooviti, kuidas esiisade moel nisuterad peadest kätte saada ja mida on võimalik nisuõlgedest teha. Saadi teada, mis on koot, mis vart ja mis rabamispink.Õige talupidaja ei lase midagi raisku minna

Võrdlemisi suure vaevaga kätte saadud vili sõeluti aganatest puhtaks ja kaaluti. Et õige talupidaja midagi raisku ei lase, punuti koos õlgedest matti. Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadur Rene Aavola rääkis huvilistele õlgkatuse tegemisest.

Koos talgulistega rassisid ka need külalised, kellelt oli saadud lubadus õhtusel tubasel üritusel sõna võtta – Margus Ess Jõgeva SAIst, OÜ Tabivere Kommunaal raamatupidaja Margus Mäekala ja rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe.

Koos söödi ja kiideti talgutoitu – imehead mulgi putru, mis oli seekord Luua baari Auul kokkade kätetöö. Soojas taluköögis pakuti pudru kõrvale perenaise Sirje keedetud vaarikavartest ja mustsõstraokstest teed – tõelist vitamiinipommi.Tööga välja teenitud pidu

Kella poole seitsmeks õhtul olid talgulised jõudnud tööriided laupäevaõhtuks sobivamate vastu vahetada. Koguneti Maarja rahvamajja, kus sai jämedama otsa enda kätte rahvamaja juhataja Tiia. Kui ta õhtu kava tutvustas, tekkis peolistel küll esialgu tunne, et kõike plaanivõetut pole füüsiliselt võimalik ühe õhtu jooksul teoks teha ja vähemalt kuupäev jõuab enne ürituse lõppu vahetuda. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik jõuti siiski ära teha ja peo lõppedes oli endiselt 4. detsember. Kes teeb, see jõuab.

Muusika, tants ja ühislaulud vaheldusid sujuvalt asjalike ettekannete, viktoriini ja värsside sepistamise võistlusega. Publiku poolehoiu võitis Koppelite perekapell Puhjast, kes oma lõõtsa- ja kandlelugudega kirju õhtuprogrammi tervikuks liitis.Tähtsad tööd ja nende ajalugu

Mahepõllundusest rääkis Margus Ess, kellel oli selle kohta värvikaid näiteid tuua otse oma peenramaalt. Kuulajate kõrvad tõusid kikki, kui õppinud agronoom nn laisa kartulikasvatamise kohta isiklikke kogemusi jagas. Kellele ei meeldiks kartuliseeme lihtsalt õhukese mulla- ja multsikihiga katta, muldamine-rohimine terveks suveks unustada, sügisel aga üles võtta saak, mille suurus 30 tonni hektarilt!

Samas tunnistas teadlane, et mahepõllundusel siiski kindlaid reegleid ei ole ja sajaprotsendiliselt ei garanteeri loodus midagi. Kõik sõltub ilmast, mulla koostisest ja taimeliikidest, mis konkreetses kohas kasvavad. Kohalik potipõllumees tundis huvi, kui paksu põhukihiga tuleks tal oma tulevane kartulimaa praegu katta, et võiks järgmisel suvel muretult päikest võtta ja poleks vaja rohimisega ennast vaevata. Vastus oli, et kõik sõltub konkreetsest põllulapist ja üsna palju ka sellest, kui palju kattepõhk umbrohuseemneid sisaldab. Väga kerge on oma kartulimaa ühe suvega ka kenaks karjamaaks muuta!

Põllunduse-väetamise jutule oli Mall Hiiemäel lisada huvitavaid fakte sajanditagusest sõnnikuveost. “Lehmasõnnik on jumalasõnast vägevam,” öelnud vanarahvas. Saime teada, et sõnnikuveotalgute kommetel oli lisaks talguliste lõbustamisele ka maagiline mõju viljaõnnele.

Raamatupidaja Margus Mäekala väikeettevõtjaile suunatud jutt haakus üsna alguses kohaliku väga valusa probleemiga. Kohalikel liinidel reisijaid vedavad eraettevõtjatest bussijuhid peavad oma ameti aasta lõpus maha panema. Kui seadustega ette nähtud klauslid kõik punktipealt täidetud ei ole, lõpetatakse leping ära ja mehed jäävad tööta. Ilmselge, et kohalikele tublidele meestele peaks appi tulema Tabivere vallavalitsus.

Selle jutu peale oli Mall Hiiemäel sõna sekka öelda rändkaupmeeste ehk harjuskite kohta, sest mis nemadki rahvaluuleteadlase sõnul muud olid kui meie praeguses mõistes FIEd. Paljudele oli üllatuseks, et ametinimetus harjusk on tulnud sellest, et pudukaupa ja riidekraami müüvad kaupmehed talumeestelt seaharjaseid kokku ostsid.Prahist säästlikult lahti!

Et tuleval aastal prügimajanduses riiklikul tasandil suuri muudatusi oodata on, on mingil määral juba kõigile teada. Mis täpselt muutuma hakkab ja milleks prügi sorteerimine vajalik on, selgitas OÜ Tabivere Kommunaal juhataja Rannar Raantse. Ta tunnistas ka, et uue aasta 1. jaanuarist ei muutu kindlasti veel midagi ja ilmselt saadakse ümberkorraldustega toime alles kevadeks. Kommunaalteenustega tegelev noor mees lõpetas aga ise üsna hiljuti Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna. Seetõttu oli temalgi prügimajanduse ajaloost üht-teist huvitavat lisada. Et sajandeid tagasi oli komme käimlatesse ka katkisi nõusid ja muudki majapidamises mittevajalikku visata, tuleb praegu arheoloogilistel väljakaevamistel nende asutuste põhjakihtidest välja väga huvitavaid leide. Tartu kesklinnas on väljakaevamistel leitud vanade ja hinnaliste nõude kilde, isegi Veneetsia päritolu klaasi.

Mall Hiiemäe tuletas aga rahvale meelde, et meie esivanemad ei tootnud kaugeltki nii palju prahti kui meie praegu, samuti osati ülearuse kraamiga säästlikumalt ümber käia. Vanast vikatist said uisud, rebenenud voodilinast õmmeldi rätik, mille sisse sai näiteks külla minnes koogi siduda. Rääkimata sellest, et toidujäägid läksid viimseni koduloomadele.

Selles aga, et looduse reostamine ja veekogude solkimine suur patt on, oldi veendunud juba iidsetel aegadel. Näiteks tõi rahvaluuleteadlane muistendi, kus järv sellepärast teise kohta rändab, et üks ema seal lapsemähkmeid pesi.

Nii – ühises vestlusringis, naeru ja vigurijuttudega kahasse said läbi arutatud tõsisedki küsimused.

Esines Tabivere segarahvatantsurühm ja loomulikult said kapellimuusika saatel tantsu lüüa kõik peolised. Ja seda võimalust kasutati hoo ja hoolega.

KAIE NÕLVAK

———————————————————————
Aasta viimane pidu Maarja memme-taadi klubis
Vooremaa
02.detsember 2004

Tänavu kevadest uue hooga tegevust alustanud Maarja memme-taadi klubis oli möödunud pühapäeval selle aasta viimane peoõhtu. Süüdati esimene advendiküünal. Taas tullakse kokku järgmise aasta jaanuaris.

Tegevliikmeid on Maarja rahvamaja juures tegutsevas memme-taadi klubis praeguseks üle viiekümne. Peoõhtutele koguneb ümbruskonna küladest rahvast tavaliselt ligemale kaks korda enam. Eeskava on kokkusaamistel harilikult mitmekesine ning esinejaid on nii omakandist kui ka kaugemalt. Klubi presidendiks on valitud Raivo Jürgenson. Oluline osa on alati kanda peo peremehel ja perenaisel. Nemad valitakse peo lõpus järgmist pidu ette valmistama. Külaliste kutsumine on jäänud rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoja hooleks.

Pühapäevase klubiõhtu kaugemad külalised, ansambli Lilleke liikmed tulid kohale Viljandi- ja Valgamaa piirilt. Esinesid Maarja ja Tabivere laululapsed Liia Koortsi juhatusel ning valla kultuurikomisjoni ansambel. Viimase laulu saatel süütas peo peremees advendiküünla.

Detsembrikuu jääb igaühel oma kodu jaoks ning kokku otsustati taas tulla jaanuaris.

VAIKE KÄOSAAR

———————————————————————-
Maarjas jagati Pula-Peetri varandust 

Vooremaa
23. november 2004

Möödunud laupäeval tähistas Maarja rahvamaja näitering oma kümnendat sünnipäeva. Juubelietenduseks oli välja valitud lavatükk “Pula-Peetri testament”, mis kujutab endast August Kitzbergi “Pila-Peetri testamendi” tänapäevast varianti. Tüki on nüüdisaegseks kohendanud Tõnis Lepp ja Aivo Lõhmus. Lavastajatöö tegi Tiia Pärtelpoeg, kellele oli liikumise seadmisel suureks abiks Linda Amjärv.

Rahvamaja saal koguneb aegsasti enne näidendi algust publikut täis. Etenduse tehnilise külje lihtsustamiseks on näitlejate tarvis kohandatud ka osa lavaesisest põrandapinnast, seega hakkavad sündmused hargnema sõna otsese mõttes vaatajate keskel. Ja olgu etteruttavalt öeldud, et mõnes mõttes lugu ju meist kõigist räägibki.

Alustuseks astub lühikese sõnavõtuga üles Tabivere vallavanem Aare Aunap. “Me kõik teeme aeg-ajalt teatrit – nii kodus kui tööl. Selle eest aga, et Maarja inimesed võtavad vaevaks seda meie kõigi meelelahutuseks teha ning et nende etteasted heal tasemel on, me täname ja õnnitleme neid,” ütleb vallavanem ja annab Tiia Pärtelpojale kui näitetrupi juhile üle valla tunnuskirja.

Maarja raamatukogu juhataja Kaie Põdra annab lühiülevaate näitemängutegemise ajaloost Maarjas. Nii nagu mujalgi Eestimaal, on siingi näidendeid lavastatud-mängitud juba üle saja aasta tagasi. Et aga 1970. aastatel jäi siinkandis harrastusnäitlemine soiku, saab praegu siiski tähistada näiteringi 10. tegutsemisaasta täitumist.

Mine tea, mida arvanuks oma näidendi praegusest versioonist vanameister Kitzberg. Kui ta loo üle saja aasta tagasi ehk 1893. aasta suvel kirja pani, olid tema prototüüpideks ilmselt Mulgimaa rikkad, suurelised ja saamahimulised taluperemehed-perenaised. Et selline temaatika tol kaugel ajal aktuaalne oli, näitab juba kasvõi see, et “Pila-Peetrit” kohe pärast valmimist Karksis otse käsikirjast mängiti, nagu on kirjas Villem Alttoa kommentaarides August Kitzbergi “Kogutud teoste” 1955. aastal ilmunud väljaandele.

Komöödia, milles rikas taluperemees surres kogu varanduse sellele inimesele pärandab, kes talle aastaid tagasi ainsana appi tuli, kui ta viimases rahahädas oli, ning oma rikkad saagilootuses sugulased pika ninaga jätab, on loomulikult südant ja õiglustunnet soojendav. Inimestele meeldivad ikka lood, kus paha karistada saab ja puudustkannatanu oma hea südame tõttu jõukale järjele tõuseb. Nii juhtub ju muinasjuttudes ja mine tea, ehk vahel eluski, kuigi skeptikud on toonud kõnepruuki tänapäevase vanasõna, et ükski heategu ei jää karistamata…

Olgu sellega, kuidas iganes. Näitemängu uuendatud variant, kus Pula-Peeter oma varandusele kurkide-tomatite kasvatamise ja Leningradi müümisega aluse pani, Eesti Vabariigi taastudes suure talu tagasi sai ja veelgi rikkamaks tõusis, on Maarja näitetrupi esituses igati kaasahaarav. Ja igal juhul temperamentsemalt ette kantud, kui Kitzberg omal ajal ehk ette kujutanudki oleks. Seejuures ei tohi muidugi unustada, et loost on “üle käinud” praegusaja kirjamehed, kes selle igati küünilisemaks ja kriminaalsemakski muutnud on.

Aplaus etenduse lõppedes on pikk ja soe, fännid ei ole lilledega kitsid. Tõelise üllatusega saavad hakkama Tabivere naisansambli esindajad Liia Koorts ja Tiina Teder, kes esitavad juubeliõnnitluseks Kadri Hundi laulu “Üksteist peab hoidma”. “Soovime, et teie samuti oma trupiliikmeid hoiaksite ja ikka koos edasi tegutseksite,” ütleb Tiina.

Midagi väga sooja ja ühteköitvat on järsku väikese hubase saali õhustikus, kui kahele eelmise päeva esinemisel külma saanud aravõitu häälele sealtsamast näitlejate pingilt toetust tuleb. Ja siis selgub, et sama laulu oskajaid on publiku hulgaski. Nii vähe ongi tarvis, et mõista: need inimesed on siin kõik omad.

Teise tuppa kaetud juubelilaua ümber mahub koduselt nii näiteseltskond kui publik.

KAIE NÕLVAK

———————————————————————–
Head ja paremat neljas külas
Vooremaa
20. november 2004

Selgitamaks välja Aasta Jõgevamaa Küla ja Aasta Jõgevamaa Sädeinimest, käis Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse poolt moodustatud konkursikomisjon möödunud nädalal maakonna neljas konkursile esitatud külas. Allpool pisut sellest, mida kusagil näha ja kuulda oli.

Kes külaelu kidumist ennustab või arvab, et tänapäeva külades ei leidu enam südikaid liidreid, see igatahes eksib rängalt. Aktiivseid eestvedajaid , kes kohalikku külaelu edendada suutnud, leidub tänaseks juba ka pea igas Jõgevamaa nurgas. Päris palju on ka neid, kes läbinud mitmesuguseid külaliidrite koolitusi, suudavad koostada erinevaid projekte, kokku panna üksikasjalikke piirkonna ja külade arengukavasid jne. Aga mis peaasi – eestvedajad on võimelised külarahvast innustama ühistegemistega kaasa tulema ning koos üritatakse elu kodukandis käima lükata. Nii on mõnedki külad lühikese aja jooksul ilusaks muutunud, rajatud on kooskäimise kohti, spordiväljakuid, elustatud vanu traditsioone, organiseeritud õppusi, kursusi, korraldatud pidusid jne.

Karina Kaarepere talunike liidu ja ühtlasi maakonna kodukandi ühenduse esindajana, Jako Jaagu maavalitsusest ning allakirjutanu võtsid esmalt suuna Maarja kandi Otslava külla, autoroolis sedakorda hääleõiguseta Kodukandi maakonnaühenduse koordinaator Pille Tutt. Kaugemates külades liitus seltskonnaga ka maakonna omavalitsuste liidu esindaja Kajar Lember.

Otslava külakoda ja Koogi suurüritused

Parima küla selgitamisel tuli silmas pidada mitmeid asjaolusid nagu näiteks ürituste korraldamist ja nendest osavõttu, kooskäimiskohtade olemasolu, arengukava, osalemist projektides jne. Parima külaliidri puhul arvestati tema aktiivsuse, isikliku tuntuse ja organiseerimisvõime kõrval ka koostöövalmidust ja palju muudki, mis ühest eestvedajast tõelise sädeinimese tegema peaks.

Kui Otslava külast pärit inimene sinna viimastel aastatel sattunud pole, võib teda tabada tõeline üllatus praegust külakeskust nähes. Iseasi muidugi, kas sellist inimest üldse ongi, sest külapäevade ja Maarja-Magdaleena kodukandipäevade ajal on koduküladesse tee leidnud ju enamik neist, kes praegu mujal elavad.

Enam kui kolm aastat tagasi, 2001. aastal alustati küla keskele lipuväljaku rajamist. Perekond Taniloo eraldas selle tarvis osa oma talu maast. Külarahvas tuli kokku, valmistati ette maapind, mis tasandati ja kuhu muruseeme külvati. Tehti haljastus ja toodi kohale suur kivi, millele pandi plaat küla endiste nimedega. Iga talu sai sel ajal ka oma viida. Edaspidi puhastati paarikümne meetri ulatuses läbi küla voolav Kõlaoja, mille üle ehitati kaunis sillake. Tõeline uhkus on samasse lähedusse kerkinud külakoda koos lavaga. Lava valmis tänavu suvel Tabivere vallavalitsuse abiga. Kõiges muus on olnud oluline ikka külarahva ühistöö ning vajalikku raha on saadud tänu Tiia Pärtelpoja kirjutatud projektidele. Osa rahast panid külakoja ehitamise tarvis kokku ka külaelanikud, toodi oma ehitusmaterjaligi. Tiia Pärtelpoeg, kes on ka Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi eestvedaja ning Otslava küla arengukava koostamise algataja, annab ülevaate sellest, mis lähemas ja kaugemas tulevikus külas veel plaanis. Kiik külakoja juurde ja viit küla algusse koos bussiootepaviljoniga tehakse ilmselt juba tuleval suvel. Edasi rajatakse ka kindlasti alustatud parki ja terviserada. Pargi lõplik valmimine jääb ilmselt edaspidiseks, nagu ka ühe talu baasil teatritalu loomine jne.

Koogil kohtume küla keskpunktis järve kaldal kiigeplatsi juures Liia Koortsiga, kes valgustab MTÜ Koogi Küla Seltsi tegemisi. Sealhulgas kõneleb ta ka siinkandis peetud kunagise Saadjärve kooli kokkutulekutest. Erilist muljet avaldab see, kui juttu tuleb siinsetest suurüritustest – tulede peost ja järvemuusikast, mis pidavat kokku meelitama 300 – 500 inimest. Tullakse ka päris kaugelt. Siingi on järveäär ja saareke, kus ansamblid järvemuusikakontserdil esinevad, peamiselt külarahva ühisjõul korda tehtud. Kevadel lubatakse ka Koogil asuda külakoda ehitama ja muidki tegusid tegema.

Nooruslik külakogukond Võisikul ja teotahteline Kamari

Võisiku-Kundrussaare külaseltsi Ewa eestseisja Loniida Bergmann tutvustab esmalt Kundrussaare kalmistut ja Bockide kabelit ning räägib sellest, mis koos muinsuskaitsjatega siin kavas korda saata on. Siis juhatatakse meid külamajja, kus seltsi aktivistid juba ees ootamas. Saame ülevaate nii täiskasvanute ettevõtmistest kui ka sellest, mida on tehtud koos lastega. Külamaja kuulub Võisiku hooldekodule, kus ühte tuppa on tehtud juba kena kooskäimiskoht. Kahes toas on parasjagu käsil remont. Jako Jaagu soovitab aktivistidele soojalt kirjutada projekt Kohaliku Omaalgatuse Programmile. Käime ära ka spordiplatsil, kus külavanema Villu Ojassalu eestvedamisel juba üksjagu võistlusi peetud. Seejärel ei jäta Loniida Bergmann juhust kasutamata, et näidata nn suvist rahvamaja ehk mõisaaegset laohoonet, kus toolid ja avar tantsuplats. Suvel lüüakse seal suured uksed valla, tuuakse kased sisse ja peetakse tõelisi külapidusid. Kõikidest ringidest, kus võimalus koos käia, samuti ühisettevõtmisest kõnelemiseks jääb leheruumist väheseks. Küll aga kiidavad seltsi liikmed oma energilist eestseisjat Loniida Bergmanni ehk Lonnit, kellel olevat pealehakkamist kohe mitme inimese jagu.

Kamari rahva ettevõtmistest on pikemalt ajalehtedes juttu olnud seoses hiljutise tähtpäevaga, kui seal tähistati pidulikult Kamari Haridusseltsi viiendat aastapäeva. Seekord heidame pilgu projektirahade toetusel ja ühistöös rajatud tennise- ja palliväljakutele, käime käsitöötoas ja imetleme kordatehtud järveümbrust ning metsaradasid. Loendamatuid tunde tööpanust on siin küla aktiivsematel inimestel. Üks osa neist kibeleb selgi päeval Põltsamaale, kus kunstiseltsis on parasjagu pooleli savitöö kursused.

Missugune küla tunnistatakse Aasta Jõgevamaa Külaks ning kes Aasta Jõgevamaa Sädeinimeseks, see selgub 24. novembril kell 15 kokkusaamisel Jõgeva kultuurikeskuses.

VAIKE KÄOSAAR

———————————————————————-
Kümme aastat Maarja näiteringi
Vooremaa
18. november 2004

Ülehomme tähistatakse Maarjas näiteringi kümnendat sünnipäeva. Sel puhul etendatakse rahvamajas August Kitzbergi “Pula-Peetri testament”, mille on tänapäevaseks kohendanud Tõnis Lepp ja Aivo Lõhmus.

Maarja-kandi näitemängutraditsioonidel on väga pikk ajalugu. Pärast mõningast pausi hakkas äratas siin selle traditsiooni ellu Tiia Pärtelpoeg. Tema juhendamisel on Maarja rahvamajas näidendeid lavastatud-mängitud tänase päevani. “Selle kandi kultuuritraditsioonid on aukartustäratavad ja näitemängu on tehtud samuti väga ammu. Patt oleks olnud seda kõike niisama jätta,” ütles rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg selle kohta, miks ta näiteringi kümne aasta eest kokku kutsus ja edaspidi igal aastal kaks näitemängu on oma rahva ette püüdnud tuua.

“Inimesed tahavad koos käia. Mängime nii, et endal lõbus teha oleks ja teistel mõnus vaadata. Erilist tipptaset pole me püüdnudki. Kostüümid, lavakujunduse, parukad ja grimmi oleme samuti enamasti ise teinud. Publikupuudust pole olnud,” rääkis ta. Peale täiskasvanute näiteringi on Tiia Pärtelpoja juhendamisel pidevalt mänginud ka lapsed.

Viimase kümne aasta jooksul on täiskasvanute näiteringiga lavale tuua jõutud praeguseks üheksateist näitemängu. Esinemas on käidud peale omakandi külade Luunjas, Mustvees, Rannal, Kaareperes, Laiusel ja mujal. Mängitud on Lutsu, Kitzbergi, Raudsepa, Osila jt tükke. Muusikaliselt on aidanud etendusi lavale seada Imbi Pärtelpoeg. Ülehomme lavale tulevat etendust “Pula-Peetri testament” aitas kohendada Linda Amjärv Elistverest.

Kümne aasta jooksul on etendustes kaasa teinud päris palju rahvast, kellest mõnedki praegu juba mujal elavad. Kõik on aga sedakorda sünnipäevaetendusele kutsutud, et koos pisut tagasi vaadata ning mõelda, kuidas edasi minna.

VAIKE KÄOSAAR

——————————————————————-
Maarjas aeti sügisõhtujutte 

Vooremaa
28.oktoober 2004

Maarjas toimus laupäeva õhtul järjekordne üritus sarjast “Sügisõhtu jutud”. Avariiolukorra tõttu rahvamajas tuli puhkeõhtu seekord kooli saalis läbi viia.

Maarja rahvamajas on traditsiooniks saanud, et igal sügisel korraldatakse kohaliku tähtsusega mälumäng. Tavaliselt leiab rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg sellele üritusele ka huvitavad külalisesinejad, kes võistlemisest ärevil meeled hiljem maha jahutavad ja lõõgastust pakuvad.

Selleaastase mälumänguõhtu raputas tavapärastest raamidest välja asjaolu, et päevinäinud ja paljukannatanud hoone lagi, kus ka rahvamaja asub, ei pidanud märja sügise vintsutustele enam vastu. Peosaali kõrval asuva ruumi laest kukkus päev enne planeeritud üritust alla selline kogus krohvi, mis rahvamaja juhataja hinnangul oleks kindlasti tappev olnud, kui seal keegi samal hetkel oleks viibinud. Kogu maja, tegelikult väga omapärane ja suursugune pastoraadihoone, vajab tegelikult juba aastaid põhjalikku uuenduskuuri. Katuse remont ongi praegu pooleli. Tiia Pärtelpoeg püüab enda sõnul kõigele vaatamata optimistlik olla. Maja kuulub Maarja-Magdaleena kogudusele, kellele vald ruumide kasutamise eest renti maksab. Rahvamaja juhataja loodab Tabivere valla juhtide ning samuti koguduse mõistvale suhtumisele selles küsimuses. Tema sõnul oleks ilmselt vajalik teha hoonele ekspertiis, et selle amortiseerumise ulatus välja selgitada ning vajalikud abinõud võimalikult kiiresti tarvitusele võtta. Mälumängu on juba aastaid Maarjas läbi viinud oma valla mees Ülo Nõlvak. Alguses kogu valla peredele mõeldud võistlusest on kujunenud siiski rohkem Maarja rahva üritus, perevõistkondadest on aga saanud vabalt kokku pandud 4-liikmelised laudkonnad.

Paljud osalejad on juba nn vanad tegijad, kuid igal aastal lisandub ka uusi teraseid huvilisi. Ka see, et võistluse igal aastal erinev võistkond “kinni paneb”, on omamoodi traditsioon.

Sellel aastal oli võistkondi viis. Võrdlemisi tasavägisel terasuse- ja teadmisteproovil sai kõige rohkem punkte (65 võimalikust 37) võistkond koosseisus Vahta Pilden, Nete Ansip, Sirje Teesaar ja Arne Rebane.

Küsimuste vahel, mida oli kokku 30, lahutas nuputajate ja publiku meelt Tabivere naisansambel, kes muide ka ise mälumängus vapralt kaasa lõi.

Seni, kuni näitlejad Garmen Tabor, Hans Kaldoja, Mart Kampus ja Kaido Kelder saali oma etteasteks valmis panid, tutvustas Maarja raamatukogu juhataja Kaie Põdra kõrvaltoas uuemat ilukirjandust. Oli võimalik uudistada ka Tabivere Sotsiaalkeskuse Päevakeskuses tegutsejate käsitöönäitust.

Matei Visniec’i näidend “Aga mida me tselloga teeme?” on tituleeritud absurdikomöödiaks, lihtlabase naerutamisega aga siiski tegemist ei ole. Kuigi situatsioonikoomika aeg-ajalt ka närvilist naeru esile kutsus, tegi meisterlikult esitatud lavatükk publiku mõtlikuks. Loo lõppedes oli saalis tükk aega väga vaikne.

KAIE NÕLVAK

 —————————————————–
Talgud “Kaunis metsaistutamine”
…Otslava külas rajati talguliste ja aktiivsete külaelanike abiga külapark, mida küla arengukava järgi aasta-aastalt täiendatakse. Otslava külaparki jäi kasvama üle kahesaja puu- ja põõsasistiku…

Ajalehest Sõnumileht 2004
_________________________________________________________

Augustikuine üritus Otslava Külakojas
Kuigi tänavune suvi oli vihmane ja veidi kõhedavõitugi, said suuremad plaanitud kultuuriüritused siiski peetud, milledest jagus meelepärast nii omakandi rahvale kui külalistele. Juba teist aastat toimus augustikuine üritus Otslava külas. Tänavu oli selleks Eesti Vabariigi Taasiseseisumispäeva tähistamine. Päevakohase kõnega esines ja kuulajate küsimusele vastas riigikogulane Koit Prants. Sellele järgnes valla isetegevuslaste kontsert. Vastvalminud estraadilaval astus üles segakoor, kes esitas isamaa- ja koduteemalisi laule, tantsisid memmed, tantsurühm “Kokteil” ning mängis Tabivere kapell. Hilissuvises looduses, väikeses külas, Kõlaoja ääres kõlas laul, mängiti pilli ja tantsiti.
Õhtu saabudes astus lavale paljude piduliste lemmik Karl Madis. Oma südamlike laulude ja sõbraliku esinemisega suutis ta peagi kogu publiku võluda. Kokkutulnuid ei heidutanud ka järjest tihenev vihmasadu. Väikesed esinemise vaheajad oodati kannatlikult vihmavarjude all ja ikka sellepärast, et veel ja veel kuulata mõnusaid lauluviise, nendest tuntumaid kaasa laulda või siis tantsida…tantsida…

Ajalehest Sõnumileht 2004
———————————————————————–
Tabivere valla külade päeva traditsiooni jätkab Maarja
Vooremaa
07. august 2004

31. juulil toimus Tabivere valla külade päev Juula külas looduskaunil külaplatsil, kus tegevust jätkus nii noortele kui ka vanadele. Järgmisel aastal tulevad Tabivere ümbruse elanikud kokku Maarjas.

Kella viieks õhtul oli kogunenud sadakond Juula, Tabivere, Otslava, Koogi ja teistest Tabivere valla küladest pärit pidulised värskelt valmis saanud küla platsile. Juula külavanema ja ühtlasi ka ürituse peakorraldaja Eneli Kaasiku sõnul vedeles platsil enne selle korrastamist kõikjal vanametalli.

“Tänu tublidele ja aktiivsetele külaelanikele oleme saavutanud selle, mis meil täna on,” kinnitas ta.

Et Juula küla arengus võimalikult palju ära teha, on loodud küla arengukava, mittetulundusühing ja kroonika. Külaelanike tahe oma küla edendamises on suur, 70 protsenti Juula külas elavatest täiskasvanutest kuuluvad küla nõukokku.Juula külal oma lipp ja logo

Juula küla on saanud lipu koos logoga. Lipp tõusis 31. juulil esmakordselt kirikuõpetaja Annika Siipose õnnistamisega küla lipuvardasse.

Päevakava oli tihe: külas oli Maarja segakoor ja Maarja memmed tantsurühmast “Maarjahein”. Tantsumemmed näitasid oma nooruslikust ja esitasid publikule väga meeldinud diskoloo. Tabivere muusikakooli noored kasvandikud esitlesid koos juhendajatega oma versiooni muusikalist “Nukitsamees”. Muusikali esitlus oli haarav. 7-aastase Marguse arvates oli kõige põnevam vanamoor, eelkõige tema huvitava kostüümi tõttu.

Muusikat jätkus terveks õhtuks. Lehtlas oli võimalik nautida vendade Jaani ja Mihkel Reino akordionimängu.

Eksootilist hõngu lisasid kõhutantsijad Tartust. Vaieldamatult publiku lemmikesineja tiitli pälvinud tantsijad rõõmustasid publikut oma esinemisega kahel korral.

Peotuju sees, järgnesid lõbusad sportlikud küladevahelised võistlused. Võistleja kandis peas kelmikat päkapikumütsi ja jooksis vett täis kulpi tühjendama plasttopsi.Merisiga ja kutsikas leidsid uue kodu

Ka kõige pisematele jätkus tegevust küllaga. Toimusid teate-ja joonistusvõistlused. Laste jaoks oli suurimaks tunnustuseks, et kõik tööd pandi näitusele. Ja loomulikult said parimad auhinnad.

Peale päikseloojangut toimus oksjon. Kõige põnevamateks oksjoniartikliteks olid laste arvates loomad: merisiga müüdi vaid 25 krooniga ja emastest kutsikatest üks leidis endale uue kodu.

Veel enne vägevat tantsuõhtut teatas külavanem Eneli Kaasik järgmise aasta küla päeva korraldaja, selleks on Maarja. Anti üle ka rändkarikas ja karp Kalevi assortiid.

Pärast väsitavat päeva kell pool kümme pakkus tantsumuusikat bänd “50/50”. Ansambel ei olnud rahva jalgugi soojaks tantsitanud, kui tuli üle järve väsinud metsahaldjas, kes peo laiali ajas, sest tahtis magada.

AIGI PUUSEPP

———————————————————————–
Kaiaveres istutatakse täna puid ja peetakse kodukandipäeva 

Vooremaa
15.mai 2004

Kaiavere külas peetakse täna Maarja-Magdaleena IX kodukandipäeva. Tavaks saanud üritus ühendatakse seekord puude istutamise talgutega. Kaunis mõisapark saab täiendust. Kaiaverre tuleb täna kokku ka ümbruskonna külade rahvast ning oma kunagisse kodukülla on oodata neidki, keda elu siit erinevatel aegadel mujale viinud. “Tänavune kodukandipäev on rohkem töine,” rääkis nädala alguses Maarja-Magdaleena kodukandipäevade mõtte algataja ja üks peakorraldajatest Tiia Pärtelpoeg. “Bussid toovad ja viivad rahvast. Segakoori lauluga alustame pidulikult istutamist. Pargis avame istutamiste jäädvustamiseks kivi ja tähistame mälestustahvliga endise Kaiavere koolimaja. Nagu alati, on ka sporti, valla isetegevuslaste esinemisi… ja eks ikka mõned üllatused ka. Üheksakümne ringis peaks tulema puid istutama isetegevuslasi,” selgitas ta. Teisipäeval kogunes parki kunagises mõisamajas asuva Allaje pere kodu õuele kodukandipäeva ettevalmistusega seotud inimesi. Käidi läbi kõik olulisemad paigad, arutati, kuhu täpselt panna lava, kuhu söögilaud, laste jaoks batuut, kus ja mismoodi veel seada ja teha. Vello Allaje ja Väino Lätt on olnud juba ligemale neli kuud tegevuses pargi korrastamise ja kuivanud puude mahavõtmisega. Perekond Otsus tegutses kiviümbruse ette valmistamisega, Eha Liivak, Salme Sups ja Kunda Metsoja riisusid hoolega pargialust jne. Nii sai kaunis Kaiavere külakeskus ja mõisasüda järjest kaunimaks. Teederistis ja järvede vahel Omaaegsest suurest Kaiavere külast pidavat praegu osa kuuluma Pataste küla alla, üks osa aga koguni naabervalla Palamuse Praaklima külasse. Nii on tänase Kaiavere küla asukoht peamiselt kahe Vooremaa ilusa järve – Kaiavere ja Elistvere – otste vahel. Küla keskelt on kolme kilomeetri ringis Maarjasse ning peaaegu sama kaugele jääb vastassuunas Elistvere. Piki Kaiavere voort kulgev tee suundub Luuale ning mõne kilomeetri kaugusel teises suunas läheb Pataste küla juurest läbi Tartu-Jõhvi maantee. Nii on võimalus sidet pidada suuremate keskustega ja samal ajal elada suhteliselt omaette ning segamatult eriliselt kauni looduse keskel. Kalev Raudsepp, kes just selle ilusa paiga pärast ostis ära kunagises mõisasüdames asuva Kaiavere vana koolimaja hoone, ütleb, et teda lausa tõmbab siia. Mis sellest, et kodu on Luual ja puhkamis- ning tegutsemisvõimalusi on ka mujal. “See maja oli erastatavate objektide hulgas. Suur ja halvas seisus, keegi seda ei tahtnud,” räägib Kalev Raudsepp. Kui ta poegadega koolihoonet vaatamas käis, olid praegu Prantsusmaal elavad poisid leidnud, et siin võiks ehk tulevikus eladagi. “Ma ei ole nii rikas, et selle suure hoonega korraga midagi ette võtta. Eks siis proovime midagi vaikselt teha. Esialgu käime siin küll vaid niitmas,” tunnistab ta. Selles, et noorem rahvas tasapisi linnadest maale hakkab tulema, on ta üpris kindel ning leiab, et Kaiavere-kandis on Tartu linna mõju juba päris palju tunda. “Maakohtadest võib tulevikus rahulikult suuremates keskustes tööl käia, sest ju hakatakse järjest rohkem aru saama, et linnakeskkond tapab,” leiab Kalev Raudsepp.Täna avatakse vanal koolihoonel, kus kooliharidust on antud 182 aasta jooksul aastatel 1766 – 1968, mälestustahvel ning siia tuleb nii kunagisi koolilapsi kui ka õpetajaid. Kauaaegne Maarja-kandi kooliõpetaja Vahta Pilden on uurinud viimasel ajal põhjalikult selle paiga ajalugu ning on lubanud sellest endise koolimaja juures ka kõnelda. Kohaliku kodu-uurija Juhan Pihelo andmetel on Kaiaveret esmakordselt mainitud aga 1473. aastal ning 1512. aastal on siinse Kayaferi-nimelise mõisa maad kuulunud Tartu piiskopkonnale ning mõis Tartu nunnakloostrile. Pargis üles kasvanud lapsed.Täna jääb Kaiavere pargi põlispuudele lisaks kasvama suurel hulgal uusi puid. Asjatundlikku nõu nii istikute valikul kui ka istutamisel on saadud Ene Ilveselt maakonna keskkonnateenistusest, kes ka täna ise kohal on. “Et siitkandi rahvas just kunagist mõisaparki on laiendada otsustanud, on tõesti kiiduväärt. Mõisaparkidega tegeldakse Eestimaal üldse kahetsusväärselt vähe. Minu teada on Kaiavere mõisaparkidest ka ainus, mida sellel kevadel üldse täiendatakse,” märkis Ene Ilves. Mõisapargi põliste puude all on jooksnud ja mänginud peaaegu kõik Allaje pere lapsed ning pere üheteistkümnest lapsest neljale noorimale on siinne mõisasüda ka sünnikoduks. Allaje-pere kolis Kaiaverre elama 1983. aastal. Tänaseks on Helle ja Vello vanavanemad kaheteistkümnele lapselapsele, kellest noorim on kõige vanema tütre Ülle kuuvanune Eva-Lotta.Lapsepõlvekoju tulevad Allajete täiskasvanud lapsed mitmetest Eesti paikadest oma peredega kokku päris tihti, peaagu igal nädalavahetusel. Nüüd lippavad omakorda nende lapsed kõige parema meelega just siinses pargis ringi. Kui lapsed ja nende pered jälle koos, on kohal kolmkümmend kolm inimest. Helle ja Vello ainsa poja Aare poeg, kaheksa-aastane Kristo on praegu Allaje nime ainus edasiviija, sest Aare õed kannavad teisi perekonnanimesid. Kristol ja vanuselt kolmanda tütre Anne tütrel Laura-Liisal on vanavanemate arvates kõige enam maainimese hinge.”Meie lapsed on just tööotsingutega kaugemale läinud, kohapeal pole ju midagi teha,” ütleb Helle. Sille, kellel endal kolm last, elab ja töötab Tartus. Pille on Toila Gümnaasiumis algklasside õpetaja ja õpib kaugõppes Viljandi Kultuuriakadeemias. Piibe ja Maare elavad oma peredega Jõgeval. Salle on Tartus kutsehariduskeskuses ärikorralduse õpinguid lõpetamas ning Siide õpib samas õmblemist. Riine on Tabivere Gümnaasiumi XI klassis ja pere kõige noorem laps Õnne õpib Maarja kooli IV klassis. Et Allajete peres on alati olnud väljapaistvalt head õppijad, medalitega keskkoolilõpetajad ja muidu tublid ning aktiivsed lapsed, siis ei oska muud arvata, et ju on pargipuud lastele head mõju avaldanud ning laste kasvamiseks inimeseks on siin eriti soodne pinnas. Linnast maale.”Ärge nii kaugele ka tagasi võtke,” naerab Vello Allaje, kui Salme Sups ja Eha Liivak räägivad, kuidas kunagi peeti Kaiavere mõisas ratsaspordipidusid ning Elistveres olid uhked tuletõrjepeod ja Eha pajatab isiklikest muljetest Kaiavere koolimaja juures peetud võrkpallilahingutest. Vello on igatahes valmis siinsetes ettevõtmistes meeleldi oma osa andma ka praegu. Nii Eha kui ka Salme on aga kunagised põlised linnainimesed. Ehal saab mõne aasta pärast viiskümmend aastat Kaiavere külas elatud. Tuli kunagi noore meditsiinitöötajana suunamisega kolmeks aastaks ja ütleb, et maalejäämist ei kahetse. Salme sünnikodu jääb kunagi Venemaale õnne otsima läinud eestlaste järeltulijana Peipsi taha. “Ema tuli meiega, nelja lapsega, Eestisse. Igaüks leidis hiljem siin oma pesa,” räägib Salme. Oma “pesast” Tartu linnas otsustas ta koos abikaasaga kakskümmend viis aastat tagasi just siia elama tulla. Vanem tütar elab Kõrvekülas, poeg Haagel, noorem tütar aga Väike-Ulilas. Nädalavahetustel pidavat aga kõik teed siiski Kaiaverre tooma. “Ma vaatan ikka tihti koduõuest järvele. Eriti ilus on praegu varane kevad, kui järv vaikne on ja luiged seal ujuvad,” räägib Salme.

VAIKE KÄOSAAR
—————————————————————
Maarjas tuleb näitemängu esietendus 

Vooremaa
15. aprill 2004

Maarja rahvamaja näitering on saanud esinemisküpseks järjekordse näitemängu, Virve Osila “Vann vales kohas”. Esimest korda kavatsetakse sellega lavale tulla ülehomme, mil rahvamajas peetakse memme-taadi klubiõhtut.

Juhendaja Tiia Pärtelpoja sõnul on seekordne tükk pisut teistsugune kui Maarjas tavaliselt mängitud etendused. Nimelt on seni etendatud peamiselt kergema sisuga ja lastepäraseid näitemänge. Ülehomme esimest korda publiku ette tulev Virve Osila näidend “Vann vales kohas” on aga draama.

Tegelasi on uues tükis vähe, kõigil tuleb mängida suhteliselt ulatuslik osa, sest näidend on päris pikk — kestab umbes kaks tundi.

“Sügisel tahame tähistada näitemängutegemise kümnendat aastapäeva. Siis võtame kavasse aga mõne sellise näitemängu, kus osatäitjaid on juba hoopis rohkem,” lubas Tiia Pärtelpoeg.

VAIKE KÄOSAAR
————————————————————–
Tabiveres oli rahvamuusika päev 

Vooremaa
01. aprill 2004

Tabivere lasteaia saalis peeti pühapäeval järjekordset rahvamuusika päeva, arvult juba kolmandat.

Idee sisustada igal kevadel üks päev rahvapillipalade, laulumängude, tantsude ja muistenditega on pärit kohalike kapellide juhendajalt Liidi Vainolt. Seekord viisid juba traditsiooniks saanud ürituse läbi tema ja Maarja rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg.

Päeva alustasid lasteaialapsed laulumängude ja mõistatustega. Neid toetasid pisut suuremad — algklassides õppivad laulupoisid ja lastekapell.

Tavaks on saanud, et rahvamuusika päevale kutsutakse ka külaline, kes rahvapillidest põhjalikult pajatada teab. Seekord tutvustas mitut liiki kandleid, torupilli ja muidki instrumente pillimeister ja Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Raivo Sildoja, keda abistas tema poeg Uku. Kuulasime kandlemängu mitmel erineva ehitusega pillil esitatuna, hääle sai sisse ka torupill. Peab ütlema, et midagi nõiduslikku selles viimatimainitus on ja asjata ei võõristanud seda omal ajal jumalakartlikud inimesed. Torupilli jorisevas, kuid samas köitvas meloodias on tõesti midagi lummavat, mis inimeste pilgud hetkega erksamaks muudab ja jalad rütmis liikuma tõmbab.

Erilise imetluse kutsus publiku hulgas esile 8-aastane Uku, kes isa sõnul juba mitu kannelt peaaegu iseseisvalt on valmis teinud. Isa ja poeg esitasid koos ka imevahva töötluse tuntud lastelaulust «Hiir hüppas, kass kargas». Isa saatis kandlel poja kelmikat laulu, kuhu poiss ka veel oskuslikult parmupilliviisi sisse põimis.
Lühendatult ajalehest Vooremaa
Kaie Nõlvak
—————————————–
Maarja piirkonna külaliidrid said koolitust
Vooremaa
16. märts 2004

Laupäeval toimus Maarja rahvamajas koolitus külaliidritele, loenguga «Koostöö»esines Ülar Loolaid Maaelu Arengu Instituudist.

Teadmisi olid koguma tulnud ümberkaudsete külade- Maarja, Koogi, Kõrenduse, Otslava, Vahi ja Kärksi külade külavanemad ja aktiivsemad inimesed, kohal olid ka esindajad Jõgevamaa Kodukandi Ühendusest ja Torma vallast.

Maarja rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoja sõnul toimus koolitus suuresti vestlusringina, kõik kokkutulnud said oma mõtteid avaldada. Tähtsamaiks koolituse eesmärgiks oli see, et külaliidrid said teadmisi, kuidas teha koostööd külarahvaga.

Kokkutulnud arutasid näiteks selle üle, mida tema jaoks tähendab koostöö. Pakuti välja järgmisi märksõnu- koos töötamine, meeskond, tahe midagi koos teha, kõik võtavad osa, peab olema suunaja ehk liider.

Kokkutulnute arvates on koostöö juures äärmiselt tähtis usaldus, teiste probleemide märkamine ja kaasinimesega arvestamine, samuti kokkulepetest kinni pidamine. Külaliidrite sõnul tuleb ühistööd alustada väikestest asjadest, vajalikud on partnerid ja tulemused.Oluline on selgeks teha, mida tahetakse, oskus kuulata ja suhelda.

Tiia Pärtelpoja sõnul on Ülar Loolaid lubanud kõigile osalejatele teha ka õppepäevast kokkuvõtte, kus on välja toodud ka inimeste enda tehtud ettepanekud, et kõigil koolitusest võimalikult palju kasu oleks.

Õppepäeval selgus, et Maarja piirkonnas on palju mahepõllundusest huvitatud, sellel teemal tuleb ka üks järgmisi piirkonna koolitusi.

Praegu on Maarja piirkonnas külaliikumine kõige paremini arenenud Otslava külas, kus on koostatud juba ka küla arengukava. Arengukava koostamisega tegeletakse hetkel ka Maarja ja Juula külades.

Jõgevamaa Kodukandi ühendus korraldab külaliidritele koolitusi erinevates piirkondades, neist eelmine toimus Põltsamaa vallas Kamari külas ning järgmine on tulemas Torma vallas. Enamasti on õppepäevadele oodatud külaaktivistid tervest maakonnast.

EVA KLAAS
—————————————–
Maarja rahvamajas alustab memme-taadi klubi
Vooremaa
04. märts 2004

Nädal tagasi tulid Maarja rahvamajja kokku ümbruskonna külade esindajad, kes üheskoos asusid ellu viima kohaliku memme-taadi klubi loomise plaani. Valitud on ka klubi president ning väljatöötamisel on põhikiri.

Eeloleval pühapäeval koguneb memme-taadi klubi nõukoda taas rahvamajja ja siis pannakse plaanid juba üksikasjalikumalt paika. “Külade esindajate ümber peaksid tulevikus hakkama koonduma teisedki,” leiab rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg. Esimesel korral tuli kokku paarikümne inimese ringis. Klubi presidendiks valiti Raivo Jürgenson Pataste külast.

Ettepanekuid, kuidas tulevikus tegevust korraldada, kogunes päris palju. Edaspidi plaanitakse heakorratöödest osavõttu, terviseteemalisi loenguid, ekskursioone teiste klubide juurde, isetegevuse arendamist jne.

Klubiõhtutel hakatakse rahvamajas koos käima ilmselt kord kuus. Esimene klubiõhtu on plaanitud kevade alguse päevaks 20. märtsiks. Külalisesineja on ansambel Wunderbar Tallinnast, kes laulab operetiviise. Uusi laule õpivad ja esinemiskavasid seavad selleks puhuks kokku ka kohalikud isetegevuslased.

Maarja kandi rahvale ei peaks klubiõhtutel käimine just võõras olema. Omal ajal tegutses siin klubi nimega Ketanala (keset tantsu, nalja, laulu). Memme-taadi klubi kujutab endast mõneti selle klubi tegevuse jätkamist, kus peoõhtutel valitakse peo peremees ja perenaine, korraldatakse viktoriine, ühismänge, on esinemiskava jne. Arvatavasti saavad klubi eelseisvad ettevõtmised pühapäeval juba konkreetsema kuju.

VAIKE KÄOSAAR

——————————————–
Kuremaal algab homme noorte meeste laululaager
Vooremaa
08. jaanuar 2004

Kuremaa lossi saabuvad homme noored laulumehed üle Eesti. Eesti Meestelaulu Seltsi eestvõttel korraldatakse Kuremaal üle-eestiline noorte meeste laululaager, kus tehakse nii lauluproovi kui veedetakse ühiselt aega.

Eestimaa Noorte Meeskoori kuuluvad enamikus gümnaasiumiealised poisid, kellel häälemurre möödas. Homme ja ülehomme Kuremaal peetavasse laululaagrisse on oodata noori laulumehi kõikidest maakondadest. Kohale tulevad ka eelseisva laulupeo üldjuhid, kes poistega proove teevad. Peale selle on laulurahval võimalus ühiselt vaba aega veeta, ujuda ja sporti teha. Homme õhtul aga kohtutakse noore lauljatari Liisi Koiksoniga.

Jõgevamaa Noorte Meeskoori kuulub praegu 34 lauljat. Detsembrikuus käisid dirigendid läbi maakonna koolid ning valisid välja laulupoisid, kes Jõgeva kultuurikeskusse laulma kutsuti. Dirigentidena asuvad tänavu tegevusse Tabivere valla kultuuritöötaja Imbi Pärtelpoeg ja Lähte kooli muusikaõpetajana töötav Küllike Joosing. Sisuliselt juhitakse koori siiski kolmekesi, kuid koori loomise juures olnud Lauri Breede jääb esialgu suurest töökoormuse tõttu pigem au- ja külalisdirigendiks, kelle nõu ja abi kindlasti väga ära kulub.

Koori kuulub poisse maakonna mitmetest paikadest: Põltsamaalt, Sadukülast, Palamuselt, Maarjast, Tabiverest ja Jõgevalt, üks laulupoiss on pärit ka Lähtelt. Ühistele lauluharjutustele tullakse kokku Jõgeva kultuurikeskusse, kus juba 25. jaanuaril seisabki ees esimene proov. Peatselt algab põhjalikum ettevalmistumine suviseks suureks peoks.

VAIKE KÄOSAAR