2016

Maarja-Magdaleena XX kodukandipäev

Laupäeval,4. juunil  toimub Maarja-Magdaleenas kaks juubelinumbriga sündmust: Tabivere valla V laulupäev ja Maarja-Magdaleena XX kodukandipäev. Sündmus avatakse kell 13.30, järgneb jumalateenistus kirikus ning Maarja-Magdaleena segakoori,  Koeru segakoori, segakoori Serviti, Äksi segakoori ja segakoori”Sõbrahing” ühine  kontsert.

Seejärel sõidetakse Otslava küla Päikeseparki, kuhu istutatakse päeva mälestuseks puu ning toimub Maarja-Magdaleena piirkonna kaunite kodude tunnustamine. Järgneb Wiera teatri luuleetendus “Kahe sajandi kirjad” Maarja-Magdaleena kirikus. Kell 18 minnakse rongkäigus puhkealale, kus toimub segakooride  ning nii Maarja rahvamaja kui  põhikooli isetegevuskollektiivide ühiskontsert.  Järgneb  tantsuõhtu. Maarja-Magdaleena Maarahva Selts ootab kõiki sisukast päevast osa saama.

KAIE NÕLVAK



Talgulised askeldavad nii linnas kui maal

Meie maakonnas peetakse talguid nii linnas kui maal, tööd jätkub kõikidele soovijatele ning paljudes kohtades pakutakse töötegijatele ka talgusuppi.


:
:

:

Tabiveres palju tehtud ja palju plaanis

Tabivere vallas on mitmel pool talgud juba peetud, sest prahi ja lehtede koristamisega, lillede ja viljapuude eest hoolitsemisega ja muude varakevadiste töödega ei andnud viivitada. Juba jürikuus said korda Tabivere põhikooli park ning Juula külaplats ja teeääred, peeti heakorratalgud Tabivere lasteaias, Maarja-Magdaleena õunaaias ja Kassema küla Metsa talus.

Täna viibutatakse aga rehasid, lastakse saagidel vinguda ja kirvestel paukuda Maarja-Magdaleena puhkealal, kus on vaja riisuda prahti ja koristada ära talve jooksul murdunud puud.

Talgujuht on siin, nagu alati, Tiia Pärtelpoeg.

Maarja-Magdaleena kiriku parki korrastab täna talgumeeskond Juta Lutsu juhtimisel. Seal on tarvis kuuri korrastada ja oksi kokku vedada.

Tööpuudust pole ka Tabivere BMX rajal, kus on talgujuht Tarmo Rausepa sõnul  tarvis rada siluda ja tasandada, võsa raiuda, oksi koristada ja põletada ning kuivenduskraave puhastada. Talgujuht lubas, et ilusa ilma puhul saavad soovijad boonusena ka BMX-rattaga sõitmist proovida.

Kärksi külaplatsil juhib tegutsemist Tarmo Mikko. Plaanis on korrastada keldritrepp, siluda spordiväljakut, paigaldada  teadetetahvel ja koristada ka talvist prahti. Lisaks kõikjal traditsiooniks saanud talgusupile lubas talgujuht, et värske õhk on täitsa vabalt võtta ning õhtul on plaanis vabakava alusel väike pidu teha.

Kassema külas on juba aastaid hoolitsetud Julius Mägiste mälestuspargi eest. Kui plats lehtedest ja okstest puhas ning võsagi vähemaks võetud, istutatakse keeleteadlase mälestuskivi ette meelsasti lilli, kui mõni lahke inimene neid kaasa toob. Talgut juhib Andrus Selgis.

Elistvere loomapargiski riisutakse-koristatakse talvist prahti, töid veab seal eest Kristi Loit.

RIINA MÄGI

KAIE NÕLVAK

MARGE TASUR

TOOMAS REINPÕLD

 

 

Naisluuletajate käesirutus aastakümnete tagant

kahe_sajandi_kirjad

Jõgevamaal on märts tänavu tõeline teatrikuu: siinsed harrastustrupid on selle jooksul välja toonud terve rea uuslavastusi. Teatrisõpradel polnud aega ülestõusmispühigi pidada, sest Maarja-Magdaleenas tegutsev Wiera teater tõi nende ajal välja luulelavastuse “Kahe sajandi kirjad”.


Möödunud pühapäeval esietendunud “Kahe sajandi kirjades” saab teoks kujuteldav kohtumine eesti luuleklassikute Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Underi ja Betti Alveri ning tänapäeva naisluuletajate Doris Kareva, Liisi Ojamaa, Kristiina Ehini ja Viivi Luige vahel. Nende omavaheline vestlus käib luulevormis, ent poetessid ei esita enda, vaid kellegi teise tekste. Koidula loeb näiteks Karevat ja Kareva Koidulat, Haava Ojamaad ja Ojamaa Haavat, Under Ehinit ja Ehin Underit ning Alver Luike ja Luik Alverit. See on päris keeruline kombinatsioon — justkui malemängus.

Sellise keerulise kombinatsiooniga otsustas oma harrastuslavastaja karjääri alustada Palamusel elav kunstnik ja Luua metsanduskooli õpetaja Ene Luik-Mudist. Varem on ta harrastusteatriga kokku puutunud hulgale lavastustele kunstilist kujundust luues. Nüüd tundis ta aga soovi ise lavastada. Oma mõtte otsustas ta teoks teha Wiera teatris, millega ta viimasel ajal kunstnikuna koostööd on teinud. Kui ta lavastuse väljatoomise jutuga Maarja rahvamaja juhataja ja Wiera teatri projektijuhi Tiia Pärtelpoja jutule läks, oli viimane asjaga kohe päri.

Luule lugemisest huvitatud trupp vormus osalt kohalikest, osalt Palamuse vallast pärit näitlejatest. Palamuse gümnaasiumi õpilased Ingel Liis Hedgren Haljas, Susan Kolde, Anni Zimmermann ja Greteliis Terve kehastavad Lydia Koidulat, noort Anna Haavat, Betti Alverit ja Kristiina Ehinit, Wiera teatri kogenud lavajõud Ilme Roosmäe, Vete Ansip, Heli Täpsi, Aili Jalakas ja Sirje Siimenson aga vana Anna Haavat, Marie Underit, Viivi Luike, Liisi Ojamaad ja Kristiina Ehinit.

“Kui kokku tulime, püüdsime kõigepealt üksteisega harjuda, kokku sobituda,” meenutas Heli Täpsi. “Seejärel hakkasime luuletusi lugema ja arutama, millised neist lavastusse võiksid sobida.”

Autorid valis siiski lavastaja.

“Panin kirja nende luuletajate nimed, kes esimesena meelde tulid. Ja selgus, et nad sobisidki omavahel kokku,” ütles Ene Luik-Mudist.

Külm dušš

Üksnes iseenese tarkusele algaja lavastaja tuginema ei pidanud. Eesti Harrastusteatrite Liidu mentorprogrammi raames käis talle ja näitlejatele proovide algfaasis nõu jagamas tuntud teatrimees Toomas Lõhmuste. Tema jutt mõjus lavastajale ja trupile teatud mõttes külma dušina.

“Aga see oli päris hea. Inimesed võtsid ennast rohkem kokku,” ütles Ene Luik-Mudist.

Lavastuse sisulise poolega tegelemise kõrval pingutati päris palju ka selle nimel, et luuletajad oleksid laval äratuntavad: kes sai selga Kadri Köörna õmmeldud ajastukohase kostüümi, kes pähe isikupärase paruka.

Esietenduse kutse saadeti nii Viivi Luigele, Doris Karevale, Liisi Ojamaale kui ka Kristiina Ehinile. Viimane leidis aega koos abikaasa Silver Sepa ja näitlejast sõbratari Piret Simsoniga ka kohale tulla.

“Mul on väga hea meel, et me tulime,” ütles Kristiina Ehin. “Juba sõit siia oli väga ilus ja väga tore oli eest leida mõnusa ajaloolise atmosfääriga rahvamaja.”

Nähtud lavastusest kõneldes tunnistas Ehin, et näitlejatele oli väga raske ülesanne antud: nad pidid esitama mitte selle luuletaja tekste, keda nad kehastasid, vaid mitukümmend aastat hiljem või varem elanud luuletaja omi. Nii oli neil kindlasti oma rolli väga keeruline sisse elada.

Ajapiire ületav kohtumine tänapäeva luuletajate ja mineviku luulesuuruste vahel oli Ehini meelest väga huvitav. Eriti meeldis talle Betti Alveri ja Viivi Luige kooslus. Samas oleks tema meelest võinud paremini välja tulla see, kuidas üks või teine lugeja esitatavasse teksti suhtub.

“Mina oleksin näiteks väga teada tahtnud, mida Marie Under minu luuletustest arvab,” ütles Kristiina Ehin.

Maapind ragises

Ene Luik-Mudist tunnistas, et sedalaadi mõtteid tal oli. Näiteks Koidula oleks võinud Kareva tekste lugedes üllatuda, kui palju eesti keel vahepeal arenenud on jne. Paraku ei tihanud ta lavastust oma tekstidega täiendada, sest ei pea end piisavalt heaks kirjutajaks.

Kristiina Ehini meelest peaks luulet esitama võimalikult lihtsalt. Ta usub, et luule esitamisel traagika ja sentimendiga üle pakkumine on luulele väga palju kahju teinud.

“Lootsin, et ma neid nähtusi siin ei kohta, ja kohati see lootus ka täitus,” sõnas Kristiina Ehin. Ta lisas, et ega me tegelikult täpsemalt teagi, kuidas luulet Koidula või Underi ajal esitati. Küll aga on ta Underi kohta kuulnud, et avalikult esitas ta oma luulet vaid ühel korral Estonia teatris. Ning et see ülesastumine kukkus täiega läbi.

Silver Sepp lisas et “Kahe sajandi kirjade” sugust luulelavastust ei julgeks ilmselt plaani võtta ükski riigiteater.

“Lisaks tavalisele kahele dimensioonile, kehale ja sisule, tekkisid siin veel kolmas, neljas ja viieski dimensioon,” ütles Sepp. “See, kuidas naisluuletajad üksteise tekste lugesid, oli nagu titaanide heitlus. Maapind ragises ja vaimud tõusid üles. Oli tõeline ülestõusmispüha.”

Ene Luik-Mudisti meelest on luuletekstid ülimalt oluline osa iga rahva kirjandusest ja neid tuleks tunduvalt sagedamini esitada.

“Luuletajad ütlevad sinu eest midagi ära, lahendavad mõne probleemi, mida sa ise lahendada ei oska. Meil pole olnud kuningaid ega kuningannasid. Luuletajad ongi meie kuningad ja kuningannad, aga ka meie prohvetid,” ütles Ene Luik-Mudist.

Tuleval aastal tahaks ta Wiera teatris välja tuua eesti meesluuletajate tekstidel põhineva lavastuse, ületuleval aastal, Eesti Vabariigi sajandijuubeli aastal, tuua aga nais- ja meesluuletajad laval kokku.

“Mõnusat edasiminekut teile! Selles, mida te teete, on tegelikult veel palju võimalusi peidus!” julgustas Kristiina Ehin.

Wiera teater on “Kahe sajandi kirjade” lavastamisele kaasa aitamise eest tänulik Eesti Harrastusteatrite Liidule ja mentor Toomas Lõhmustele, Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitalile ja Jõgevamaa ekspertgrupile, kohaliku omaalgatuse programmile, Tabivere vallavalitsusele ja Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsile.

RIINA MÄGI

Esietendus Maarja rahvamajas

Pühapäeval, 27. märtsil avaneb Maarja rahvamaja lavaeesriie Wiera Teatri järjekordseks esietenduseks.

Tänavuseks rahvusvaheliseks teatripäevaks publiku ette jõudev lavastus pole aga näitemäng selle klassikalises mõistes, vaid tegemist on luuleetendusega.

„Trupp, kus lisaks meie Wiera Teatri näitlejatele teevad kaasa ka mõned Palamuse gümnaasiumi õpilased, on seekord lavaküpseks saanud luuleetenduse pealkirjaga „Kahe sajandi kirjad”.

Näitlejad, seekord vaid naisnäitlejad, esitavad armastus- ja kodumaaluulet kaheksalt eesti poetessilt. Lavastus on üles ehitatud rollimuutustele, kus näiteks 20. sajandi lõpus sündinud loomingut loevad sama sajandi esimese poole luuletajad, ja vastupidi. Näitlejad kannavad ajastule  iseloomulikke kostüüme ja etenduse eesmärk on teha  eesti luuletajad ja nende looming publikule veelgi tuttavamaks ja omasemaks,” rääkis Maarja rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg.

Tema sõnul valmistuti luuleprogrammi õppimiseks põhjalikult, osatäitjad said kõnekooli ja nendega treeniti lavalist liikumist. „Koolitaja oli Toomas Lõhmuste ning koolitus toimus Eesti Harrastusteatrite Liidu mentorprogrammi raames.

Etenduse lavastaja ja kunstnik  on Ene Luik- Mudist. „Kahe sajandi kirjade” lavaletoomist  toetasid  Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp, kohaliku omaalgatuse programm,  Tabivere vald, Rahvakultuuri sihtkapital ja Maarja-magdaleena Maarahva Selts. Esietendus algab Maarja rahvamajas pühapäeval kell 19.

KAIE NÕLVAK

Veri vedas rähnipoja õige puu otsa

IMAG0083

“Oh, ärme minust küll enam lehelugu teeme, arvan, et minust on niigi juba palju kirjutatud,” tõrjus Maarja rahvamaja juhataja ja Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg, kui sellise ettepanekuga lagedale sai tuldud.


Tegelikkuses ilmnes, et leheveergudel on küll  juttu olnud nii  rahvamajas toimuvast kui  maarahvaseltsi ettevõtmistest, kuid nii ühe kui teise eestvedajat ja hinge on neis artiklites siiski vaid põgusalt mainitud. Tiiast endast on viimati kirjutatud üsna ammu, aga vahepeal on tema elus nii mõndagi huvitavat juhtunud. Ja pealegi: vabariigi aastapäeva eelõhtul saadud Valgetähe V klassi teenetemärk ju kohustab…

Jutuajamiseks ja mälestuste heietamiseks on Tiial aega napilt. Kui temaga alljärgnevat lugu alustasime, oli tal näiteks parajasti rahvamajas käsil šõutantsuringi juhi töölevormistamine, tarvis oli suhelda valla majandusmeestega ja lõpetada mitu pakilist paberitööd.

Alustagem lapsepõlvest, millest meeleldi rääkida lubasid.

Meid on kolm õde. Mina, kõige vanem, sündisin  äreva küüditamise ja kolhooside moodustamise aasta sügisel. Kujutan ette, kui vilets ja vaene oli tollal elu ja kui raske oli mu emal, kelle kodu oli sõjatules hävitatud.

Minu emapoolsed vanavanemad  elasid Ruskaveres.

Varasest lapsepõlvest mäletan ise üsna vähe, elasime esialgu sugulaste juures, aga kui sain seitsmeaastaseks, kolis meie pere minu isakoju Vanassaare külla. Meeles on isa meisterdatud häll, mis  nööridega lakke oli kinnitatud ja kus oli väga mõnus end ja hiljem ka õdesid kiigutada.

Koolitee algas Saaremõisas Lembitu algkoolis. Püüdsin olla hoolikas koolilaps ja mitte pahandusi teha, sest sõnakuulmatuid õpetaja tutistas, ja see oli valus! Kord sain aga õpetaja käest kiita, sest oskasin päris ilma vigadeta  kirjutada tahvlile Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon, mis oli paljudele kõva pähkel. Pärast  neljanda klassi lõpetamist viis tee mind neljaks aastaks Saare kooli. Mulle meeldisid muide väga minu esimesed õpetajad.  Kaheksanda klassi lõpetamise järel  oligi plaan minna edasi õppima Tartusse, sest tahtsin ise ka algklasside õpetajaks saada.

Kuid elu läks teisiti ja ma tulin hoopis Järve keskkooli üheksandasse klassi. Praegu kannab see koht pärast mitut nimevahetust teatavasti taas Maarja-Magdaleena nime.

Sinu lapsepõlvekodus oli palju laulu ja muusikat?

Mu isal oli  ilus lauluhääl, ta mängis kitarri ja  kannelt. Ise meisterdas endale kandle ja õpetas ka mind kitarri mängima. Tema õpetusel saime selgeks ka  mitmed tantsud, nende hulgas näiteks Kaera-Jaani. Väga mõnusad olid need õhtud kodus, kui isa mängis kannelt, mina kitarri, koos laulsime, õed tantsisid ja ema vaatas seda lustimist pealt.

Koos  õdede ja naabrilastega korraldasime ka kontserte, esinesime vanematele taburettidest ehitatud „püüne” peal. Ja tingimata pidi olema ka eesriie, mida kinni ja lahti sai tõmmata.

Lapsena oskasin ma muide paljusid “vanainimeste” laule. Kuulsin neid isalt, viisid jäid kiiresti meelde ja sõnad pähe. Ühel suurel nääripeol Saaremõisa klubis olevat ma  näärivanale paki lunastamiseks  laulnud “Kõik roosid ma kingiksin sulle…” Rahvas plaksutanud kõvasti  ja nõudnud, et kordaksin.

Alg- ja põhikooli ajal oli mu lemmiktunniks ikka laulmine, laulsin  kooli lastekooris,  mängisin mandoliiniorkestris, õppisin kitarrimängu, õpetaja kutsus näidendisse ka. Mõnikord pandi mind ka üksi laulma, nendel kordadel  närveerisin päris korralikult.

Elukutset valides plaanid sageli muutuvad?

Mäletan, et kõigepealt tahtsin saada poemüüjaks. Poodides, eriti linnapoodides käies imetlesin  kauneid müüjannasid, kellel olid sätitud soengud ja kaunid kleidid. Küllap soovisin  minagi nende sarnaseks saada.  Lapsepõlve aegadel  mängisime  sageli külalastega poodi, kus rahatähtedeks muidugi puulehed,  kaubaks liivakoogid. Aga müüjal pidid ikka kõrged kontsad olema ja selleks kinnitasime oma jalanõude alla niidirullid!

Esimene tõsisem kokkupuude kultuurieluga algas tolleaegses Järve kultuurimajas, kus ma keskkooli ajal hakkasin täiskasvanute segakooris laulmas käima. Siis  moodustasime klassi tüdrukutega ka väikese tantsumuusikabändi ja  mängisime põhiliselt kultuurimajas toimunud koolipidudel. See aeg oli imetore. Pärast keskkooli otsustasin aga äkki, et lähen hoopiski EPAsse rohumaaviljelust õppima. Üldained olid huvitavad, kuid  erialaainete õppekavva saabumisel tundsin, et seda tööd ma siiski teha ei tahaks. Pöördusin oma lapsepõlveunistuse juurde tagasi, tegin läbi vastavad kursused ja minust sai müüja. Töötasin Põltsamaal, kenas roosilinnas, kolleegid olid sõbralikud ja toredad. Elukutse sobis, aga elu tõi mind taas kodukohale lähemale.

Tolleaegses  Järve asulas   töötasin veel palju  aastaid tööstuskaupade kaupluse juhatajana.

Üheksakümnendate aastate alguses töötas mu tütar Imbi  Elleri-nimelises muusikakoolis õppimise kõrvalt ka Järve kultuurimajas, mina  käisin tal seal abiks – juhendasin näiteringi,  laulsin  naisansamblis. Siis läks Imbi edasi õppima koorijuhtimist   ja kuna mina olin kultuurimaja  tööga tuttav,  läkski nii,  et peagi jäi  kogu maja tegevuse juhtimine minu peale. Tundsin, et ka see töö sobis mulle igati, sest osaliselt sarnanes see justkui kaubanduses töötamisega,  kus üheks osaks inimestega suhtlemine.  Seadsin  kohe alguses endale eesmärgiks arendada  majas sisulist tööd mitmesuguste isetegevusringide loomisega ja kultuurisündmuste korraldamisega.  Võin öelda, et aastatepikkune järjepidev tegevus on tänini hoidnud kogukonna rahvast isetegemise juures:  vanad tavad on  taastunud, olgugi et veidi uuemal moel, ning juurde on tulnud ka  uusi võimalusi kultuurielu sisustamiseks.   Muidugi pole ma seda suutnud üksinda teha. Vaid rahvas saab traditsioone hoida ja neid edasi anda. Saatus on  mulle andnud siingi  head kolleegid ja vahvad osalejad. Tänan neid inimesi kogu südamest, kes pärast tööpäeva tulevad pere kõrvalt välja, et siin majas hing rõõmsaks teha.

Seega kehtib Sinu kohta kõnekäänd rähnipojast, kelle veri puu otsa veab, ja elukestev õpe tuli sinu ellu juba siis, kui see  meil veel moeväljend polnud?

Jah, seoses kultuuritööga  olen käinud paljudel  kursustel ja õppepäevadel. Rahvakultuuri Koolituskeskuse juures tegin läbi mitmed rahvamajade juhatajate kursused, lõputööde  teemad on olnud üsna erinevad. Olen õppinud kultuurisündmuste korraldamist ja kultuuriprojektide juhtimist, saanud algteadmised harrastusnäiteringide juhendamisest, teadmisi arvutimaailmast.  Olen  läbinud ka  külaliikumise alaseid koolitusi. Ühed mahukamad ja vajalikumad olid koolitused, kus õpetati arengukavade ja äriplaanide  koostamist,  projektide kirjutamist,  külaturismi arendamist.

Nende kultuuri- ja külaeluprobleemide jõudsamaks lahendamiseks sündis ilmselt ka Maarja-Magdaleena Maarahva Selts?

Asutamiskoosolek oli 2000. aasta 14. märtsil.

Seltsis on liikmeid praegu poolsada, seltsi juhatus on seitsmeliikmeline. Ja jällegi tahan rõhutada, et vastuvõetud otsuseid ja eesmärke  püüame täide viia ikka koos. Kui kirjutad projekti kas vabaõhulava kordategemiseks,  küla- või kodukandipäevade  korraldamiseks  või veel millegi vajaliku  joondeajamiseks, siis on oluline, et sul on külarahva igakülgne tugi. Kui panin kokku raamatut “Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade”, mis ülemöödunud aasta lõpus trükivalgust nägi, elati mu tegemistele õhinal kaasa ja toodi hoolega materjali, nii et seda jätkub teisekski osaks.

Rahvamaja ja palju ringe, nüüd viisteist aastat ka maarahvaseltsi… Kas koorem liiga suur pole?

Vastupidi, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele mõjusid seltsi asutamine ja sellega seotud ettevõtmised hästi! Nägin uusi võimalusi kohaliku rahva elu huvitavamaks muuta, piirkonda kenamaks teha! Projektidega oleme selleks ikka  toetust  saanud ja vald on meid toetanud.  Meie Maarja-Magdaleena on ju suhteliselt kõrvaline kant, kui me ise pole aktiivsed, siis… pole meid justkui olemas. Aga meie rahvas on ettevõtlik, tuleb välja heade ideedega, asub appi, kus vaja.

Üldse kõik, mis külaliikumisega seotud,  on algusest peale minu jaoks  põnev olnud. Olen loomult uudishimulik inimene ja tõepoolest, ma kinnitan, selline koostegutsemine on ka tervisele hea!

Ja ka tublid lapsed oled jõudnud suureks kasvatada, vanaemaseisusse tõusnud? 

Jah, tütreid on kaks ja tütrepoegi ka kaks. Janel on Hendrik ja Ilmbil Uku, mõlemad juba koolipoisid.

Räägime teie väikesest ja hubasest rahvamajast veel. Isetegevusringe on vist päris palju? 

Ajaloost on teada, et maja on  üle elanud väga erinevaid aegu, nii rõõmsaid kui  kurbi…  Millegipärast tundus rahvamaja  mulle veel veerand sajandit tagasi  sellisena, kus videviku saabudes üksinda olla  kartsin.

Ja väike on ta tõepoolest. Ruumipuudusel pole meil talvisel perioodil võimalik korraldada suuremaid  üritusi. Need jätame suveks, sest meil on korralik vabaõhulava ja külaplats. Kuid ometigi on kuidagi ka tubasel ajal hakkama saadud. Järgmisel, 2017. aastal täitub  seitsekümmend aastat kultuurielu toimimist selles nostalgilise hõnguga majas, mida aastate jooksul ikka kodusemaks ja hubasemaks oleme püüdnud muuta.

Täna töötab rahvamajas üheksa isetegevusringi.

Nüüd palun ka pidulikust sündmusest 23. veebruaril Tallinnas Vene Teatris ja emotsioonidest seoses sellega.

Muljed on väga positiivsed, kuid eks väike pabin käis  ikka sinna juurde. Lisaboonuseks olid ka sündmuse pidulikkus ja kaunis Vene Teater, kus ma senini veel käinud polnud. See aktus  oli eredalt  meelde jääv elamus.  Ja meie riigi presidendi käepigistus oli soe ja pilk sõbralik. Ma ei tea küll päris täpselt, kes mind selle kõrge autasu saamiseks esitas, aga üht-teist aiman, ja eriti hea meel on mul selle üle, et algatus tuli oma kogukonna rahvalt. Olen tänulik, et see oma rahvas mul olemas on!

Heli Täpsi, Elistvere raamatukogu juhataja, kes lööb kaasa neljas Maarja rahvamaja isetegevusringis

2009. aasta oli minu elus väga raske. Pärast abikaasa rasket haigust ja siit ilmast lahkumist jäin üksi, lapsed elasid ka kaugel. Tundsin, et pean leidma endale mingi tegevuse, mis aitaks pikki ja tühje õhtuid sisustada. Nii läksingi Maarja-Magdaleena segakoori laulma. Nii koorikaaslased kui kogu rahvamaja võtsid mind imehästi, soojalt ja toetavalt enda hulka.  Peagi kaasati mind juba näiteringi ja tantsurühma…. Ja nii olengi nüüd Tiiaga igal nädalal mitmel päeval koos olles teda päris hästi tundma õppinud.

Tiia on avara silmaringiga teadmishimuline inimene. Ta leiab üles need valupunktid, mis vajaksid abi, toetust ja parandamist, seda nii tema juhitavas rahvamajas kui ka lähemas ümbruskonnas. Ta on käinud palju mitmesugustel koolitustel, kust on saanud värskeid mõtteid, kuidas edasi tegutseda. Tiia otsib kogu aeg midagi uut ja oskab oma mõtteid ja plaane tutvustada nii, et neid hakataksegi ellu viima. Aga nagu teada, on edukaks asjade kulgemiseks raha vaja. Tiial on eriline oskus kirjutada projekte, mis leiavad rahastust. Ta on meie maarahvaseltsi juhatuse esimehena algatanud mitmeid ettevõtmisi külaelu parandamiseks ja elavdamiseks: heakorratalgud kooskäimiskohtade rajamiseks, laatade korraldamine jne. Eriliselt tänuväärne oli raamatu „Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade“ koostamine, mille vastu tunti väga suurt huvi.

Tiia oskab suurelt unistada ja viib oma unistused ka täide – „kogukonna toel“, nagu ta armastab öelda, jäädes ise sealjuures tagaplaanile. Üks näide on Maarja-Magdaleena piirkonna kodukandipäevad, mis toimuvad tänavu suvel juba kahekümnendat korda. Nendega on tehtud siinsetele küladele ring peale ja igasse külla, kus see on toimunud, on jäänud märk maha kas mälestuskivi või -tahvli näol. Kuigi on kaasatud külarahvas, on päeva sisustamine olnud Tiia mureks. Ja ta on seda alati hästi teinud, nii et sealt leiab endale huvipakkuvat iga osaleja. On huvitavaid esinejaid, mälestusi-meenutusi, võistlusi, seltskondlikke mänge, näitemänge, laule, tantse. Ja päeva lõpetab tantsuõhtu ansambli saatel.

Kui Tiia midagi korraldab, siis teeb ta seda hästi läbimõeldult. Ta on tõeline kodukoha patrioot, võib öelda, et ta elab Maarja-Magdaleenale.

KAIE NÕLVAK
12.03.2016
Vooremaa

Mida tähendab olla pildil?

Veebruari esimesel nädalal jõudis meediakanaliteni info, et presidendilt  saab Eesti Vabariigi 98. sünnipäeva puhul oma kodumaale osutatud teenete eest riikliku autasu  99 inimest.


Ajaleht Tartu Postimees tõi neist esile 16, kes seotud Tartumaa, Jõgevamaa ja Otepääga. Nende seas on teadlasi ja kultuuritöötajaid, meditsiinitöötajaid, põllumajanduse ja kohaliku elu edendajaid, ka aktiivne doonor.

Meie maakonnast oodatakse 23. veebruaril riigi pealinna autasu kätte saama kaht tublit inimest, keda ilmselt paljud, kes end maakonna uudistega kursis hoiavad, omainimesteks peavad. Need on teatavasti põllumajandusettevõtja, kohaliku elu edendaja ja vahva pillimees Lembit Paal ning Maarja rahvamaja juhataja,  Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi eestvedaja, kohaliku elu edendaja Tiia Pärtelpoeg.

Nagu kõik rahva eestvedajad, kinnitavad nemadki, et üksi pole võimalik ka kõige parema tahtmise juures midagi  ära teha, et saavutuste eelduseks on rahva toetus ja ideedega kaasatulek.

Aga just oskus kaasata, vajadusel aidata ja juhendada ongi võtmeküsimus. Just  tänu oskusele midagi teiste heaoluks ära teha, julguse eest vastutus võtta ongi kõik need 99 tunnustust väärt. Lihtsaim näide, mis praegu meenub, on isetegevuskollektiivi juhendamine. Miks laulavad või tantsivad  mõne kooli lapsed teistest paremini, miks tuleb mõnes rahvamajas või trupis näitemäng paremini välja? Uskuge, n-ö algmaterjal ehk tegijad on igal pool sama head, kuid  ligi 99 juhul sajast sõltub edu ja tase juhendajast. Nii see lihtsalt on ja seda oleme kõik ilmselt korduvalt kogenud – nii kaasalööja kui publikuna.

Siin-seal avaldab mõni kodanik teinekord arvamust, et  esile tõstetakse enamasti neid, kes on nagunii n-ö pildil, ja et vähe märgatakse meil lihtsat tööinimest.

Enne, kui midagi taolist öelda, tuleks mõelda, kuidas sinna pildile on saadud. Ilmselgelt just sedasorti tööga, mis kellast kellani ei käi, vaid mis on kujunenud inimese elustiiliks.

Mis seal salata, pahatihti helistame-meilime liidrisorti  kaaskodanikele kalendrit ja kella vaatamata, kui temalt nõu ja abi vaja. Teinekord loodame toetamist ka neis asjus, mis otseselt tema kompetentsi ei kuulu. Ja kahjuks kipuvad need, kes ise vaid tarbija ja saaja rollis, mõnikord veel kritiseerimagi, kui teise korraldatud ettevõtmine nende  arvates piisavalt hästi välja ei kukkunud… Sest kes välja mõtles ja ellu viis, see ju ka vastutab…!

Ei arva me ju ometi, et riikliku autasu peaks saama lihtsalt selle eest, et oma palgatöö korralikult ära teed? Et võtame tagasi stagnaaja põhimõtted, kui palka ja preemiat said mõned sellid ka selle eest, et iga päev korralikult tööl käisid,  ja kui üldse välja ei ilmunud, jäeti vaid preemiast ilma…

Nii meil praegu õnneks asjad ei käi. Ja riikliku tunnustuse pälvivad ikka need, kel päevatööd märgatavalt rohkem kui kaheksa tunni jagu, kes julgevad uusi, teinekord pöörasevõitugi ideid välja pakkuda, aremaid ja konservatiivsemaid eest vedada ja vajadusel tagant torkida. Vaid nii pääseb pildile. Ja tõesti tore, kui neid meie Eesti  sädeinimesi ka märgatakse ja tunnustatakse.

KAIE NÕLVAK
20.02.2016
Vooremaa

Kogukonna hinged saavad presidendilt teenetemärgi

1lk

Jõgeva maakonnast saavad sel aastal vabariigi teenetemärgi Lembit Paal Pajusist ning Tiia Pärtelpoeg Maarja-Magdaleenast. Mõlemad teenetemärgi saajad on andnud oma kodukoha elu arengusse märkimisväärse panuse.


Vabariigi 98. aastapäeva eel saab Valgetähe IV klassi teenetemärgi põllumajandusettevõtja ja kohaliku elu edendaja Lembit Paal. Pajusis elav ja tegutsev Paal sai uudisest teada neljapäeva õhtupoolikul. “Tööpäev oli tihe. Kui arvuti taha  jõudsin, leidsin postkastist hulga õnnesoove. Ega ma algul päris hästi aru ei saanud, mille puhul mulle õnne soovitakse. Helistasin sõbrale, kes teadis öelda, et olen teenetemärgi saajate nimekirjas,” meenutas Paal.

Loomulikult tuli niisugune uudis Pajusi ABFi juhile üllatusena. Samas ei tea ta tänaseni, kes presidendile vastava ettepaneku tegi. “Ma kahtlustan, et see tuli kogukonna poolt,” ütles ta. 

Võimalusel paneb teenetemärgi rinda

Kuigi Lembit Paali teatakse peamiselt kui põllumajandusettevõtjat, on ta ka väga aktiivne osaleja kogukonnaelus. Ainuüksi eelmisel aastal oli ajalehe Vooremaa ligi kahekümnes artiklis põhjust temast rääkida. Tema eestvedamisel on korda tehtud Pajusi ait-kuivati, kus nüüd tegutseb muuseum ja korraldatakse kontserte. Tema abiga korrastati Kütimäe kalmistu värav, ta on kohaliku rehepeksupäeva korraldaja ning tema eestvõttel peeti ratsavõistlus. Kõik need ettevõtmised toimusid eelmisel aastal ning on kõigest väike osa Lembit Paali tegemistest Pajusi piirkonnas.

Kuigi oma tööde ja tegemiste hulgast ei osanud Valgetähe IV klassi teenetemärgi saaja välja tuua neid, mis vääriksid erilist tähelepanu, tunnistas ta, et kirge kogukonna ellu panustamiseks on jätkunud tal juba aastaid. “See autasu pole kindlasti aasta või kahe tegemiste eest antud, see on ikkagi tunnustus pikema perioodi eest,” avaldas ta arvamust.

Kohta, kuhu presidendilt saadud teenetemärk paigutada, pole Lembit Paalil veel välja mõeldud. “See on ikkagi selline autasu, mida avalikult eksponeerida ei ole sünnis. Selle kandmiseks on oma kindlad reeglid ning kui on põhjust ja võimalik, siis kavatsen seda ka kindlasti kanda,” rääkis teenetemärgi saaja. 

Endale kiidusõnu ei jagu

Valgetähe V klassi teenetemärgi saajate nimekirjast leiab ka Maarja rahvamaja juhataja ning  Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi eestvedaja Tiia Pärtelpoja nime. Ta ise ei tahtnud uudist teenetemärgi saamisest algul uskuda, arvates, et tegemist on mõne tema nimekaimuga. “Mulle helistas tuttav jutuga, et olen teenetemärgi saanud. Ma ajasin vastu, et äkki pole ikka mina, sest Eestis on veel Tiia Pärtelpoja nimelisi inimesi,” rääkis ta.

Kui sai selgeks, et presidendilt saab teenetemärgi ikkagi Maarja-Magdaleena kogukonna hing, oli asjaosalise üllatus suur ning kohe tahtis ta teada, kes teda teenetemärgi saajate kandidaatide hulka üles seadis. “Üks tuttav, kes mulle lilled tõi, ütles, et ta teab küll, kes mu nime sinna üles andis, aga ta ei ütle. No küll see saladus ka ükskord päevavalgele tuleb,” ütles Tiia muiates.

Ta tunnistas, et on üsna enesekriitiline inimene ning pigem raputab endale tuhka pähe, kui pai teeb. “Mul on väga raske oma tööga rahule jääda, sest ma tean, et alati saab asju paremini teha. Pärast tehtut ei saa ma tükk aega rahu. Küsin alati tehtu kohta tagasisidet ja hinnanguid ning arvestan nendega,” iseloomustas Tiia Pärtelpoeg oma suhtumist töösse.  Kuigi Maarja-Magdaleena külaelu edendajal endale enamasti  kiidusõnu ei jagu, ei hoia ta nende arvelt kokku, kui jutt läheb kogukonnale. “Mul on väga vahvad töökaaslased ning inimesed, kes rahvamajas koos käivad. Tänu neile saavad siin asjad aetud, üksinda ei teeks ma tegelikult midagi. Maarja-Magdaleena kogukond on väga ühtehoidev,” kinnitas ta.

Kui rääkida hiljutistest saavutustest, on Tiia Pärtelpoja teeneks mullu ilmunud raamatu “Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade” koostamine, mida kohalik rahvas oli juba ammu oodanud. Ka selle trükise kokkupaneku au ei taha ta vaid enesele võtta. “Ma olen väga tänulik Merike Kasele, kes aitas mul raamatut koostada, ning loomulikult kõigile, kes raamatu tarvis materjali tõid,” lisas ta. Paraku jäi suur osa materjali välja ning seepärast on raamatule järge oodata. “Tahan seekord võtta selleks tööks rohkem aega. Esimene raamat tuli koostada aastaga ning sel korral ma kiirustada ei soovi,” rääkis Tiia Pärtelpoeg.

Edaspidi on tal plaanis pöörata rohkem tähelepanu Maarja-Magdaleena piirkonna lastele. Ta tahaks lasta korda teha mänguväljaku.

Suvel toimub aga maarahvaseltsi eestvõttel juba 20. Maarja-Magdaleena kodukandipäev ning viies Tabivere valla laulupäev. Nii et teenetemärgiga või ilma – tegevust jätkub Maarja-Magdaleena küla hingel alati ning tunnustused ja aumärgid pole kindlasti mitte see, mille nimel ta oma igapäevatööd teeb.

Valgetähe III klassi teenetemärgi saab ka ligi kümme aastat Jõgeva kohtusüsteemis töötanud Ott Järvesaar

Neljapäeval avaldatud vabariigi teenetemärgi saajate nimekirjas on ka endine riigikohtunik Ott Järvesaar, kellele omistatakse Valgetähe III klassi teenetemärk. Järvesaar valiti 1985. aastal Jõgeva rajooni rahvakohtu rahvakohtunikuks ning Jõgeva kohtumajas töötas ta 1993. aastani, mil ta nimetati  Tartu ringkonnakohtu kohtunikuks. Viis aastat hiljem, 1998. aastal nimetas riigikogu Ott Järvesaare riigikohtu liikmeks. Mullu 1. mail jäi Järvesaar riigikohtust pensionile.

Allikas: www.riigikohus.ee

EILI ARULA
6. 02. 2016
Vooremaa

 

Presidendilt pälvivad Valgetähe teenetemärgi Lembit Paal, Tiia Pärtelpoeg ja Ott Järvesaar

Eesti Vabariigi 98. sünnipäeva puhul saab president Toomas Hendrik Ilveselt Valgetähe teenetemärgi tänavu kokku 72 inimest, nende hulgas on kaks Jõgevamaa kohaliku elu edendajat Lembit Paal ja Tiia Pärtelpoeg.

Valgetähe III klassi teenetemärgi pälvib endine riigikohtu kohtunik, Jõgeval kohtunikuna töötanud Ott Järvesaar.

Valgetähe IV klassi teenetemärk antakse piimatootmise ja lihaveisekasvatusega tegeleva Pajusi ABF ASi juhatajale Lembit Paalile, kes panustab ka kohaliku elu edendamisse.

​Valgetähe V klassi teenetemärgi saab Maarja rahvamaja juhataja ja kohaliku kultuurielu üks eestvedajaid Jõgevamaal Tiia Pärtelpoeg.

Eesti tunnustab iseseisvuspäeva eel riigi teenetemärkidega kokku 99 inimest.

Vooremaa

04.02.2016